See kole haldusreform

Haldusreform nii kole sõna, et keel ei paindu teda õieti ütlema ega käsi kirja panema. Kolesõnade võistlusel saaks ta kindlasti esikoha, võib-olla ainult taristu oleks eespool. Nii et kui president järgmise sõnaleiutamisvõistluse korraldab ja haldusreformi tarvis seksikamat sõna otsima hakatakse, siis hoidku jumal selle eest, et leitakse mõni taristu-sarnane jõledik.

Ansip ei ole haldusreformi vastu muidugi mitte keeleesteetilistel kaalutlustel, vaid puhtpragmaatilistel: kui ikka paarsada vallavanemat töö kaotab ja koos nendega ka muid asjapulki, kes seni maaelu kontekstis täitsa normaalset palka saanud, siis võivad nad ju täitsa pahaseks saada ja räuskama hakata. Kulub tükk aega, enne kui maha rahunevad, uue eluga kohanevad ja vaikselt külapoe taha jõmisema jäävad.

Ma pole kunagi aru saanud, millest need pisikesed vallad üldse elavad, kui seal mingit ettevõtlust pole (Lõuna-Eestis ülimalt tavaline). Kool heal juhul, paar poekest, vallamaja ja lagunev kirik, mõni euroraha eest püsti pandud „tõmbekeskus“, kus käib kolm inimest päeva jooksul (ega kohalik mingit ninni-nänni või üleshaibitud mahejura ju ei osta), ja sedagi ainult suvel, sest kesse talvel ikka pärapõrgusse satub, eriti veel kui teedki lahti hoida ei suudeta. Vallavalitsuse palgad makstakse vist maksudest, aga mis elanikud vastu saavad, küll ei tea.

Selge see, et mingist vabatahtlikust liitumisest siin juttu olla ei saa ja IRL-il Reformi väiksema vennana pole võimalust asja üksi ära teha. Reformi-nimeline pidurerakond saavutab haldusjaotuse muutmisele vastu seistes riigi roiskumise ja pankrottimineku nn altpoolt ülespoole, mis pikemaajalises perspektiivis on paratamatu.