„Liibanoni seitsme“ esinemises kaamerate ees pole midagi spontaanset. Neid on väga täpselt briifitud, mida öelda ja kuidas olla, kuni selleni välja, keda esimesena tänada – au Urmas Paetile ja Eesti riigile – ning kuidas kummardada. Muide, kaks meest tegelikult pressikal ei osalenud, seitsmest oli saanud viis.
Iseenesest polekski see kõik nii imelik, kui mitte Ansip poleks pärast vabastamist esimese asjana kinnitanud, et põhimõtteliselt on kõik operatsiooni juurde kuuluv riigisaladus, mida vähemasti lähema viiekümne aasta jooksul ei avata. Miks? Mida on siis ikkagi nii väga varjata? Kokkuvõttes läks ju kõik uskumatult hästi.
Keegi ei ootagi, et kapo ja teabeameti tegelased nime ja näoga avalikkuse ette tuleksid ja räägiksid, mismoodi nende töö käib. Küll on aga kummaline see, et uudismaterjali vabastamise asjaolude kohta peab Eesti press siiamaani tõlkima Liibanoni meediast.
Ka on valus märgata, et osale küsimustele vastates mehed ilmselt valetavad, seda vaevalt küll omal vabal tahtel. Nii et sisuliselt on „Liibanoni seitsmest“ nüüd saanud Eesti riigi pantvangid. Annaks jumal, et see ei tähendaks sattumist vihma käest räästa alla.
PS. Lugege veel Hõbemäge. Keegi teine millegipärast neid lihtsaid sisulisi küsimusi ei küsi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment