Laar ihkab sõtta

See oleks muidugi väga nunnu, kui Laar oma „taandumisega“ Eesti erakondade juhtimise põlvkonnavahetusele eeskuju annaks. Eriti Savisaarele, eks. Iroonia seisneb aga selles, et Laari „juhtimise“ all on IRL viimase paari aastaga kapitaalselt keskerakonnastunud (oravaid ma siinkohal kolkida ei viitsi, nendega on asi kõige hullem, sest seal töötab Keski mudel veel laitmatult).

Võib olla, et võim erakonnas on Laaril tegelikult käest libisenud tükk aega tagasi. Ma ei mõtle mitte sügelevaid kampsuneid (loe siit), vaid neid siledakoonulisi respublikaanidest molkuseid (loe siit). Neid nn uut tüüpi poliitikuid, kelle kätte parteid lähema kümne aasta jooksul paratamatult libisevad. Muide, isegi Ansip pole surematu, aga te vaadake seda põlvkonda, kes oravafarmis peale kasvab.

Huvi Euroopa Komisjoni vastu on Laar kirglikult eitanud, aga ega see pole siis ainus koht, kuhu Euroopa süsteemis maanduda. Laaril oleks komisjonis tõesti võib-olla igav ka. Eestis on tal igav niikuinii. Oleks veel, et kolmat korda peaministriks saaks, aga no ei saa praegu, ilmselt ei saagi enam. Küllap on tal mingi seikluslik variant juba varuks.

Võib-olla tuleb kuskil jälle mõni sõda, mõni uus Gruusia, kus Laar saab suure raha ja paraja adrenaliinilaksu eest head nõu anda. Eestis ei saa võib-olla kõik sellest ühtemoodi aru, kui riigi ründajad kohapeal maha lastakse, nagu Laarile garanteerida meeldib (loe siit), aga sellised leidub küll ja küll. Kaua sa ikka Facebookis seitsmekümne aasta taguseid sündmusi dokumenteerid ja virtuaalselt paugutad.