Eestlane on haruldaselt tundlik selle suhtes, mida keegi temast arvab. Meid ei eruta miski rohkem kui edetabel, mis teatab, missugusel kohal teiste riikidega võrreldes oleme SKP, HIV või inimelu arvestusliku hinna taseme poolest. Välismaalase arvamust sobib alati ära trükkida, sest tema näeb siinset elu värske pilguga.
Küllap tekitab eeldatavasti Savisaare või venelaste asja ajava Sami Lotila (loe siit) tänanegi kiimlus ÕL-is mitusada kommentaari, nõnda nagu muutus publikumagnetiks lihtsa eesti noormehe pihtimus sellest, kuidas ta Soome elama läks ja enam kunagi Eestisse tagasi ei tule. Teema on üles noppinud EPL, kus Eesti vaimne keskkond karmide hinnangute osaliseks saab. Seda annab lüpsta pikalt, eriti arvestades, et hapukurgihooaeg on täies hoos, aga leheruum tahab ikka täitmist. Igaüks saab midagi arvata, sest kõik saavad aru, millest jutt käib.
Usun siiski, et rumaluse ja nõmeduse koguhulk on kõigil rahvastel enam-vähem ühesugune, vaevalt eestlased siin mingid erilised erandid on. Enese pidev võrdlemine suurematega on ilmselt väikerahvale omane kõrvalekalle, mida ravida vaevalt õnnestub. Lotilale see sobib.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment