Mahvalda lõpetab

Igasugune tekst on sagedus, vibratsioon, energiavoog. Selle tootmiseks peab teatud kindlale sagedusele sattuma või siis ennast ise sinna viima. See on tegelikult lihtne ja seda teevad kõigi elualade esindajad, kas rohkem või vähem teadlikult. Põhimõtteliselt on võimalik ühte ja sama sagedust ekspluateerida lõputult.

Iseasi, kas sel mõtet on. Lõpuks võib see ära tüüdata nii ennast kui ka teisi ja siis on vahest mõttekam järele jätta. Mida ma nüüd teengi. Tänan kõiki, kes mind inspireerisid ja lugesid. Teiega oli tore. Mine tea, ehk kohtume veel, aga ilmselt mõnel teisel sagedusel. Kas ja millisel, pole mul hetkel õrna aimugi.

Pankur plahvatab peagi

Eesti tuntuima astroloogi Igor Mangi hinnangul võib pooled Kreeka võlakirjad korstnasse kirjutanud Euroopa Liidu tippjuhtide kohtumine küll lähema aja jooksul head vilja kanda, kuid maailma see ei päästa.

„Kuu loomine on pikalt kehtima plaanitud kokkulepete sõlmimiseks vägagi sobiv,“ märkis Mang. „Kuigi Merkozy ilmselt taevasse ei vaata ning kohtumise aeg valiti juhuslikult. Aga kuna Kuu loodi seekord Skorpioni märgis, siis on suur oht, et leppe sündimise nimel alla surutud emotsioonid purskavad peagi välja ning järgneb globaalne viha, masendus ja kättemaks.“

Kuigi pankadele kompenseeritakse korstnasse kirjutatud summad, ei pruugi see veel rahu maa peale tuua (loe ka siit). „Igale jõule eksisteerib ka vastujõud,“ selgitas Mang. „Valli tänava okupeerimise liikumisele vastuseks hakkavad ka pankurid end lähiajal jõuliselt väljendama ning otse loomulikult ei piirdu nad vaid juuste kitkumise ja lipsude puruksrebimisega. Kui praegu protestib nn lihtrahvas pankade ülemvõimu vastu, siis peagi hakkavad pangad protestima riikide ülemvõimu vastu.“

Euroopa keeras kraanid kinni

Meil pidi ju rahanduse ja maksudega kõik viimase peal korras olema, aga millegipärast arvatakse Euroopa Komisjonis teisiti ning mõnda aega tuleb nüüd ilma eurorahata läbi ajada. Sümptomaatiline, et asja kommenteerib asekantsler, Ansip ja Ligi on kuss nagu kuldid rukkis.

See on ammu teada, et Euroopa raha kulutatakse Eestis nagu jumal juhatab ja selle väljapetmine on levinud praktika. Eurotoetustest elamine on teatud liiki ettevõtluses elustiil ning euroraha peal vegeteerimine rehepapliku eestlase lemmiktegevus: kes vastava paberimajanduse korra selgeks saanud, see enam muud teha ei viitsi.

Nii et põhimõtteliselt oleme nüüd Kreekaga ühel tasemel: tuleb hakata tõestama, et kõik ei lähegi vasakule. Ma küll ei usu, et see paari kuuga õnnestub.

Gaddafi mädaneb

Jeerum küll, Gaddafi tehti kutuks juba mitu päeva tagasi, aga maha pole teda ikka veel maetud, sest keegi ei tea, kuhu niisukest matta. Nagu sellest veel vähe oleks, et tema tapmist sai enam-vähem online vaadata ja nii enne kui ka pärast surma lohistas teda mööda tänavaid kiimaline jõuk, nüüd vahitakse teda ka roiskunud peast.

Sest seal lihapoes, mille külmkappi ta pisteti, voorib lõppematu uudishimulike kari ja mingist õigest külmast pole juttugi. Nii et Gaddafi verise pea asemel igas asendis – seda on ju kõik need päevad demonstreeritud nii söögi alla kui ka söögi peale – hakkab meedia nüüd näitama, kuidas tal ussid suust ja silmast välja ronivad. O tempora! (Loe ka siit ja siit.)

See kole haldusreform

Haldusreform nii kole sõna, et keel ei paindu teda õieti ütlema ega käsi kirja panema. Kolesõnade võistlusel saaks ta kindlasti esikoha, võib-olla ainult taristu oleks eespool. Nii et kui president järgmise sõnaleiutamisvõistluse korraldab ja haldusreformi tarvis seksikamat sõna otsima hakatakse, siis hoidku jumal selle eest, et leitakse mõni taristu-sarnane jõledik.

Ansip ei ole haldusreformi vastu muidugi mitte keeleesteetilistel kaalutlustel, vaid puhtpragmaatilistel: kui ikka paarsada vallavanemat töö kaotab ja koos nendega ka muid asjapulki, kes seni maaelu kontekstis täitsa normaalset palka saanud, siis võivad nad ju täitsa pahaseks saada ja räuskama hakata. Kulub tükk aega, enne kui maha rahunevad, uue eluga kohanevad ja vaikselt külapoe taha jõmisema jäävad.

Ma pole kunagi aru saanud, millest need pisikesed vallad üldse elavad, kui seal mingit ettevõtlust pole (Lõuna-Eestis ülimalt tavaline). Kool heal juhul, paar poekest, vallamaja ja lagunev kirik, mõni euroraha eest püsti pandud „tõmbekeskus“, kus käib kolm inimest päeva jooksul (ega kohalik mingit ninni-nänni või üleshaibitud mahejura ju ei osta), ja sedagi ainult suvel, sest kesse talvel ikka pärapõrgusse satub, eriti veel kui teedki lahti hoida ei suudeta. Vallavalitsuse palgad makstakse vist maksudest, aga mis elanikud vastu saavad, küll ei tea.

Selge see, et mingist vabatahtlikust liitumisest siin juttu olla ei saa ja IRL-il Reformi väiksema vennana pole võimalust asja üksi ära teha. Reformi-nimeline pidurerakond saavutab haldusjaotuse muutmisele vastu seistes riigi roiskumise ja pankrottimineku nn altpoolt ülespoole, mis pikemaajalises perspektiivis on paratamatu.

Mida tähendab „hukkus tulevahetuses“

Laibana mööda tänavaid lohistatud Gaddafi surma (loe siit) kohta kasutatakse väljendit „hukkus tulevahetuses“ (killed in crossfire, vt BBC, CNN), mis on üks levinumaid väljendeid tapmise kohta, kui ei taheta välja öelda, kes tappis või ei ole see teada (või ei taheta seda teada).

Sama teatati alguses muide ka bin Ladeni kohta: hukkus tulevahetuses. Valge Maja valed aga murenesid ning üsna pea tuli ilmsiks, et mingist „tulevahetusest“ ei saanud juttugi olla: surnuks tulistati relvastamata mees (loe siit).

Ka Gaddafi surma puhul on teadmata, kes ta ikkagi tappis. Videomaterjal tõendab, et kinnivõtmise hetkel oli ta veel elus, aga kes need kinnivõtjad täpselt olid ja kelle kuulist ta suri, pole teada. Paraku ei saa ka siin rääkida „tulevahetusest“ – kinnivõetud Gaddafi käes ei ole relva ning kuigi hetke, mil kuul ta pea purustab, ei näidata, on ilmne, et ennast kaitsta tal võimalik ei olnud.

Kes on see jõuk, kes ta tappis ja pärast laipa mööda tänavaid lohistas? „Revolutsioonilised jõud“, kes võitlevad vabaduse ja demokraatia eest? Kes usub, et Liibüas on demokraatia võimalik? See pole olnud võimalik ka ei Iraagis ega Afganistanis, kus sõdimisele „demokraatia ja rahva vabaduse nimel“ on lääneriigid kulutanud astronoomilisi summasid.

Ent „tulevahetuses“ ei hukku mitte vaid terroristid ja diktaatorid. Kui Eesti kaitseministeeriumis lasti maha Karen Drambjan, kasutati meedias samuti väljendid „hukkus tulevahetuses“. Ansip teatas üsna pea lahkesti, et ta tulistas „ohtralt“ politseinike pihta, kellest aga ükski tõsisemalt viga ei saanud. Kapo professionaalse tegutsemise tulemusena „hukkus“ Drambjan ise, kuigi talle eluohtlike vigastuste tekitamisest olevat igati püütud hoiduda (loe siit).

„Tulevahetuses hukkus“ ka kaitsepolitsenik Tarmo Laul. Peale tema sai Võmmorski intsidendis surma mees, kes kapot maja läbi otsima ajendanud juhtumis üldse kahtlusalune ei olnudki. Kas kapo tegutsemine oli professionaalne – tegemist oli rahvusvahelise relvaäri juhtumiga ning mees, kelle kodu läbi otsima mindi, oli varem kriminaalkorras karistatud, kapo aga saatis kohale vaid kolm meest –, pole teema, mida avalikult arutataks (loe siit).

Niisiis on „hukkus tulevahetuses“ lihtsalt eufemism, mis peab kas varjama teo toimepanijaid ja tagama neile anonüümsuse – või looma surmasaanu ümber kangelaslikkuse oreooli, tegelikult küsimata, kas seda surma oleks saanud vältida. Sarnaseid väljendeid leidub veel hulgaliselt, näiteks endise sõjaministri ja valetamisfilosoofi Jaak Aaviksoo „vaenlase hävitamine kineetilise relvaga“, „mingi hulk inimesi tuleb elimineerida“; „hukkus Eesti vabaduse (parema maailma, turvalisema tuleviku jne) nimel“ jne.

Gaddafi tiriti torust välja

See on täiesti jõle video, kus mingi lärmav jõuk Gaddafi laipa mööda tänavat lohistab. Küllap teatavad suured ja tähtsad meile varsti, et maailma on pärast Gaddafi surma turvalisem paik, ja võib-olla on see omal kurjal kombel tõsigi, ent siiski on õõvastav, kui „õiglus“ sellisel tülgastaval viisil võidule pääseb.

Pealegi, ma pole küll aru saanud, et seal Liibüas parajasti mingid „head ja õiged“ võimul oleks. Gaddafi pääses küll kaamerate ees hammaste uurimisest ja kohtu otsusel, ent sisuliselt siiski räige omakohtu korras oksatõmbamisest nagu Saddam Hussein, aga Tikriti „koopal“ ja „rott“ Gaddafi torul, kus ta end viimaseid aeg olevat varjanud, on sarnasust küllalt.

Tegelikult jäi uudistest segaseks, kes ta külmaks tegi. Aga ei maksa vist arvata, et seal Liibümaal mingi rahvusvaheline õigus kehtib. Ega ta ei kehti „tsiviliseeritud“ riikideski, ameeriklased tapsid bin Ladeni kah ilma kohtuta ära, pealegi veel võõrriigi territooriumil (loe siit). Täitsa õudne, kui jõledad on siiski tänapäevased maailma „paremaks“ muutmise viisid.

Lõpp on lähedal

Selleks ajaks, kui Eesti jõudis Euroopa ühisrahaga liituda, oli süsteem ise juba hinge vaakumas. Mitte et sellest siinmail enne aimu ei oleks olnud, aga Eesti riigiga on alati see häda, et tal oli valida halva ja veel halvema vahel. Hea ja parema valimiseks oleme liiga pisikesed, ja pealegi on see hea ja parem maailmas niikuinii otsa saamas.

Pajula lubab, et riiklik pensionisüsteem kukub varsti kokku, ja üleüldse, nn hoolekanderiikide aeg saab ümber. Missugune suurejooneline tüng Eestile – hambad risti ja vere maitse suus, pressisime ennast euroliitu ja saime eurogi kätte, aga kohale jõudsime parajasti ajaks, kus supp ühiskatlas on lahjaks jäänud ja tõenäoliselt saab varsti üleüldse otsa.

Meil muidugi usutakse, et kui meie ise tublid oleme, siis küll meile ikka midagi antakse. No kas või katlapesuvett, kui enam muud ei peaks olema. Mõne, näiteks Ansipi meelest oleme kohe nii tublid, et võime teistelegi õpetada, kuidas õige supitegu käib: no näiteks nii, et kartulid anname kreeklastele, sest neid on ometi rohkem ja kõhud on neil ka suuremad, aga ise vaaritame laket koortest ja idudest.

Eurooplasele on loomuvastane mõista, et hea elu võibki pöördumatult möödas olla. Et elustandard langeb juba lähiajal palju madalamale ka nn lapsehoidjariikides, mille hella kätt meie kunagi tunda ei saanudki. Nii võivad Ameerikamaale iseloomulikud maailmalõpuennustajad peagi ka Euroopas kanda kinnitada, sest hulgaliselt leidub neid, kelle meelest õudne lõpp on ikka parem kui lõputu õudus.

Küsitleja tuleb kord nädalas

Ma ei jõua viimasel ajal ära imestada, kuidas Emor mind keskmiselt kord nädalas küsitleda tahab. Küll helistab lauatelefonil, küll laseb ukse taga kella. Palun iga kord viisakalt vabandust ja ütlen, et ärge solvuge, palun, aga ma ei taha vastata.

Nüüd tuleb välja, et küsitleja asemel võib ukse taga olla petis (PM). Kuidas see küll mulle endale pähe ei tulnud! Kui lehti ei loeks, siis ei saaks ilmaelust ikka mitte mütsigi aru, ah. Tegelikult lõi mul küll tuluke põlema juba ükskord ammu, kui küsitleja telefonitsi teada saada püüdis, palju ma palka saan. Palju teie saate, küsisin vastu. Tema ei tahtnud öelda ja ma ka ei öelnud. Sellest ajast peale ma põhimõtteliselt ei vastagi.

Aga mis ma siis teen, kui rahvaloendaja tuleb? Esiteks ei meeldi mulle üleüldse, kui mind üle loetakse, aga peab vist laskma lugeda, muidu loevad vägisi? Kuidas ma siis aru saan, kas see on ikka päris loendaja või liba – äkki on koguni pätt ja röövel? Andke nõu, head sõbrad.

Kangelane jättis lapsed isata

Eesti on sõjas. Sõda ei käi sugugi mitte meie endi ukse all, vaid kuskil kaugel maal ja jumal üksi teab, mille nimel. Uudised, et jälle on keegi surma saanud, on muutumas rutiiniks.

Mina ei saa aru, mismoodi Agris Hutrof ja kaheksa enne teda Afganistanis surma saanud noort meest oma elu Eesti eest andsid. Ansip ja Paet ja Laar ütlevad, et see oli nii, aga ma ei tunne seda sugugi. Mul on tunne, et mulle valetatakse. Andis ülima, oma elu, jah. Aga – milleks? Mismoodi Eesti eest? Mis see Eesti siis on? Kelle Eesti? Kas Laari ja Ansipi Eesti on midagi muud kui minu Eesti?

Kaitsevägi on teatanud, et ajakirjanikud ja avalikkus peavad langenu pere ja sõprade leina respekteerima, st teemat mitte torkima ja mitte oma nina toppima sinna, kuhu pole vaja. Juba ette peab olema häbi kõigil neil, kes plaanivad sellest kirjutada. Peaksin vist maa alla vajuma, sest mul on nii kahju ja kurb, aga seda ei sobi öelda, kui sinna juurde kuulu arusaamine, et see oli „Eesti vabaduse nimel“.

Agris Hutrofist jäid maha väikesed lapsed. Mis kangelaslikkus see on – minna rahuajal sõdima võõrale maale – vabatahtlikult, sest sunniviisil kedagi teenima ei saadeta – saada seal surma ja jätta lapsed isata? Ma ei saa aru, ei saa, ei saa. (Loe ka siit, siit ja siit.)

Sall kõditab, makske kinni

Kui on vaja tõendada, et Eesti majandusel läheb hästi, on Ansipi meelest kõik näited head. Vanasti meeldis talle ette tuua, et Eestil ei ole peaaegu üleüldse riigivõlga, aga viimasel ajal hoopis seda, et tema sai kunagi palka kaheksa krooni kuus. No kuidas saab meie keskmine palk väike olla, kui täna ei kujuta ometi keegi ette, et palk oleks pool eurosenti kuus?

Loogika on kõva, mis sest, et Karlssoni oma. Kui nüüd ajaloolane Jaak Valge meelde tuletab, et Eestil on Vabadussõja-aegsed võlad siiamaani maksmata – tänases vääringus teeks see kokku 1,4 miljardit eurot –, siis võiks Ansip öelda, et mingi õiglus peab maailmas ometi valitsema: kui närused britid ja jänkid tahaksid nüüd tagantjärele šokolaadi saada ainult selle eest, et meil oli korra vaja venelastega sõda pidada, siis ei tohi ühtki vahendit järele proovimata jätta, isegi mitte kahekordset kukli-muklirohtu.

Kukli-muklirohu peame loomulikult sisse võtma meie ise, ja kuni võlapalavik järele annab, võiksime brittide ja jänkidega kihla vedada selle peale, kas meil on veel järel mõni iiris, mida kreeklastele saata. Ja kui peaks tõesti olema ja kreeklased peaksid selle ouzuga oma põhjatusse kurku loputama, siis tuleks meil nõuda kompensatsiooni selle eest, et sall kõditab.

Ja kui mõni hakkab väitma, et terves maailmas pole ammugi enam alles ühtegi salli, mis meil kaelas oleks võinud olla, siis ütleme meie: aga kui oleks olnud, siis oleks me selle ometi kaela sidunud, ja see oleks kõditanud, ja me oleksime pidanud selle eest raha saama. Muidugi mitte viis ööri, saate isegi aru, vaid viis miljardit, viis kord viis tuhat miljardit (eurot, mitte ööri), sest see sall, mida ei ole, kõditab palju hullemini kui sall, mis on.

Ajakirjanik, kes loeb

Üldiselt on ajakirjanike töökoormus nii suur, et peale lehtede lugemise ja online-voo jälgimise nad suurt midagi lugeda ei jõua ja tegelikult ei viitsi ka. Raamatuid kindlasti mitte. Siis otsustab väljastatava meediatoote sisu ja vormi enamast see, kas varasemast mingi krunt all on või pole.

Üks väheseid – väljundi järgi vist isegi ainus – filosoofia ajalugu tundvaid kolumniste on minu meelest Ahto Lobjakas. Kellele arvamuslugude kirjutamine muidugi põhitöö ei olegi. Ma ei tea ühtegi teist, kes oleks lugenud Nietzschet ja Heideggeri. Aeg-ajalt lehvitab „nimedega“ muidugi mõni teinegi, aga selle tunneb kohe ära, kas vehib niisama või lugenud ka.

Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, annaksin ma oivalise ajakirjanduse auhinna kohemaid Lobjakale. Mitte ainult Nietzsche ja Heideggeri pärast, vaid selle pärast, et tegemist on haritud ja mõtleva autoriga, kes suudab ajakirjandusele omases kitsas formaadis väljendada mõttekäike, mille vaade ja haare teevad temast Eesti kontekstis haruldase, üksildase tipu.

Pank kardab süsti

Euroopa suurpangad teatasid Barrosole trääsa näidates, et nemad ennast süstida ei lase, sest süst on valus. „Pealegi ei ole keegi meile öelnud, kuhu süst teha tahetakse,“ kaebasid nad. „Käe peale on valus, pepu peale alandav. Meie paneme parem poe kinni, aga süstimisega nõus ei ole.“ (PM)

Pankadel oli süstimise vastu ka sisulisi argumente. „Me peame ometi need süstid veel ise kinni kah maksma,“ kaebasid nad. „Aga kogu see süstiraha läheb ju korstnasse, see on ette teada. Investorid meile selle jaoks raha ei anna, selge see. Nad lükkavad selle korstna pikali ja kogu moos, nii et süstigu Barroso parem iseennast, meie poolest kas või otse veeni.“

Männik on tegija

Ma olin ikka lõpuks täitsa segaduses, et keda Eesti Panga presidendiks valida. Viimati olin ma nii hädas siis, kui Jaanson ja Endrekson Pekingis medali said – no ei suutnud otsustada, kumb rohkem meeldib. Üks noorem ja ilusam, teine küpsem ja sarmikam (loe siit). Siis ei istunud Jaanson veel riigikogus ega võtnud lisaks riigikogu palgale noorte sportlaste õppetoetust endale.

Hanssoni ja Suti seisukohtades põhimõttelist erinevust pole, mõlemad teavad, et Euroopa on omadega mädas, häid ja kiireid lahendusi pole ning Eesti Panga võimalused olukorda mõjutada väikesed. Kuid mitte olematud. Sutt tunneb panka seestpoolt paremini, Hansson jälle on rohkem koolis käinud. Sutt argumenteerib pisut selgemalt, Hanssonis jälle on rohkem otsustavust panga nägu inimeste poole pöörata. Toredad mõlemad! (Loe ka siit.)

Luigel on kindel seisukoht: Sutt on paha, sest Sutt töötas Eesti Pangas, kui VEB-fondi asjad haisema läksid. Ma söön oma köögipõlle ära, kui tal pole siin isiklik (või sõprade) huvi mängus. Teema on terav ja tegeleda tuleb sellega ka Hanssonil (kuigi tema oli puu otsas, kui pauk käis), aga Luik ei käi paraku enese deklareeritud põhimõtte „sõbrad on kallid, ent tõde kallim veel“ järgi.

Tõeline tegija on hoopis Männik, selles pole kahtlust. Tõepoolest, Eesti Pank ei allu valitsusele (nagu muide mitte ka riigikogu, kellele valitsusele allumine on viimasel ajal eriti meeldima hakanud). Eesti Panka peavadki esindama rahvusvahelised mehed, Lipstoki-suguste parteiliste puudulike aeg lihtsalt pidi kord mööda saama.

Mereröövel mõisavalitsejaks

O tempora! Kiir käis Venemaal mõisavalitsejaks õppimas, aga Eerik-Niiles Kross hoopis Iraagis ja Gruusias. Mõni leht võiks nüüd uurida, kas Krossi uus naine ikka mõisaprouaks saada tahab või jookseb teine hoopis Tootsi juurde (vt EPL).

Kuigi viimastel valimistel said vabatmehed haledasti lüüa, olen ma päris kindel, et me kuuleme neist veel. Kaarel Tarandi geenid ei lase teda ometi igaveseks poliitikat tegema jääda väheloetavas kultuurilehes (loe siit). Talvik, see edev lobamokk, ei rahuldu pikemaajalises perspektiivis kindlasti külaraadioga (loe siit). Ja Kross, luuraja ja mereröövel, võib olla just see, kes kunagi sünnitab uue arvestatava poliitilise jõu, miks mitte koos pika Tarandiga (loe siit, siit ja siit).

Sitt ventilaatoris

Sama kirglikult kui pealtkuulatud kõnede üleskirjutusi jumaldan ma idioome. Inglise keeles on üks krõbe väljend: the shit hits the fan. Loomulikult ei paku sellele eesti vastet ei Silvet ega Hanko/Liivi idioomisõnaraamat. Netiavarusi kammides selgub, et sita ventilaatorisse lendamine on eesti keeles siiski üsnagi kodunenud. Kasutatakse seda peamiselt majanduse kehva seisu iseloomustamiseks.

Tänu endisele tipp-poliitikule, tänasele ärimehele Meelis Atonenile, kes käib poes leiba ostmas kullakamakate eest ja oravate ametlikule liinile juba ammugi laias kaares sülitab, on see kuum väljend leidnud tee ka ajakirjanduse veergudele. Nimelt on poliitikud Atonenile tunnistanud, et Eesti soov majanduse päästemehhanismides osaleda on ajendatud hirmust, et „muidu lendab sitt kohe ventilaatorisse“.

Nojah, eks ta ole hirmus küll, kui kohe lendab. Et lendab, seda teavad kõik niikuinii, aga las ta siis lendab hiljem, arvavad nad. Sest Eesti kreedo on ometi: We are responsible for all the shit that happens.

Karzai põrgib

Karzail on vist parasjagu maniakaalne faas (loe siit): ei mingit tänulikkust selle eest, et USA ja teised lääneriigid on kümme aastat Afganistanis koolimaju ehitanud ja lastele kommi andnud. Põhjab teine hoopis, et rahu ei ole ja rahu ei tule. Kui palju see verevalamine kõik maksma on läinud, ei julge ükski kokku arvutada.

Karzail on muidugi jumala õigus: kuni Pakistanis korda majja ei saada, võivad meie mehed Helmandis pingutada, palju tahavad, läbi see sõda ei saa. Venelased said kümne aastaga aru, et seal midagi välja ei tule, tõmbasid saba jalge vahele ja tulid ära. NATO praegu Afganistanist ära ei tule, aga nii palju kah pappi pole, et Pakistanis veel üht sõda alustada. Bin Ladeni mahalöömine oli niigi kulukas, vahepeal tuleb kodus pensione ka maksta.

Meie, muidugimõista, jääme Afganistani ka siis, kui USA-l raha otsa saab ja enam sõdida ei jaksa. Meil ju raha on, võime Kreeka ja Hispaania ja kõik need teised suured sead kah kinni maksta.

Samost vastutas end vabaks

Minu suur lemmik, tippajakirjanik Anvar Samost on kinga saanud. Ilmselt ei suutnud BNS enam tema hiiglaslikku vastutust taluda, seda enam, et see läks tohutumalt maksma. Nii palju kui Sandor Liive ta muidugi ei saanud, aga päris priskelt ikka (loe siit).

Nii et nüüd võivad nad Muuliga (loe siit) oma firma teha. Üks raadiosaade, see on tore, aga ma tahaks midagi rasvasemat. Raadiot ma ei viitsi eriti kuulata ja paberlehed on suremas, nii et koligu ikka netti. Õnne soovida tuleb mõlemale: üks sai lahti oravate tallalakkujast, kuhu hiinlased võivad ükstakama mis roppust osta (loe siit ja siit), teine aga BNS-ist, mida niikuinii mitte keegi ei loe, isegi lehed ei raatsi osta.

ETV võiks muidugi ka mõlemad kohe tööle võtta - just nimelt paaris kasutamiseks. Muuli ja Samost moodustaksid sama kelmika paari nagu Zukerman ja Vladislavlev.

Limuka ja maltsa koomiks jätkub

Nn limuka ja maltsa kohtuasi lõbustab meid veel kaua, sest maakohus saatis Suklese kriminaalasja tagasi prokuratuuri: praeguste andmete kohaselt polevat võimalik meest ei süüdi ega õigeks mõista. Oh, sõbrad, aga milleks meile kohus? Las rahvas otsustab (loe ka siit, siit ja siit).

Delfi võiks üles panna järgmised küsimused:
1. Kas limuka ja maltsa väljajuurimine on kuritegu või mitte? Jaga oma kogemusi!
2. Mis sina arvad, kas Sukles tahtis Liblikut tappa või tegi lihtsalt natukene nalja?
3. Mida teed sina, kui kohtad limukat? Jaga kogemusi!

Naine tahab sõjameheks

Eesti seadused on ikka räigelt seksistlikud: ajateenija saab olla ainult Eesti kodanikust meessoost isik. No aga kõiki naisi ei eruta vastsündinud tita lõhn ja mähkmete vahetamine, neid teeb õnnelikuks hoopis relva puhastamine. Muidugi on nad naised nn peenisepõhise lähenemise pärast pahased.

Ma ei tea, kui palju selliseid naisi on, aga kui nad juba olemas on, siis tuleb neile võimalus anda. Eesti pole küll Iisrael ja naiste üleüldisest sõjaväekohustusest siinmail vaevalt asja saaks – aga eesti keele eripära kahtlemata toetab vaprate naiste taotlust püssilaskmine selgeks õppida ja lahinguväljal vaenlasi niita nagu loogu. Nii et Postimehe loo pealkirjas on kõik õige: naine tahab meheks, sõjameheks (kui te tahate siin kiunuma hakata, et õige on esinaine ja järelikult ka sõjanaine, pöörduge keelenõustajate poole, mina teiega vaielda ei viitsi).

Arvestades seda, kui suur hulk eesti mehi viletsa tervise ja kaasasündinud lödipükssuse tõttu armeesse ei kõlba, võib naiste vapruses peituda Eesti riigi püsimajäämise tõeline tagatis. Kaitsevaldkonna eelarve on meil nüüd kah ju kaks protsenti, nii et naiste väljaõpetamisse on viimane aeg panustada. Ma olen näinud, missugune tuli hõõgub naise silmis, kui ta märkilaskmist harjutab. Missugune leek hõõguks temas aga siis, kui tegu oleks vaenlasega!

Veiko Märka kannatus katkes

Järgmises Sirbis valab tippmeediategija Veiko Märka välja kogu oma pahameele täna Delfis ilmunud uudise peale, milles väidetakse, et Eestis leidub kolm tuhat last, kes pole kunagi koolis käinud.

Märka kirjutab, et annab oma vastselt loodud terminile „asotsiaalmeedia“ (loe siit) nüüd uue tähenduse: kui seni pidas ta sellega silmas lollidele puru silmaajamist ja hambassepuhumist horoskoopide avaldamisega (mille lipulaev on Maaleht, nagu kõik teavad), siis edaspidi tähendab see sõna meelega halvasti ja ühekülgselt, pahatahtliku hoiakuga kirjutatud online-uudiseid, mille eesmärgiks on Eestit näidata võimalikult ühekülgselt.

„Ma võin nimetada kolm miljardit last, kes pole Eesti koolis käinud,“ ironiseerib Märka, „kas see on siis mõni näitaja või? Varsti treivad Delfi debiliikud uudise, et Eestis pole kolm tuhat inimest kunagi leiba maitsnud. Et tegemist on rinnalastega, kes veel tahket toitu ei söö, unustavad nad lihtsalt mainimata.“

Märka märkis, et meediaprofessionaalina ei saa ta küündimatut ajakirjandust enam kauem tolereerida. Seetõttu jätab ta ajakirjanduspõllu mõneks ajaks sööti ja pühendub ainult ilukirjanduslikule tegevusele. Ta avaldas lootust, et siis võetakse ta ka lõpuks kirjanike liidu liikmeks (loe siit).

Sõda on või?

Päriselt ka, Eesti on kummaline riik. Selline pisike ja tubli, paljud kadestavad, eriti kreeklased. Ainult et lapsed on siin näljas ja õpetajad söövad puulehti – või oli see vastupidi –, aga kaitsekulutused suurenesid vastses riigieelarves rohkem kui viiendiku võrra. Kuigi seal ei ole mingit vahet, kas tanke on üks või kümme, ja eriti vähe vahet on, palju on koptereid, sest mitte üks neist ju ei lenda.

Kõik teavad, et kui Venemaa tahab Eestis Gruusiat teha, siis on see lihtne: enne kui NATO vihmavari lahti läheb, on kõik juba möödas, hoolimata sellest, et meist Afganistanis nii palju kasu on ja kohalikud lapsed meie sõdureid südamest armastavad. Mitte et Venemaa nii kohutavalt võimekas oleks, aga Eesti maakaardilt pühkimiseks piisab karu paarist käpahoobist. Nagu Gruusia kogemus näitab, ega sellest midagi erilist ei juhtu. Viisakad suurriigid on võib-olla natuke pahased, aga ilma gaasita hakkaks Euroopal külm.

Nojah, me lubasime küll NATO-le, et kaitsekulutused suurenevad kahele protsendile ess-kaa-tee'st, aga kas just praegu on see õige aeg? (Loe ÄP juhtkirja.) Pealegi ei tea keegi, mida nad seal kaitseminnis selle kahe protsendiga teevad, äkki ostavad jälle salaja süstlaid ja vatti, aga hanke paberid söövad ära, sest see kõik on ometi nii salajane (loe ka siit). Praegu on meil on ju vaja hoopis Kreekat päästa, nii umbes poole riigieelarve ulatuses. Ilmselt läheme tulevikus kõik sinna ise elama, sest ega Soome kõik ära ei mahu.

Kreekas möllavad kääripurustajad

Kreeka valitsus tunnistas eile, et IMF ja Barroso võivad ennast põlema panna – nemad enam rohkem kärpida ei suuda, sest kääre ei ole (ÄP). Laialt maad võtnud kääripurustajate liikumine on viinud sinnamaani, et lihtsalt ei ole, millega kärpida.

Kõik Kreeka majapidamised on käärid hävitanud ning sama on teinud inimesed oma töökohtadel. Kuivõrd eriti keegi enam tööl ei käi, siis pole kedagi, kes uusi kääre valmistaks. Rätsepatel hoiavad kääripurustajad valvsalt silma peal, et mõni reetur valitsusele oma kääre ei laenaks. Reeturi palk on surm, hoiatavad kääripurustajad.

Kreeka peaminister  Georgios Papandreou ütles, et ainus lahendus oleks Eestis krokodille eksportida, sest Eesti krokodillide komisjoni vägiteod vapustasid maailma ning võiksid ehk ka Kreeka päästa. „Paraku on üsna tõenäoline, et Eesti krokodillid löödaks meil lihtsalt maha,“ tunnistas ta.

Eesti valitsus on küll avaldanud valmidust pool riigieelarvet Kreeka põhjatusse kurku kallata, ent Jürgen Ligit pole Kreekale kinkida kavas (loe ka siit).

Meesajakirjanikud, ühinege

Soolise võrdõiguslikkuse asjatundjal Ülle-Marike Papil on jumalast õigus: riigikogu ei tohiks telepildis näha, sest tegemist on tõelise pornograafiaga. Niipea, kui kaamera saali jõuab, hakkavad need ülikonnastatud jobud kekkama ja etlema, aga muidu tšillivad niisama feissbukis või sõimavad üksteist idiootideks.

Nojah, Ülle-Marike arvas tegelikult, et niimoodi tekib inimeste peas ühekülgne pilt: kuna riigikogus on enamuses mehed, siis hakatakse üha enam arvama, et asju, eriti riigiasju peavadki mehed ajama. Minu pärast võivad nad ajada, hoopis vähem saan ma aru sellisest asjast nagu naistoimetajate ühendus, mille üritusel Ülle-Marike oma suurepärase mõtte välja käiski.

Ajakirjandus pole üldiselt ei emane ega isane, nagu muide poliitikagi. Seetõttu ei saa ma hästi aru, miks peaks ajakirjanikke tingimata mees- ja naisajakirjanikeks jagama. Nojah, need naisajakirjanikud, kes ainult rindade suurusest ja menstruaaltsüklist (peamiselt enda omast) kirjutavad, nende asemel ei saaks vist tõesti mehed olla. Aga selliseid meediatooteid ei pea ausalt öeldes ka ajakirjanduseks nimetama.

Aga kui juba niimoodi jagama hakata, siis nõuan küll meesajakirjanike ühingu loomist. Mis nende põhiline sõnum võiks olla, pole mul aimugi, aga ühingu esimeheks peab tingimata saama minu lemmikajakirjanik Andres Kalvik, kellest olen varem kirjutanud siin.