Soolise võrdõiguslikkuse asjatundjal Ülle-Marike Papil on jumalast õigus: riigikogu ei tohiks telepildis näha, sest tegemist on tõelise pornograafiaga. Niipea, kui kaamera saali jõuab, hakkavad need ülikonnastatud jobud kekkama ja etlema, aga muidu tšillivad niisama feissbukis või sõimavad üksteist idiootideks.
Nojah, Ülle-Marike arvas tegelikult, et niimoodi tekib inimeste peas ühekülgne pilt: kuna riigikogus on enamuses mehed, siis hakatakse üha enam arvama, et asju, eriti riigiasju peavadki mehed ajama. Minu pärast võivad nad ajada, hoopis vähem saan ma aru sellisest asjast nagu naistoimetajate ühendus, mille üritusel Ülle-Marike oma suurepärase mõtte välja käiski.
Ajakirjandus pole üldiselt ei emane ega isane, nagu muide poliitikagi. Seetõttu ei saa ma hästi aru, miks peaks ajakirjanikke tingimata mees- ja naisajakirjanikeks jagama. Nojah, need naisajakirjanikud, kes ainult rindade suurusest ja menstruaaltsüklist (peamiselt enda omast) kirjutavad, nende asemel ei saaks vist tõesti mehed olla. Aga selliseid meediatooteid ei pea ausalt öeldes ka ajakirjanduseks nimetama.
Aga kui juba niimoodi jagama hakata, siis nõuan küll meesajakirjanike ühingu loomist. Mis nende põhiline sõnum võiks olla, pole mul aimugi, aga ühingu esimeheks peab tingimata saama minu lemmikajakirjanik Andres Kalvik, kellest olen varem kirjutanud siin.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Ise oled ju kah naine, Mahvalda. Millest siis selline üleolek teiste naiste suhtes? Naised peaksid ju ometi kokku hoidma, aga sina kutsud siin üles mingit meesteühendust looma. Niikaua, kui Eesti naiste palk moodustab 70% meeste palgast, pole siin ülbitseda midagi võrdõiguslikkuse teemadel. Mu lugupidamine sinu suhtes langes väga palju praegu, Mahvalda.
ReplyDelete