Ma teadsin, et Tarand ei saa presidendiks, kõik teadsid. Aga kui lõpuni aus olla, siis ma natuke lootsin. No vähemasti põlluleminekut. Mitte et ta mulle meeldiks või et ma arvaks, et temast oleks saanud hea president. Ei. Aga ma tahtsin muutust. Muutust muutuse pärast, öelgem otse. Mul on kõrini sellest, et kõik on kogu aeg ette teada.
Ma teadsin, et Rattal ei ole Savisaare vastu šansse. Ei, mitte et ma Rattasse nii väga usuksin (loe siit) – kuigi ta läks aja edenedes järjest veenvamaks. Mulle hakkas isegi tunduma, et temas midagi on. Erakonna juhti – ei tea, aga see polegi tähtis. Ma tahtsin muutust. Tahtsin, et see savisaarendus ükskord ära lõpeks. Läks nii, nagu ette teada oli.
Jürgen Ligi mulle tegelikult meeldib (loe ka siit), ta pole mingi Pentuse või Michali sugune broiler. Aga palju vähem meeldib mulle see, et tema saamine Eesti Panga presidendiks on ette teada. Võib-olla on ta sellel kohal isegi täitsa okei, aga – ta on ju parteilane! See on fakt, ja kaugeltki mitte süütu fakt. Eesti Panga president ei peaks olema parteide lõa otsas, selline Lipstoki-sugune oravate tallalakkuja ja tänuvõlglane (loe ka EPL-i).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment