Liibanoni pantvangide jalgrataste jaoks tellitakse erikonteiner ja tuuakse need tagasi, seda kõike maksumaksja kulul (loe siit) – aga vaat kui Svetlanal auto ära varastatakse ja Afganistanist üles leitakse, siis öeldakse: sõiduki välisriigist tagasi toomise kulud jäävad omaniku kanda (EPL).
Noh, kui see ei ole ebavõrdne kohtlemine, mis see siis on, ah? Ma ei tea, kas see on sooline või rahvuslik diskrimineerimine – või peab selleks, et Eesti riik inimest aitaks, tõesti pantvangis istuma –, aga õiglane see küll ei ole. Või ei tooda selle pärast, et Svetlana auto oli juba vana pann, aga pantvangide rattad uued ja kallid, mis sest, et jumalast sodiks sõidetud?
Afganistaniga puuduvat ka „igasugune“ leping, nii et polevat teada, kas seda panni üldse tagasi antakski. Kuidas siis nii, meie sõdurid rajavad seal koolimaju, võitlevad naiste õiguste eest ja annavad lastele kommi, saavad selle kõige hea ja ilusa käigus ühtelugu surma – aga lepingut ei olegi? Liibanoniga on meil nüüd ilmselt seevastu igavesest ajast igavesti kehtiv jalgrataste tagasisaatmise leping, ja peale selle ka „igasugune“ leping, mille sisu pole, mõistagi, avalik.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Üks Eesti poliitik teisele: ma ostsin jalgratta!
ReplyDeleteTeine küsima: Millise?
Esimene vastab: Ei, kümnemillise!
Sa ilmselt ei ole viitsinud sellesse teemasse eriti süveneda, sest rattad visati nimelt tagasiveetava staabivarustuse hunniku otsa, kuna konteineris jäi ruumi üle (see 1100 eurot oli konteineri saatmise hind Eestisse, mitte rataste saatmise hind). Kui Svetlana tahab, siis võib ta veenda sealseid sõdureid, et nad naasedes tema auto kaasa võtaks. Tõenäoliselt tuleb tal muidugi selleks ise kohale lennata ja masin tükkideks võtta, sest terve auto jaoks vaevalt konteineris ruumi üle jääb.
ReplyDelete