Pyrrhose võit

Hea küll, demokraatia on nii küps, et Ilves valiti riigikogus ära, ei õnnestunud „põllule“ minna. Ent neid alandusi, seda piinlikkustunnet, mis Ilvesele ETV valimisdebatis üle elada tuli, ei ole ometi võimalik unustada. Kõik see, mis viimasel hetkel – isegi vastu kõiki ootusi – avalikkuse ette tiriti, ei kao ju kuhugi. See saade, Ilvese abitus otse-eetris, ei lähe meelest ära.

Võib-olla näitab Ilves teisel ametiajal rohkem „sisu“ kui esimesel, mil tagasivalimissoov kindlasti kammitses. Aga kokkuvõttes on ikkagi tegemist vaikelu tsementeerimisega – jääb nii, nagu on! Midagi ei muutu. See tähendab – nõnda nagu Keskerakonnas, nõnda ka riigis.

Aga tegelikult ei ole nii, nagu Savisaar ütles – et ainult tulemus loeb. See, „kuidas“, on ikkagi väga tähtis. Nõnda, nagu Savisaar ei saa teha nägu, et Keskis on kõik kõige paremas korras „nagu alati“, ei saa ka Ilves päris südamerahus võitu pühitseda. Parteide presidendi märk ei kao otsa eest nii kergesti.