Hea küll, Liibanoni seitse on riigile hirmus tänulik. Oleme veel paremad kodanikud kui seni, nagu nad lubasid. Oma igaõhtust palvet alustame sõnadega „Meie Urmas Paet, kes sa istud Islandi väljakul...“ Aga vaatame teistpidi – miks riik neile nii hirmus tänulik on?
Olgu, erilennukiga on pantvangist vabastatutele järele mindud ennegi. Et üks kapo tegelane inimese peale kaasa läks, oli kah ootuspärane (loe siit). Aga edasi läks kummaliseks. Mis oli ikkagi Ilvesel asja neid vastuvõtule kutsuda (loe siit)? Mis teene see siis on Eesti riigi ees, et nad läksid ohtlikku kohta rattamatkale ja sattusid pantvangi? Ilvese tegu loob selgelt mulje, nagu oleks seitsmik riigile erilise teene osutanud.
Noh, aga võib-olla osutaski? Äkki nad polnudki mingid tavalised ratturid, vaid hoopis luurajad, kes sisse kukkusid. See seletaks kõik. Ja siis oli neil kahtlemata, mida Ilvesega rääkida. Ilvesel endal ei taha ju luuraja silt kuidagi otsa eest ära kaduda – sel lihtsal põhjusel, et sellekohastele küsimustele pole ta mitte kunagi konkreetse ei-ga vastanud (loe siit).
Meenutagem, et kui Vene luurajad USA-s vahele jäid, lubas Putin neile huvitavat ja säravat elu ja laulis koos nendega laulu „Kust saab alguse kodumaa“. Chapmanist ongi oma suurel kodumaal tõeline staar saanud. Pole teada, et Ilves seitsmega koos laulnud oleks, aga kodumaa alguse üle võisid nad mõtiskleda küll.
Teiseks, miks peaks rataste tagasitoomist organiseerima välisminn? Nüüd on seitsmik ju vaba, ning kui tõesti tahaks rattaid tagasi saada, võiks ju mehed ise selle eest muretseda, kõik terved ja heal järjel inimesed. Nii või teisiti maksab rataste äratoomine rohkem kui nende reaalne väärtus olla saab. Aga ometi riik korraldab. Miks?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment