Ma olin ikka lõpuks täitsa segaduses, et keda Eesti Panga presidendiks valida. Viimati olin ma nii hädas siis, kui Jaanson ja Endrekson Pekingis medali said – no ei suutnud otsustada, kumb rohkem meeldib. Üks noorem ja ilusam, teine küpsem ja sarmikam (loe siit). Siis ei istunud Jaanson veel riigikogus ega võtnud lisaks riigikogu palgale noorte sportlaste õppetoetust endale.
Hanssoni ja Suti seisukohtades põhimõttelist erinevust pole, mõlemad teavad, et Euroopa on omadega mädas, häid ja kiireid lahendusi pole ning Eesti Panga võimalused olukorda mõjutada väikesed. Kuid mitte olematud. Sutt tunneb panka seestpoolt paremini, Hansson jälle on rohkem koolis käinud. Sutt argumenteerib pisut selgemalt, Hanssonis jälle on rohkem otsustavust panga nägu inimeste poole pöörata. Toredad mõlemad! (Loe ka siit.)
Luigel on kindel seisukoht: Sutt on paha, sest Sutt töötas Eesti Pangas, kui VEB-fondi asjad haisema läksid. Ma söön oma köögipõlle ära, kui tal pole siin isiklik (või sõprade) huvi mängus. Teema on terav ja tegeleda tuleb sellega ka Hanssonil (kuigi tema oli puu otsas, kui pauk käis), aga Luik ei käi paraku enese deklareeritud põhimõtte „sõbrad on kallid, ent tõde kallim veel“ järgi.
Tõeline tegija on hoopis Männik, selles pole kahtlust. Tõepoolest, Eesti Pank ei allu valitsusele (nagu muide mitte ka riigikogu, kellele valitsusele allumine on viimasel ajal eriti meeldima hakanud). Eesti Panka peavadki esindama rahvusvahelised mehed, Lipstoki-suguste parteiliste puudulike aeg lihtsalt pidi kord mööda saama.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment