Savisaare tõmblused enne laupäevast kongressi on muutunud päris naljakaks. Kõigepealt püüab Ratast rattale tõmmata, et see „omade“ poole üles tuleks, aga „ületulemise“ eest lubab ainult jõuluks sooje sokke. Nojah, pole vist midagi paremat lubada, Vene raha sulas ju ära enne, kui kohale jõudis. Siis loeb ette inimesed, keda tema usaldab.
See on ju nagu lastel: see erakond siin on minu liivakast, ja kes koos minuga mängida tahab, peab tegema nii, nagu mina ütlen. Kui ei tee, siis mängu ei võta. Mäletad, Jüri, mina sind ju üldse mängu tõin, ja sina ütled nüüd, et ma ei olegi sinu isa! Olen ju küll, kas sa siis ei mäleta, kuidas ma sind hellalt põlve peal kiigutasin ja unelaulu laulsin, uusi mänguasju ostsin ja näitasin, mida kõike nendega teha saab?
Ja nüüd mängid sina Ott Lumi ja ebatruude keskerakondlastega, kes söövad oravate peost! Noh, kui nii, siis teen mina nii, et sul enam minu liivakasti asja ei ole. Kõik mänguasjad võtan ära ja teen nõnda, et sa kuskilt uusi ei saa. Panen su lastekodusse, kus pahad onud ja tädid sulle õhtul unelaulu asemel vitsa annavad. Taskuraha sul nende käest igatahes oodata ei maksa. Aga meie liivakasti saab edaspidi ainult piletiga, mille ostmiseks sinul kohe kindlasti raha ei ole (PM).
Ja kui sa ikkagi tulla julged, tulevad minu poisid ja lükkavad su porilompi pikali. Ja vaat kui siis keegi sulle appi peaks tulema, siis läheb nagu Mika Keräneniga, kellest on saanud kriminaalkurjategija. Mina ja minu usaldusalused kaebame esimesena, ja kes esimesena kaebab, seda usutakse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
peris koom jah
ReplyDelete