Nälgivad paksud

Naljameestel ei ole huumorisoonega lood alati just kõige paremad. Klassikaline näide on muidugi Peeter Oja, kes tunneb end turvaliselt ainult koos Mart Juurega stuudios, aga päris elus läheb kergelt närvi, eriti kui tekst pole ette kirjutatud (loe siit ja siit). Ent ka Kranaadi autor Veiko Märka ei hiilga huumorimeelega.

Eriti muidugi siis, kui asi puudutab tema enese isikut. Mäletate, kui pahane ta oli, kui teda kirjanike liitu ei võetud. Teda olevat tahetud isiklikult solvata. No ma ei tea, ega ma kõiki ei tunne, aga üldiselt on kirjanikud keskmisest tunduvalt pieteeditundelisemad. Selle üle, kas Märka on kirjanik või mitte, ma siinkohal arutlema ei hakka. Ent pikka aega ajakirjanduses töötanud Märkal, kes Kranaadi veergudel on demonstreerinud žurnalistlike formaatide hiilgavat valdamist, jookseb aeg-ajalt nendesamade formaatide asjus juhe kokku.

Selle parimaks näiteks on tema Sirbis ilmunud kirjutis, mis süüdistab trükiajakirjandust vastutustundetus paanikaõhutamises. Noh, eks muidugi ka nn tavalugejal võis katus sõitma hakata, kui ta ühel päeval luges kümnetest tuhandetest nälgivates eesti lastest ja sinna otsa, et ülesöömine tapab rohkem kui nälg.

Iseenesest vastuolu ju pole. Maailmas on toitu nii palju, et jätkuks lahedasti kõigile, aga poliitika tõttu on see ühtedele liigagi kättesaadav ja teistele jälle samahästi kui üldse mitte. Heaeluühiskondade juurde kuuluvad söömishäired ja nälgivad Somaalia lapsed on ühe ja üleilmse poliitika kaks poolt, mis vähemas mastaabis on mõlemad esindatud ka Eestis. Paksud õgivad ennast aina paksemaks, sellal kui vaesuvate lastega perede hulk aina suureneb ning tühja kõhuga koolilapsi tuleb aina juurde.

Et meedia neid asju eraldi käsitleb, on üsna loomulik. Uudise formaat on nii primitiivne, et sinna kahte vastandlikku poolt korraga sisse toppida ei õnnestu. Online'ide võidukäik on klassikalist mudelit veelgi lihtsustanud, nii et põhimõtteliselt tähendab uudis veel ainult seda, mida keegi kuskil ütles või arvas, tema jutt ei pea isegi mitte õige olema. Sellel taustal on mingi uuringu refereerimine veel intelligentne saavutus, kaks uuringut ühes uudisnupus käib tänasele meediale arusaadavalt üle jõu.

Paanika kütmine käib asja juurde, sest avaldatud uudis peab ju klikke tootma, muidu pole teda mõtet tehagi. Järelikult on lihtsustamine vajalik ning värvi on soovitav ikka natukene paksemalt panna, kui vähegi annab. Lööv pealkiri kuulub asja juurde. Ega siin paberlehtedel ja online'idel väga suurt vahet pole, lugejate nimel võitlevad mõlemad üsnagi sarnaste vahenditega (loe ka siit).

Et Märka seda kõik nii traagiliselt võtab, on pisut koomiline. Ise valdab formaati, ja nüüd nutab! Formaat ongi ajakirjandus, kes sellele pihta ei saa, see jääbki toimetuste uste taha kondama. Muidugi, Sirbis üle künnise pääsemine võib kaasa tuua tunde, et ollakse sattunud paremasse, formaadivabasse maailma. Nii see siiski ei ole, ka Sirbil on formaat olemas, kuigi pisut raskemini hoomatav.

Profid üldiselt ei soiu. Näiteks sealsamas Sirbis kirjutanud Hennoste, kelle vägagi põhjalikust ja sisukast kirjeldusest noppisid online'id üles ainsa neile arusaadava kohta – et eesti mees käib alla, n-ö lumpenistub – küll ei virisenud, et tema suurt mõtet labastati. Ta teab, et see käib asja juurde. Arvatavasti peab ta suurt tsiteeritavust – mis sest, et ühekülgset – siiski paremaks kui seda, et ta lugu jäänukski ainult Sirbi lugejatele, keda teatavasti on väga vähe.