Raudsaare seisukohad on alati natuke liiga üldised ja pehmed ja vahel tundub, et tal üleüldse mingit seisukohta ei olegi, aga kuivõrd meediameditsiin on Eestis nõrgalt arenenud, siis üleüldises puuduses käib kah. Aga viimane lugu, mille Postimees temalt tellis, on valelik saast.
Raudsaar väidab, et kurikuulsa Hiina propagandalehe näol (loe siit) oli tegemist „tavalise reklaami ostmisega, ehkki suures mahus“. See kahjuks nüüd küll tõsi ei ole. Meediameedik võiks ikka reklaamil ja propagandal vahet teha. Ega see asi siis kah korras ei oleks olnud, kui oleks ilusti olnud ära märgitud, et makstud tekst. Ikka oleks ilge olnud.
Ega Hiina Rahvavabariik pole mõni uus pesupulber või imepehme peldikupaber, mida meile labaste turundusvõtetega pähe määrida püütakse. Jah, reklaamil ja propagandal on üks ühine omadus: nad mõlemad pesevad ajusid. Kui palju pesta lasta, on vabas ühiskonnas tarbija otsustada.
Aga täiesti lühinägelik on väita, et mõne riigi propaganda on sama süütu nagu beebitoidu reklaam. Ei ole. Riiklik propaganda on toote või teenuse reklaamiga võrreldes ikka tõeline hardcore, millest huvitatu peab ennast vähemasti sisse logima, kui mitte raha maksma – st selle levitamine suure päevalehe vahel on lubamatu. Ma pole ju sisse loginud ja raha maksnud ja ei kavatsegi maksta, sest ma ei taha sellist asja.
Loomulikult ei oleks Postimees saanud Hiinale ette kirjutada, mida nad oma raha eest peavad kirjutama. Mida oleks aga saanud ja pidanud – sellise roppuse avaldamisest keelduma. Kuulutust „Inimsööja otsib ohvrit“ või pedofiilide partei reklaami Postimees ju ei avaldaks?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment