Mida tähendab „hukkus tulevahetuses“

Laibana mööda tänavaid lohistatud Gaddafi surma (loe siit) kohta kasutatakse väljendit „hukkus tulevahetuses“ (killed in crossfire, vt BBC, CNN), mis on üks levinumaid väljendeid tapmise kohta, kui ei taheta välja öelda, kes tappis või ei ole see teada (või ei taheta seda teada).

Sama teatati alguses muide ka bin Ladeni kohta: hukkus tulevahetuses. Valge Maja valed aga murenesid ning üsna pea tuli ilmsiks, et mingist „tulevahetusest“ ei saanud juttugi olla: surnuks tulistati relvastamata mees (loe siit).

Ka Gaddafi surma puhul on teadmata, kes ta ikkagi tappis. Videomaterjal tõendab, et kinnivõtmise hetkel oli ta veel elus, aga kes need kinnivõtjad täpselt olid ja kelle kuulist ta suri, pole teada. Paraku ei saa ka siin rääkida „tulevahetusest“ – kinnivõetud Gaddafi käes ei ole relva ning kuigi hetke, mil kuul ta pea purustab, ei näidata, on ilmne, et ennast kaitsta tal võimalik ei olnud.

Kes on see jõuk, kes ta tappis ja pärast laipa mööda tänavaid lohistas? „Revolutsioonilised jõud“, kes võitlevad vabaduse ja demokraatia eest? Kes usub, et Liibüas on demokraatia võimalik? See pole olnud võimalik ka ei Iraagis ega Afganistanis, kus sõdimisele „demokraatia ja rahva vabaduse nimel“ on lääneriigid kulutanud astronoomilisi summasid.

Ent „tulevahetuses“ ei hukku mitte vaid terroristid ja diktaatorid. Kui Eesti kaitseministeeriumis lasti maha Karen Drambjan, kasutati meedias samuti väljendid „hukkus tulevahetuses“. Ansip teatas üsna pea lahkesti, et ta tulistas „ohtralt“ politseinike pihta, kellest aga ükski tõsisemalt viga ei saanud. Kapo professionaalse tegutsemise tulemusena „hukkus“ Drambjan ise, kuigi talle eluohtlike vigastuste tekitamisest olevat igati püütud hoiduda (loe siit).

„Tulevahetuses hukkus“ ka kaitsepolitsenik Tarmo Laul. Peale tema sai Võmmorski intsidendis surma mees, kes kapot maja läbi otsima ajendanud juhtumis üldse kahtlusalune ei olnudki. Kas kapo tegutsemine oli professionaalne – tegemist oli rahvusvahelise relvaäri juhtumiga ning mees, kelle kodu läbi otsima mindi, oli varem kriminaalkorras karistatud, kapo aga saatis kohale vaid kolm meest –, pole teema, mida avalikult arutataks (loe siit).

Niisiis on „hukkus tulevahetuses“ lihtsalt eufemism, mis peab kas varjama teo toimepanijaid ja tagama neile anonüümsuse – või looma surmasaanu ümber kangelaslikkuse oreooli, tegelikult küsimata, kas seda surma oleks saanud vältida. Sarnaseid väljendeid leidub veel hulgaliselt, näiteks endise sõjaministri ja valetamisfilosoofi Jaak Aaviksoo „vaenlase hävitamine kineetilise relvaga“, „mingi hulk inimesi tuleb elimineerida“; „hukkus Eesti vabaduse (parema maailma, turvalisema tuleviku jne) nimel“ jne.