Selleks ajaks, kui Eesti jõudis Euroopa ühisrahaga liituda, oli süsteem ise juba hinge vaakumas. Mitte et sellest siinmail enne aimu ei oleks olnud, aga Eesti riigiga on alati see häda, et tal oli valida halva ja veel halvema vahel. Hea ja parema valimiseks oleme liiga pisikesed, ja pealegi on see hea ja parem maailmas niikuinii otsa saamas.
Pajula lubab, et riiklik pensionisüsteem kukub varsti kokku, ja üleüldse, nn hoolekanderiikide aeg saab ümber. Missugune suurejooneline tüng Eestile – hambad risti ja vere maitse suus, pressisime ennast euroliitu ja saime eurogi kätte, aga kohale jõudsime parajasti ajaks, kus supp ühiskatlas on lahjaks jäänud ja tõenäoliselt saab varsti üleüldse otsa.
Meil muidugi usutakse, et kui meie ise tublid oleme, siis küll meile ikka midagi antakse. No kas või katlapesuvett, kui enam muud ei peaks olema. Mõne, näiteks Ansipi meelest oleme kohe nii tublid, et võime teistelegi õpetada, kuidas õige supitegu käib: no näiteks nii, et kartulid anname kreeklastele, sest neid on ometi rohkem ja kõhud on neil ka suuremad, aga ise vaaritame laket koortest ja idudest.
Eurooplasele on loomuvastane mõista, et hea elu võibki pöördumatult möödas olla. Et elustandard langeb juba lähiajal palju madalamale ka nn lapsehoidjariikides, mille hella kätt meie kunagi tunda ei saanudki. Nii võivad Ameerikamaale iseloomulikud maailmalõpuennustajad peagi ka Euroopas kanda kinnitada, sest hulgaliselt leidub neid, kelle meelest õudne lõpp on ikka parem kui lõputu õudus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment