Laar on endiselt aruandekohuslane pigem EÜS-i, mitte Eesti riigi ees (kuigi mõningate meelest tähendab see enam-vähem ühte ja sedasama). Puudub veel, et Laar ise Eesti riigi ründajad seina äärde paneks ja oma käega maha kõmmutaks (EPL).
Ma ei usu küll, et Laari käsust Drambjani mahalaskmiseks piisas, aga kuivõrd Laar pärast kaitseminni intsidenti kohe vene kaardi lauale lõi, siis kinnitab see mu varasemat arvamust: Drambjani polnudki kellelegi elusana vaja.
Noh, nüüd tuleks siis uurida, kust need piirid jooksevad ja mida Laar Eesti riigi ründamiseks peab, kas lõugade lõksutamine kah selleks kvalifitseeritakse või mitte. Iseasi on see, kuivõrd Drambjangi üleüldse Eesti riiki ründas. Selle järeleuurimiseks puudub nüüd paraku võimalus.
Tegelikult on päris kummaline, kuidas mõni mees suureks ei kasva, on teine Jüri Böhmiga paras paar (loe siit). Kuigi ega Laar Savisaare pilti tulistades kah just enam lausa verisulis olnud. Siis oli ta sunnitud pikka vassimist ja keerutamist pudistama kuulsa lause: „Mul on kahju ja ma vabandan.“ Praegu kipub sellest väheks jääma, sest tagajalgadele ei tõuse mitte ainult venelased, vaid ka lääne sõbrad. Jänkid võivad mõista, Euroopa vaevalt.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment