Ada Lundveri kombinee saladus

Andres Laasik kurdab EPL-is, et Lea Arme ei ole suutnud Ada Lundveri elulooraamatus lahti muukida kuulsat riietumisstseeni filmist „Mis juhtus Andres Lapeteusega“. Selles 1966. aasta filmis mõjub see tõepoolest täiesti uskumatult.

Ent kas selle ühe stseeni lahtimuukimine avab kogu tõe Ada Lundverist, keda ma viimastel aastatel oleme näinud peamiselt Õhtulehe veergudel nutmas selle pärast, et Urmas Ott on surnud? Rääkimas, mitu korda ta Otti on unes näinud ning mis lilli see talle kujutlusis toonud? Need lood mõjuvad üksiku vana naise ärakasutamisena leheruumi täitmise eesmärgil. Kummatigi ei mõjunud säärasena Oti enese küsimused Carte blanche'i saates, kus Lundver tunnistas, et kaotas süütuse 26-aastaselt ning on teinud kolm aborti.

Lundveri saatus meedias on olnud tänamatu suuresti tema enese jutukuse tõttu, seetõttu võiks ehk filmi-Lundverit ja Õhtulehe-Lundverit lahus hoida, kuigi kombinee saladus huvitab võrdselt mõlemaid, ainult et eri aspektidest.

Kahjuks tuleb Youtube'ist Ada Lundveri nimega otsides välja ainult Adam Lambert. Küll aega leidub Youtube'is üks katkend Lapeteuse-filmist, tõsi küll, siin Lundverit ei näe.

90's coming back

Ma jumaldan lekitatud kõnede üleskirjutusi (vt ka siit). Siiski tuleb tunnistada, et need Ljadovi omad on ühed segasemad, mida on olnud õnne lugeda (EE). Ljadovi roll on eriti segane.

See uurimine kerib veel kaua ja Lavly Lepp niikuinii midagi ei räägi, aga palgamõrvad on õhus ja ma tahaksin juba rutem teada, kes ikkagi kelle pidi maha lööma. Uudishimu painab hirmsasti!

Kaplinski Oksaneni kallal

„Ma ei pea üldse lugu Heideggerist,“ teatab Jaan Kaplinski intevjuus Rein Veidemannile (PM). (See pole muidugi uudis, ta on seda varemgi mitmel pool väljendanud.) „Kas või ühe pisidetaili pärast.

„Kui tema sõber Jaspers (kui ma õieti mäletan) küsis, kuidas Heidegger saab ometi hinnata Hitlerit, kes on niisugune labane sell (minu vabas ümberütlemises), vastas Heidegger, et aga vaadatagu, kui ilusad käed Hitleril on. No mida oodata selliselt filosoofilt!“

Ma ei tea, missuguse teose järgi Kaplinski siinkohalt Heideggeri „vabalt“ ümber ütleb, aga see on sama hea, kui Kaplinskit ennast mäletataks ainult selle sopa järgi, mida ta ise on Oksanenile kaela valanud.

Meenutagem: viimati vahendas Kaplinski blogis oma soome sõbra kahtlusi, et Oksanen ei olegi oma teost ise kirjutanud, selle olevat kokku pannud seltskond meelelahutustööstuse professionaale. Väliselt süütul moel, sõbra arvamust vahendades laskis ta käibele tõendamata laimu, mille meedia loomulikult meelsasti üles korjas (vt nt Delfi).

Varem on ta paigutanud Oksaneni ühele pulgale kunagiste Stalini preemia laureaatidega, ainult et kangelased ja antikangelased olevat kohad vahetanud. Olemata ise kunagi nõukogude tegelikkust kogenud, müüvat Oksanen nüüd seda läänele – ent meie elu Nõukogude Liidus ei olevat ometi olnud mingi õuduslugu! Selles olevat olnud küll mõningaid õudseid episoode, aga üldiselt olevat elu olnud huvitav ja lõbus (Ummamuudu).

Loomulikult korjas ajakirjandus sellegi üles (EPL), ent palju raskemini mõõdetav on see töö, mida Kaplinski arvamus teeb Läänes. Tema sõna nimelt maksab. Loeb. Teda peetakse tegijaks.

Mida ta kahtlemata ongi, ent seda arusaamatum on, miks peaks üks suur looja nii labasel ja, mis seal salata, ka alatul moel mustama teist. Ei kahjusta ju Oksaneni edu mitte kuidagi Kaplinski kuulsust ja vaimset mõjuvõimu, mida vananev luuletaja on minu meelest käesolevas juhtumis küll täiesti pahatahtlikult ära kasutanud.

Kui Janek Mäggi oleks naine

Kui Janek Mäggi oleks naine, siis ei laseks ta oma mehel poolteiseks aastaks merereisile minna. Vähe sellest, et see pole „ei kasulik ega mõistlik“, seal reisu peal ei saa ju ka tööd teha. Aga töö „ravib depressiooni, stressi, hoiab hinge sees ja täidab ka aja ära. Ilma tööta oleks meil mõttetult palju aega, millega poleks midagi tarka peale hakata“. (D-Director)

Kui Janek Mäggi oleks naine, siis abielluks ta igal juhul enne kolmekümnendat eluaastat, sest pärast seda pole sobivaid mehi lihtsalt enam ripakil. Kui naisel on juba „tissid välja veninud, tagumik suur ja tal on olnud miljoneid erinevaid suhteid, mida ta pole suutnud pidada, siis miks ta ootab, et keegi teda veel tahab?“ (PM)

Kui Janek Mäggi oleks naine, siis oleks ta arvatavasti abielus Janek Mäggiga, sest geeniusi on Eestimaa pealt raske leida. Tõendus siin: „Fellini naiselt küsiti, kuidas on geeniusega abielus olla. „Tunduvalt kergem kui idioodiga,“ kõlas vastus. Mu abielu on kestnud 16,5 aastat. Selle järgi tundub, et vähemalt idioot ma ei ole.“

Assange Larry Kingi saates

Julian Assange põhjendab Larry Kingile, miks ta CNN-i stuudiost poole intervjuu pealt minema kõndis (loe ka siit): küsimused tema vägistamissüüdistuse asjus olnud kohatud, kui kõne all nii paljusid elusid puudutavate dokumentide avalikustamine. Selles küsimuses polevat olnud ei balanssi ega proportsiooni.

See on õige, ent ajakirjandusel on paraku omad balansid ja proportsioonid, mis päris elu omadega kokku ei lähe. Kingil oli täielik õigus ja ajakirjanikuna ka kohustus selle teema juurde uuesti tagasi tulla. Kui need süüdistused on valed (ja ma usun ikka veel, et on), siis seda me ometi ju kuulda tahtsimegi. Ma ei arva, et CNN-il ja Kingil peaks esitatud küsimuste pärast häbi olema, nagu Assange väidab.

Samas: kas avaliku elu tegelasel on kohustus sobituda ajakirjanduse formaatidesse? Öelda seda, mida temalt oodatakse? Teisiti öeldes: alluda ajakirjanduse diktaadile? Ei, muidugi mitte. Seda enam, et see, millega tegeleb Assange, on väljaspool igasuguseid formaate.

Pihl pani tiksuma vene miini

Pole mingi uudis, et Savisaar juhib Tallinna venelaste häältega. Aga nüüd on kuuest abilinnapeast juba pooled venelased. Palun väga: Taavi Aas, Eha Võrk, Merike Martinson – ja Deniss Boroditš, Yana Toom, Vadim Belobrovtsev.

Yana Toom on selge sõnaga öelnud, et tal on vene ajud ja Vene maailmavaade ning tema kirjutised meedias on väljendanud tugevat vastumeelsust Eesti riigi suhts (vt siit). Boroditš pärineb Edgari broilerikasvandusest ja hoiab üldiselt madalat profiili. Raha tal ei ole (pääses napilt isikliku pankroti väljakuulutamisest), mistõttu kuulekus Savisaarele on elulise tähtsusega.

Näis, missuguse kuvandi loob Belobrovtsev, kuid seda võin öelda, et selle mehe suhtlemisoskus on ümmargune null. Kui ruumis on kolm inimest ja üks neist on tema, ei mäleta teised kaks pärast, kes see kolmas oli või kas ta üldse oli.

Pihlist oli siiski vägagi kaval linnavalitsusest minema tõmmata. Sotside eestlastest valijatele Belobrovtsev au ei tee ning koos sellega hakkab murenema ka mikseromaania. Mihkel Raud hõiskas viimati, et nüüd on tal jälle kedagi valida. Noh, Raud, kutsu nüüd Belobrovtsev stuudiosse, vahi teda samasuguse imetlusega nagu Mikserit ja uuri, kas järgmine pronksiöö instseneeritakse taas Moskvas või piisab susserdamisest mõnes Vabaduse väljaku kabinetis.

Juhan Aare – kummitus kaameraga

Kui Juhan Aarel hakkas raha otsa saama, otsustas ta hakata asutuste ja firmade uksi kulutama: heips, mina siin! Kas tahate, ma teen teist filmi? Kuigi Eestimaal on kaamera üsna levinud mänguasi, läksid paljud Aare sõbralikku, mõnevõrra laialivalgunud molu nähes liimile: tore mees teine, kuidas ma ei ütlen.

Tellisidki tobud filmi. Põllumajandusministeerium tellis, Japsi kalatööstus tellis. Tallinna tehnikaülikool ja Pärnu taastusravikeskus Estonia tellisid ka (EPL). Enamik õngeläinutest nägi filmi täpselt sama palju kui oma kõrvu. Ministeerium, vaeseke, aga peab nüüd ekspertiisi tellima, sest ametnike endi pädevus ei luba öelda, et laekunud produkti näol on tegu saastaga, mis sentigi väärt ei ole.

Aga kaua sa kaameraga ikka ringi kondad, summad pole kah just suured. Otsustas Aare erakonna esimeheks saada. Villu oli just oma maksahaagid kätte saanud, Rasvaliit hinge vaakumas – noh, võttis selle, sest muud ei olnud ripakil. Niipea, kui pukki sai, kukkus parteist raha välja pumpama. Eriti palju pumbata ei olnud. Halvem veel: elukutseline käteväänaja Vitsut sattus peale, jooksis ajalehte ja kitus kõik ära. Õu jee, nüüd on ei jõua seda kisa ära kuulata (loe ka siit, siit ja siit).

Ja Aare valis Aavo Viioli taktika. Maksan tasapisi võlad ära, sest palju mul ju ei ole, lubas – aga midagi maksta loomulikult ei kavatsenudki. Kui praegu vastab ta ajakirjanike kõnedele veel keskmisel korra kuus, siis varsti ei saa teda enam keegi kätte (nagu Viiol ei anna intervjuusid). Mees teeb oma firma, mis valmistab peedist pesumasinale trumleid, või hakkab imeravitsejaks. Võib-olla tõmbab paruka pähe nagu Liis Haavel, et uued ohvrid teda ära ei tunneks. Kaamera peidab kuusejuurte alla. Hollallaa, ja elu läheb edasi. Sest ega's lollid ilmast otsa saanud ei ole!

Mehel nagu Assange ei ole eraelu

Hulgaliselt Afgnanistani ja Iraagi sõja saladokumente avalikustanud Wikileaksi asutaja Julian Assange astus CNN-i intervjuult minema, sest intervjueerija päris temalt mehele Rootsis esitatud vägistamissüüdistuse kohta (EE).

Milline pettumus. Esiteks, praeguse seisuga on Assange õigeks mõistetud. Teiseks, vägistamissüüdistus ei ole eraelu, ammugi mitte tema mastaabiga tegelase puhul. Kolmandaks, kui süüdistuse on fabritseerinud USA võimud, mis on loogiline ja tõenäoline, siis tulnuks nii öeldagi, mitte väita, et „eraelust“ kõnelemisega „saastatakse“ intervjuud.

Kõik, mida Assange'i kohta väidetakse, mõjutab Wikileaksi käekäiku, isegi siis, kui see on vale. Kui tema enese kohta peaks tõepoolest selguma midagi kompromiteerivat, on määritud ka tema üritus. Mehel nagu tema ei ole eraelu.

Indrek Teder, vana edev rebane

Riigikogu hakkab ei tea mitmendat korda arutama, kes peaks valvama parteide rahastamist, poliitikud või eksperdid. Parteidele oleks parem, kui kits ise kärner oleks, aga põhimõtteliselt on muidugi võimalik leida ka „eksperdid“, kes valvaksid nõnda, et kõik jääks nagu seni (EPL).

Oli meil korra õiguskantsler, kes tegeles asjaga. Aga tema võitlus päädis kaotusega: riigikohus otsustas mäletatavasti, et parteide rahastamisega on kõik korras. Poliitikud ja isegi politoloogid kiitsid takka – einoh, te vaadake parem ilmas ringi! Meie korruptsioon on nii pisitillukene, et maailm mastaabis on see sama hästi kui mitte midagi. Nad unustasid lisada, et maailma mastaabis on Eesti ise ka pisitillukene.

Kaks aastat tagasi tegi GRECO Eestile korruptsiooni vastu võitlemise ettekirjutused, millest pooled puudutasid parteide läbipaistmatut rahastamist. Jahmatas selle raporti sisu vaid üksikuid ajakirjanikke, sest lai avalikkus ei tea, mis loom see GRECO on ja mis tema sõna ka maksab. Sinna see asi jäi.

Jõksist said parteid lahti ja õiguskantsleri koha võttis sisse Indrek Teder, keda on algusest peale peetud suurparteide sõbraks. Tema tegevusest pole teada eriti muud kui see, et ta sai 50-aastaselt isaks ning uurib, kas naised tohivad Pärnu plääsil paljalt peesitada ja mehed neid aia tagant vahtida. Ühtlasi on ta teatanud, et Tallinn diskrimineerib vastsündinud tittesid. Ametiaja alguses oli tal kombeks mööda hullumajasid ringi konnata ning kuulutada, et vaimust vaeseid ei tohi voodi külge kinni siduda, sest neil on inimõigused. Aga see on ka kõik. Parteide rahastamise kohta mitte ühtegi piuksu.

Müts on Tedrel siiski ilus – ehtsa rebase ehtsa sabaga. Kui tänaval käib, siis kõik naised pööravad pead.

Välisminn lekib nagu katkine solgiämber

Lekitatud kirjavahetused meeldivad mulle sama palju kui lekitatud kõned. Kui seni on välisminister Paeti imago olnud nii igav, kui üldse olla saab, siis nüüd hakkab värvi juurde tulema.

Teenekal diplomaadil Clyde Kullil hakkas siinmail töö otsa saama ja Paet lõi talle uue ametikoha, kus teha poleks tulnud midagi, aga koht olnuks peen ja palka saanuks toredalt (EPL). Iseenesest ei midagi erilist, nii ta käib, aga Harri Tiido ja Mati Maasikas arvasid, et ilmselge sinekuur tuleb niikuinii välja, Brüssel ei saa asjast õigesti aru ja press hakkab tänitama, pärast jama rohkem kui vaja. Keegi välisministeeriumi omadest edastas kirjavahetuse Raimo Poomile selge eesmärgiga Paeti mainet enne valimisi mitmekesistada.

Muidugi ei ole see kõik kaugeltki nii lõbus nagu neil aegadel, kui välisminister oli Kristiina Ojuland ja kantsler Indrek Tarand, kes praegu koos Brüsselis mõnusasti aega viidavad. Tarandisse suhtub meedia, eriti mõned (pea)toimetajad väga soosivalt ning ta saab sõna väga erinevates küsimustes, Ojulandist pole eriti midagi kuulda.

See asi tuleks kuradi lõpetada

Ma jumaldan lekitatud lintide üleskirjutusi. Need lindid, mis Ljadov „Pealtnägijasse“ viis (loe ÄP-st), on veelgi kuumemad kui Toomas Tooli ja Karoly Kirberi kõned (vt siit) või Suklese ja Libliku omavaheline sõim (vt siit). Ainult et kui Tool mõisteti esimeses astmes õigeks (usutavasti ka järgmistes), siis vastse palgamõrvalavastuse asjus läheb keegi ikka loodetavasti kinni.

Lugu on segane, aga esialgu paistab nii: Kiviõli kuningas Toomas Tamm tahtis oma võistleja Nikolai Reismani maad endale saada ja mehe enda vanglasse kõdunema jätta, mistarvis lavastas Reismani palgamõrva tellijaks ja ohvriks iseenda. Asjaga on seotud tuntud allilmategelased Imre Arakas ja Oleg Ljadov, kes leidsid jumal teab kust mingisuguse tolguse Enriko, kes pidi minema politseisse ja tegema „puhtsüdamliku ülestunnistuse“, et plaanis Tamme raha eest ära koksata, aga südametunnistas hakkas piinama.

Aga see Enriko osutus labiilikuks ja närvipuntraks, lõi vedelaks ja hakkas aina raha juurde pommima. Mispeale Tamm arvas, et s...a kah, tegelikult liiguvad asjad juba ilma selletagi tema soovitud suunas: 2008 sai Tamme Kiviõli Keemiatööstus erandkorras loa suurel hulgal põlevkivi kaevandada.

Keskkonnaminister oli siis ja on ka praegu reformierakondlane Jaanus Tamkivi, kes on seni ainult suvalist mula ajanud (Delfi). Aga sidemeid poliitikaga on siin hulganisti. Loodan, et kuradi ajakirjandus istub neil vendadel kuradi niikaua kukil raisk kuni Toompea tüübid raisk kõik kuradi ülesse tunnistavad.

Naised tõmmaku Luik liistule

Mul on hea meel, et Luige preemia sai Daniel Vaarik, kuigi HHL ei vaevunud varjama, et sellele aitas tublisti kaasa Vaariku kunagine töötamine Ekspressis (Delfi). Aga preemia toonud kirjutis oli võimas ning Vaariku viimase jutu trükkis ära koguni kolm lehte.

Preemia oleks aga võinud saada ka Kadri Ibrus, kelle lugude tase, maht ja mõju võib tegelikult Vaariku omast suuremgi olla. Väga hea on tema töö tänases EPL-is, kus Pomerants ennast täielikult täis teeb.

Nüüd võiks sõna võtta Tammerk ja öelda, et Luik diskrimineerib naisi. See oleks loogiline jätk uuele vapustavale sõnaleiule „naisallikad“, mida eesti ajakirjandus kasutavat liiga vähe (ERR). Selle peale võiks Eesti Naistoimetajate Ühendus talle preemia anda, nõudes ühtlasi naisallikate suhtes kvootide kehtestamist (loe ka siit).

Ojuland jälle rase

Valimiskampaania käib täistuuridel. Keit Pentusel tulevad Rosimannusega pulmad (ÕL), kuigi kurjad keeled räägivad juba pikki aastaid suhte lagunemisest. Kristiina Ojuland jääb enne valimisi tavaliselt rasedaks või vähemasti poseerib lapsevankriga.

Kesk võiks Reformist eeskuju võtta ja Evelyni kah mehele panna. Kaua me kuulame neid uskumatuid lugusid Kiigajaanidest, Käägajonidest ja muudest väljamõeldud tegelastest. Jah, oleks meil ometi California! Oleks ometi kas või Soome, Rootsi või Saksamaa.

Rösteripõletajad kasumis

Muidugi on ka minul hea meel, et Tallink on viimaks jälle kasumis ja Enn Pant jääb ikkagi firmat juhtima (vrd ÄP), aga ei saa parata: kuuldes Tallinki või Pandi nime, meenub mulle alati röster.

Lugu ise juhtus peaaegu täpselt neli aastat tagasi. 24. oktoobri õhtul panid Hunt, Pant ja Mehtonen laeval pidu, kallasid konjakit kurku otse pudelist ja sõimasid baaritöötajaid, kes neid hilise kellaaja tõttu teenindamast keeldusid. Hunt läks baarimehele käsipidi kallale ja lõhkus tal prillid ära. Purjus seltskond lärmas ja läbustas ohjeldamatult ning ahistas omaenda töötajaid: Hunt ja Pant mehi, Mehtonen naisi.

Hommikuks tuli sõpradel suurepärane mõte ravida pohmakat grillitud kalaga. Selle valmistamiseks sobis nende meelest kõige paremini röster, mis paraku läks põlema. Laev pääses napilt hävingust.

Evelin ei armasta Toomas Hendrikut

Tohtrid keelasid puruhaigel presidendil pikad sõidud ära, aga Evelin ei näinud põhjust huvitavast reisist loobuda ning põrutas välisminister Paeti juhitava delegatsiooni liikmena Hiinasse. Tuletaevasappi, see on riiklik visiit!

Ja kes on Evelin? Koduperenaine, kelle pärusmaa on transrasvad, kaalust mahavõtmine ja rulluisutamine. Mitte et see peaks presidendi abikaasa puhul tingimata nii olema, aga selliseks on Evelin ise oma imago kujundanud. Minu sõnu võib kinnitada presidendi kantselei töötaja Piret Pert, kes on Evelinist kirjutanud magistritöö „Eesti Vabariigi presidendi abikaasa Evelin Ilvese kuvandi analüüs soo aspektist“ (vt siit). Vaat nimelt, soo aspektist. Sest teisi aspekte pole kuskilt võtta.

Ja nüüd teatab seesama Piret P., et Hiina-seltskond koosneb 18-liikmelisest äridelegatsioonist, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi juhitavast logistikadelegatsioonist, Eesti suuremate ülikoolide rektoritest, kultuuriministeeriumi ja EAS-i esindajatest (ÕL). Pluss Evelin. Kellele riik annab küll kleitide ja huulepulga raha, ent seda ikka THI kõrval ontlik väljanägemiseks, mitte ilma temata lõbureisile minemiseks.

Kas te kujutaksite ette, et Sarkozy saadab Carla kuskile Prantsusmaad esindama? Kas Obama ütleks Michelle'ile, et kuule, mul on kurk valus, edenda minu eest väheke Lähis-Ida rahuprotsessi? Ja valva ühtlasi tuumakohvrikese võtmeid. Kas Medvedevi naist on keegi kunagi kuskil üksipäini näinud? Ei ja veel kord ei. Midagi säärast poleks eales lubanud ei Rüütel ega Meri.

Aga ega Evelin Toomas Hendriku käest ei küsigi, sest muidu ütleks THI ilmselt: Evelin, kuule, see ei sobi. Evelin, ma olen nii haige, jää minu voodi juurde, keeda mulle teed, loe mulle ajalehte ette. Kes peab siis nüüd haigele presidendile teed keetma, kas Piret Pert või? Või viimati Toomas Sildam, ah?

Ja mis sõnumi annab Evelini sõit kõigile koduperenaistele, kelle iidol ja vaimne ema ta on? Vastus on lihtne: Evelin ei armasta Toomas Hendrikut. Armastav naine jäänuks tõbist meest põetama, mitte ei lehviks mööda ilma ringi.

Ma ei poolda ihunuhtlust, aga väikesed vitsad võiks Evelin saada küll. Muidu arvab ilmarahvas, et THI on tuhvlialune, kelle sõna midagi ei maksa. Meie oleme aga näinud salapärast muhku hoopis presidendi peas (vt siit ja siit). Kuidas saab riiki juhtida mees, kes oma naisestki jagu ei saa?

Maire Klaire surnd

Hingusele läinud Maire Klaire tegevtoimetaja räägib Elu 24-le, et tal ei ole piinlik ja häbi ka ei ole. Ta pole ilmselt kuulnud, et aju saab palju paremini aru jaatusest ning kipub ei'd jaa'na lugema. Ehk siis meelde võib jääda pigem, et tal on nii häbi kui ka piinlik.

Hoolimata Marie Claire'i lõppmängust ilmub Eestis nn naisteajakirju ikka veel tohutumal hulgal. Kes neid küll ostab? Näis, kaua Cosmo raatsib veel Eestis raha põletada.

Järjekordne sportlane klamüüdiat täis

Pärast õndsa Arno Joala lahkumist ei ole vaeslapse ossa jäänud mitte ainult Eesti sportlaste tervis, vaid ka Õhtulehe toimetus. Edukat suusatajat kimbutab salapärane tõbi, aga mitte keegi ei ütle ajalehele, millega tegemist.

Palun väga: Anti Saarepuud vaevab klamüüdia. Ta on küüntest kõrvadeni klamüüdiat täis, täpselt nagu Erki Nool, Kristina Šmigun, Andrus Veerpalu ja Jaak Mae.

Pihl on üks tige vanamees

Mitte et ta päriselt ka vana oleks (kuuskümmendki pole ju täis!), aga käib teine kogu aeg ringi, suu viltu: küll on kärss kärnas ja küll on maa külmand; aina ütleb inetult nii teiste kui ka oma erakonna liikmete kohta, kitub ja kriunub.

Pihl hakkas susima juba siis, kui sotsid veel valitsuses olid. Pihli siseministriajast on mäletada eelkõige seda, et Reiljan mõisteti süüdi ja Ansipi sõber Otsalt võeti rajalt maha, Ansip, vaeseke, pidi Juuda kombel sõbra maha salgama ja mälukaotust teesklema. Valitsuskriisi puhkedes kukkus Pihl innukalt kuulujutte levitama: niipea, kui umbusaldus sisse anti, olevat Ansip kihutanud Luuale Villuga läbi rääkima. Ja muidugi ei maksa unustada Pihli kaebust kapole Ansipi, Paeti ja Langi asjus – need mehed olevat uued Herman Simmid (loe ka siit).

Kui teda vaatamata tema enda ja poliittehnoloogide jõupingutustele sotse juhtima jääda ei lastud, kukkus jälle kohe võitjat halvustama: Mikseril olevat erakonnas kõik omad sõpsid, aga teda polevat keegi oma sõbraks tahtnud ja mõned polevat hakanud teregi ütlema. Väga mugav olevat sotsidel koos Mikseriga vegeteerida. Viimaseks mõnituseks soovitas ta oma Savisaare saapalakkuja kohta Marianne Mikkole.

Tegelikult ei tule pähe ühtegi meest või naist, kellel oleks poliitikas nii kehvasti läinud nagu Pihlil. Nüüd võiks ju natukeseks aja maha võtta. Rahamuret pole, kapo peadirektori eripension tiksub, ja palju siis üksikul mehel ikka kulub. Oma hirmsa Muki, kelle peatoiduseks on mobiiltelefonid, võttis Lavly ju ometi kaasa.

Ehtne kesik ja hüljatud mees

Mina olen otse loomulikult Marianne poolt, sest tema on naine (loe ka siit), aga pahad ajakirjanikud on Mikserist juba ette sotside juhi teinud. Kesik sotside juhiks on sama hea kui Peni lapse nimeks!

Sest Mikser on ju ometi algupäraselt kesik. Edgar pilastas teda juba lapsena. Kuidas muidu oleks olnud võimalik, et 27-aastane Mikser klikkis 250 korda internetiportaali Mega küsitlust „Kes oleks parim peaminister“ Edgar Savisaare kasuks. Sellisteks asjadeks on võimelised ainult väärkoheldud lapsed, poliitiline väärkohtlemine oli aga kümme aastat tagasi sama levinud, kui ta on meie päevil.

Pihlile aga pühendan siinkohal Tarmo Pihlapi surematu hiti „Hüljatud mees“ - kui Lavly ta oma voodist välja lõi (vt ka siit), siis miks peaks sotsid teda oma rinnal soojendama. Marianne auks laulab ürgnaiselik mõtlev olend Marju Länik.

Kuku raadio tuleb kinni panna

See on tore, et erameedia ja riigi rahakotist kinnimakstav ajakirjandus on omavahel karvupidi kokku läinud. Nii see peabki olema, et HHL õpetab Sirpi ja Klassikaraadiot, Margus Allikmaa aga vahendab Raadio 2 kogemusi Kukule ja saadab Heidy Purga pühapäevaks sinna muusikat valima.

Erakapitalil põhinev meedia on seni küll ERR-i mõnuga kottinud (meie raha eest teete ju programmi, meil on õigus möliseda), siiski oli Luige mõte lõpetada Raadio 2 rahastamine maksumaksja kaukast radikaalne (vt ka siit). Veelgi radikaalsem on tema „Kolmeraudses“ välja käidud idee, et Akadeemia, Looming ja Vikerkaar peaksid oma sisu avaldama internetis, sest nad on ju riigi rahaga tehtud. Millegipärast pole keegi Mihkel Muti, Märt Väljataga ja Toomas Kiho kommentaari küsinud. Mind huvitaks kohe väga, mis nad sellest arvavad.

Postimees peksis 70. sünnipäeva puhul jõuliselt Sirpi (Tarandi juttu saab lugeda siit, üle kahe külje ulatunud materjali kandev lausrahulolematus Sirbiga on paraku loetav ainult paberis). Mingit dialoogi ajalehtede ja Sirbi vahel tekkinud ei ole, kumbki pool ajab oma joru ja jääbki ajama, sest ühine keel puudub.

Lutsu mure seisneb aga selles, et kui riigi rahaga tehtavaid raadiojaamu saab kuulata kogu Eestis (kokku neli jaama), siis tema juhitav Kuku nii hästi ei levi. Mistõttu on nii nende kui ka teiste erajaamade programm kehvakene. „Ärgem unustagem, et eraringhäälingu suhteline keskpärasus ja lamedus on senise ringhäälingupoliitika edukas tulemus“ (ÄP) – vaat nii! Luts tahaks, et kultuuriministeerium hakkaks „kiirgama“ ringhäälingupoliitikat ning et riik sõnastaks, missugused formaadid on kõige rohkem riigi, rahva ja kultuuri huvides.

Vaevalt oleks võimalik kultuuriministeeriumist kiirgav ringhäälingupoliitika, mis erajaamadele meeldiks. Nagu ütleb Malaisia astrofüüsik, tulnukate ees maalaste juhina esinema määratud Mazlan Othman: me oleme kohtumiseks tulnukatega halvasti ette valmistatud.

Muidugi Marianne! Sest ta on ju naine

Olen täiesti nõus Marianne Mikkoga - ta on sotside juhiks parim kandidaat, sest on naine (PM). Aga mitte ainult! Tegemist on endise ajakirjanikuga (see on poliitikule alati pluss) ning erakordselt enesekindla inimesega.

Nimelt selle viimase tõttu saaks temaga nalja, mida Mikseriga iial ei saaks (ja Pihl on üks huumorivaesemaid tegelasi Eesti poliitikas üleüldse). Varem või hiljem ajaks see enesekindlus mõnel tema intervjueerijal juhtme kokku ja tuleksid sellised küsimused, nagu esitas Priit Pullerits aastal 2004. See on tõeline ja aegumatu klassika, mis avab süvitsi nii küsitlejat kui ka küsitletavat. Meenutage, lugege ja nautige.

Nii et - kaduge eest, kopitanud ülikonnad, huumorivaesed lõustad ja tõelise enesekindluseta poliitpürgurid. Teist pole Mariannele vastast.

Joo, sõber, joo! Üllar Luubile mõeldes

Soome uudisteankur tegi korra nalja, vehkis otsesaates õllepudeliga ja sai ilma pikemata kinga. Polevat professionaalne. Küllap ei olnud, kuigi naljakas oli küll, ja ega ta ju ei joonud, ainult tilgutas natuke ülikonna peale (vt siit).

Seevastu kestab Kanal 2-s „ajakirjanduslik eksperiment“, mille käigus Üllar Luup proovib kodutu elu ning ellujäämise nimel on ta suurema osa ajast purjus (vt siit). Muidugi pole purjus inimesed Kanal 2-le kunagi mingi tabu olnud, aga lääbakil reporterid pole vist siiski reegel.

Elu on ikka ebaõiglane, ah? Soomlane rebib kildu ja lastakse lahti, aga meil võib ajakirjanik nii purjus olla, kui tahab - kusjuures naljakas pole mitte natukestki -, ja selle eest makstakse veel palka.

Mart Luik müüb uudiseid

Venemaalt Ajakirjade Kirjastust mudast välja tõmbama toodud Mart Luik on osavalt sõnastanud meedia uue ärimudeli, mis sülitab ajakirjanduskoodeksile ja üleüldse kõigile, mida pressitooteid valmistades üldiselt silmas peetakse.

„Rasketel reklaamiaegadel on uudisnupud muutunud meie ajakirjades nõutud kaubaks. Tegemist on kuluefektiivse reklaamilahendusega – toodete lühikirjeldus ja pilt annavad edasi praktilise info, mis kampaaniate juures just rasketel aegadel esmatähtis oli. Lisaks on uudisnupu kujundus sarnane ajakirja orgaanilisele sisule, mis reklaami usutavust lugeja silmis tõstab.“ (Tsiteeritud ÄP järgi, vt ka ÄP juhtkiri)

Vägagi lahtise tekstiga öeldud. Lugeja on ju loll, aga lollidele ajakirjandustooteid valmistataksegi. Tema ei saa niikuinii aru, mis vahe on uudisel ja „uudisel“, sest ta pole kunagi aru saanud ka sellest, mis vahe on „artiklil“ ja reklaamil. Mis see juhtkiri veel on, pole ta iial kuulnud, järelikult on talle üks „artikkel“ kõik. Niisiis pole vahet, mille eest reklaamiandja raha sisse kasseerida.

Igasugust nänni saadetakse toimetustele niikuinii liitrite ja kilode kaupa – enamasti kallavad tänamatud ajakirjanikud kõik kõrist alla ja ei anna saatjale vastu midagi, st ei tootekiitust ei vormista. Siiski pole ka ennast ausaks pidavas ajakirjanduses sugugi haruldane, et nööbi külge õmmeldakse mantel ehk siis reklaami juurde kirjutatakse lugu, mille tootmiseks on „vajalik“ näiteks üks mõnus reisikene mõnda toredasse paika. Päevalehtedest on niimoodi toiminud Postimees, ajakirjades on see üsna tavaline.

Luik kui uus luud pühkis kohe ametisse saades jõuliselt: pani Anne peatoimetajale Tiina Langile irvituste saatel sule sappa, pakkudes preemiaks sotside šokolaadimedalit. Stiil kadus maa pealt ära, jäi Anne&Stiil. Eesti Naisest lõi Luik minema Margit Kilumetsa ja Katrin Streimanni, mängides viimaks ümber kogu naisteajakirjade juhtkonna. Tulemus on kindlasti tootjale odavam. Kas ka parem kui enne, ei julgeks küll väita.

Uudiste müümine on siiski uus tase. Kui Vahur Kersna kunagi väitis, et ETV-sse saab uudiseid osta kolme tuhande krooni eest, puhkes suur skandaal, kõik olid jõle solvunud ja keegi ei võtnud midagi omaks. Samas käis seesama ETV ise hiljuti Eesti Energia kulul Jordaanias ja kajastas pikalt Vjatšeslav Leedo uue laeva vettelaskmist – ajakirjaniku sõidu laevatehasesse plekkis kinni Leedo ise (vt ka siit).

Lõpetage ajakirjanduslik ahistamine

Einoh, see on pauk: Eesti langes eelmise aasta jooksul võrdõiguslikkuse tabelis kümme kohta – seda vaatamata tõsiasjale, et volinik oli ametis ja sai 33 000 krooni palka (loe ka siit). Isegi Venemaal on võrdõiguslikkust rohkem, oimaivõi.

Kui vastab tõele, et Eestis saavad naised sama tööd tegevate meeste palgast vaid 62 protsenti, siis on kuri karjas küll (PM). Ma tahan, et Ansip ja Savisaar selle kohta midagi arvaksid.

Aga ajakirjandus aitab naiste ahistamisele igati kaasa. Milleks muuks kui ahistamiseks pidada kõiksugu naistele suunatud väljaandeid, mis kirjutavad aastast aastasse ühte ja sama, keskendudes (olenevalt sihtgrupist) G-punkti asukohale või pesupulbritestidele. Ja naised ostavad – ilmselt, ega siis muidu ilmuda ei saa. Nagu seda jama veebis veel vähe oleks, ja nüüd tegi PM veel ühe juurde. Võeh!

Luik ja Luts, jätke Purga rahule

Mitte ei saa pealt vaadata, kuidas HHL ja see Kuku mees Janek Luts (kas keegi on teda eales kuulnud varem sõna võtmas?) ründavad riigi rahakotist kinnimakstavat Raadio 2. Mehed, häbi ei ole või?

Otsa tegi lahti Luik „Kolmeraudses“, kus ütles Raadio 2 kohta palju inetuid sõnu (mida kõiki võiks tarvitada suure osa tema enda meediaimpeeriumi kohta). Äkki, heast peast hakkas talle takka kiitma Luts (ÄP), millest ma järeldan, et Luige rahamured ei leevene ning Kuku omad lähevad aina hullemaks.

Saage aru, Raadio 2 on olemas selleks, et Heidi Purga saaks selle peatoimetaja olla. Mis siin segast on? Ma hoiatan, Rohumaa ei pruugi seda möla pikalt taluda, üks PM-i fotograaf pääses tema käest napilt lõugasaamisest ning Luige ja Lutsu nägude üleslöömise üle rõõmustajaid oleks küll ja küll.

Tahan tantsusaatesse Lavly Leppa

Eelmisel aastal jäeti hittsaade „Tantsud tähtedega“ masuga kokkusobimatu eelarve tõttu üldse ära, tänavune avasaade aga jääb minule küll viimaseks. Seal lihtsalt ei ole kedagi, keda vaadata mind huvitaks.

Poliitikutest on esindatud marginaal Tarmo Kruusimäe, kes vist oli laksu all, sest pani nii segast teksti, et Sanderilgi läks juhe kokku. Ja Urve Palo, kes on ilmselgelt läinud valimiskampaaniat tegema – ausalt öeldes võiks saatetiimil ikka tuluke peas plinkima hakata, kui tädi esineb sotside punase roosiga rinnas. Mitte ei saa aru, miks teda seal ministriks nimetati, tegemist on, vabandage väga, abivallavanemaga!

Gammast on puudu kloun (Normann, Riisalu). Benton tantsib Harteliust (vanem mees), vana naise rollis (varem Reet Linna, Katrin Karisma) rollis on seesama Palo, sportlast teeb mingi tundmatu surfar (varem Värnik, Ader), kelle nime mitte keegi varem kuulnudki ei ole. Noh, iseenesest oli Argo Aderiga sama lugu.

Arvan, et surfar panebki saate kinni, kui just pettusega saatesse saanud Fokin – õppinud koreograaf – andeid vaka alt välja ei too. Sportlastel nimelt on see eelis, et nad on mahviga harjunud ja teavad, kus neil lihased asuvad. See Ader oli ju ka täielik kapp, kes saatesarja lõpukski oskas oma mõistusega ainult edasi tagasi-tagasi tammuda. Ainus, millega mees hiilgas, oli toores jõud.

Mina tahaks saates näha näiteks Savisaart või Ansipit, Jürgen Ligi käiks kah. Ene Ergmat vaataks. Jänes võiks kepsutada. Lavly Lepp pakuks huvi. Või mõni salapärane Toomas näiteks (Tool, Annus, Luman)? Limukad ja maltsad (Liblik ja Sukles)? Igor Mang oma 30 aastat noorema armukesega. Uus võrdõiguslikkuse volinik, see karvaste säärtega. Tõnu Trubetsky. Luukas Ilves. Reimo Mets. Evelin ise. Lotila. Lauri Vitsut. Eerik-Niiles Kross. Praegu pole vaadata kedagi.

Matte ja Tätvere müüsid end naha ja karvadega

Tätte ja Matvere ümbermaailmareisi eelarve lahtikirjutust niipea veel ajakirjandusest lugeda ei saa, keegi ei julge ju uurida, nii võib kergelt vähki surra (vt siit). Ent esimesed suure raha uimastavat lõhna haistnud kriitikanooled juba lendavad (EPL; SL), ja see on hea.

Pärast suurt pidu ja pillerkaari, mis Eestimaa peal suvel toimus, peab ometi kainenemine tulema. Joobumus oli nii suur ja imeline, et pohmell peab tulema eriti piinav. Ja ta tuleb. Imelaps Oksanen ongi juba pihuks ja põrmuks tehtud (EPL), pea juhtub sama ka rahva lemmikute Matvere ja Tättega.

Sest me ei saa neist mitte rahu sel ajal, kui nad ümber ilma seilavad, vastupidi. Matvere kiidab raadioreklaamis ilgel ilasel häälel Ekspressi: no küll on ikka tore leht, pigistab ta teeseldud magususega läbi hammaste. Häbi on küll, aga raha ei haise. Tätte kondas enne äraminekut niikuinii kõik kanalid läbi, aga küllap kuuleme peagi tedagi Ekspressi (või midagi muud) reklaamimas – või Nordea panka kiitmas.

Edgar on näljas

Meedia lööb liigutava kaasaelamisega kokku Tallinna meeri tulusid. Arvutused lähevad lahku: ühtede rehkenduste järgi jääb söögiraha laenude tagasimaksetest siiski üle, teiste järgi aga ei jagu laenude teenindamisekski.

Aga äkki on Edgar tõesti hädas, ah? Nüüd on ometi valija käes kord suurele juhile abikäsi ulatada ja tasuda kõige eest, mis ta on meie heaks teinud. Hoolivuse märgiks viigem linnavalitsusse talvekartuleid, Hundisilma tubade kütmiseks kuluks mõned puukoormad ära. Pensionist kümme krooni annetada pole ju palju. Lasteaiaõpetajad võiksid annetada kas või viis protsenti oma palgast, sest Edgar on alati hoolinud.

Võtkem eeskuju Zimbabwest

Sellal kui Euroopa Liit teeb naiste elukindlustuse kallimaks ja meie uus võrdõiguslikkuse volinik ei suvatse oma 33 000-kroonise palga eest isegi kodulehel voliniku nime ära muuta, toimub Zimbabwes midagi Õhtumaadele õpetlikku: naised vägistavad mehi (Delfi).

Kurioosum seisneb selles, et kohalikud seadused ei võimalda vägistamist vägistamisena käsitleda: nimelt peetakse sealmail vägistamiseks ainult mehe tegevust naise kallal, mitte vastupidi. Tea, kuidas meil sellega ka on? Uurin kohe voliniku (loe ka siit) käest järele, kas naiste käest tappa saanud ja seksuaalselt ärakasutatud mehed on juba tema poole pöördunud.

Toomas pani sorgusvuntsilistele ära

Ei maksa muretseda selle pärast, et riik hüvitab esimeses astmes õigeks mõistetud Toomas Toolile ainult 10 protsendi ulatuses kohtukulusid (PM): 900 000 krooni on temasugusele ainult köhida ja kärab esimeseks ehmatuseks küll.

Luitsalu ja Tomingas võivad nüüd kurvad olla, et nende repod halvaks läksid, aga paras: seadusesilm ei arva, et Toolil oleks „lollile rahale“ vähem õigust kui „sorgusvuntsilistel“. Muidugi ei tähenda õigeksmõistev kohtuotsus seda, et Tool ei olegi suli. Küllap ta on, ainult selline suuremat sorti, niisuke, kelle peale Eesti kohtusüsteemi nüri hammas ei hakka (loe ka siit, siit ja siit ).

Karzail on ilmselt deprekas

Ilvese „ajaloolisele“ visiidile Afganistani võeti kaasa Argo Ideon Postimehest ning keegi Maalehest – vaevalt küll Peeter Ernits, kes tegi hiljuti intervjuu Eesti riigikaitse enfant terrible'i Urmas Roosimäega (vt ka siit). Karzai ajakirjanikega suhtlema ei vaevanud, ilmselt oli tal parasjagu depressiivne faas.

Eestigi ajakirjandusest on nimelt läbi käinud, et Afganistani president Hamid Karzai (kes, nagu ÕL tabavalt märgib, poodaks laternaposti otsa niipea, kui jänkid selja keeravad), põeb maniakaal-depressiivset psühhoosi. Maniakaalses faasis käitub inimene nagu elektrijänes, depressiivses faasis aga nohistab nurgas ja ei võta üldse toru. Mõelda vaid, kui keeruline on USA-l sellise tüübiga asju ajada.

Ilvesega on selles mõttes ikka lihtsam: kui USA käsib, siis sõidab Afganistani ja räägib, mis vaja. Huvitav on neid jutte lugeda kümne-paarikümne aasta pärast, kui USA on nagu Venemaagi Afganistanis haledalt lüüa saanud ja asub ajalugu ümber kirjutama. Ümberkirjutus seisab ees ka Eestil, USA praegusel kuulekal liitlasel.

Salapärased Toomased

Kui ehitusärimees Toomas Annus, kes on pikki aastaid eelistanud ajakirjandusega mitte suhelda (nagu muide enamik Äripäeva rikaste toppi kuulujaid) viimaks suu lahti tegi, tabas meediat meeltesegadus: keda nüüd uskuda, keda mitte?

Annus väitis nimelt, et kapo pealtkuulatud kõnedes on segi aetud tema ja üks teine Toomas, „tuntum ja ausam kui mina“, samuti on sassi läinud maadevahetusprotsessi kohtalune Kalev Kangur ja näitleja Guido Kangur, kes on juhtumisi Toomas Annuse tädipoeg. Kuigi tihtipeale saab pealtkuulatud kõnede üleskirjutusi Ekspressist või Äripäevast lugeda, ei ole neid kõnesid meile kahjuks (koos kõigi mäh'ide ja noh'idega, nagu heaks tavaks saanud) vahendatud. Annus väitis veel palju muudki (ÄP).

Ajakirjanduse võime siinkohal seisukohta võtta on masendavalt piiratud ning ainus, mida väljendada saab, on nõutus. Annus võib küll rääkida, mida iganes tahab, aga kapolt pole sisulist kommentaari võimalik saada. Päris kõik materjalid ju ei leki ka (kui asjast huvitatud lekitaja puudub), pealegi on kohtuasja materjalide hulk tohutu, käies üle jõu asjaosalistel ning olles ammugi üle pea kasvanud ajakirjandusel.

Küll aga peaks olema võimalik saada selle teise Toomase ja selle teise Kanguri kommentaari. Lugupeetud näitleja ei ole siiamaani oma majaehituse kohta midagi avaldanud. Imelikul kombel on vaikinud ka Toomas Luman, kes ometi võttis hiljuti vaevaks kohtusse kaevata palju kergema kaaluga süüdistused: nimelt netikommentaatorid, kellest üks nimetas tema särgiesist tatiseks ja teine kahtlustas, et Lumani firma on „maoli maas“ (loe siit).

Strandberg võtab 20 kilo maha

Viimasel ajal ainult allapoole vööd naljadega üle künnise pääsev rublamüüjast aferist Marek Strandberg on doktori silmaga hinnates tugevasti ülekaaluline, mistõttu allutan ta sundravile.

Tuletagem meelde Strandbergi saavutusi viimasest ajast. Strandbergi elukaaslane teenib poliitilise lehmakauplemise tulemusena loodud kliimaagentuuris 600 krooni tunnis. Kui riigikontrolör sellele tähelepanu juhtis, vastas Strandberg nilbusega: teie, Mihkel Oviir, kohtute ju magamistoas keskerakondlase Siiri Oviiriga, häbi on ve?

Suuremat tähelepanu pälvis Strandberg oma erakonnakaaslastele kohtus mütsi pähe tõmmates (loe siit) ning sooviga alla 16-aastasega seksimine ära keelata (loe siit). Viimane „uudispomm“ lõhkes, kui mees tahtis rasedatele magusamaksu kehtestada.

Strandberg ise on silmaga hinnates vähemalt 20 kilo liiga paks ning seetõttu tuleb tal minu kliinikusse jääda kauemaks – liiga kiire kaalu alandamine on teatavasti tervisele kahjulik. Üldiselt olen ma leebete meetodite poolt, aga poliitikud saavad minu juures esimestel nädalatel siiski ainult külma vett ja kaigast.

ETV toodab uudise asemel jahu

Kümnendat minutit käib AK-s täiesti uudisevaba jahumine mingi jumal teab kust välja tõmmatud omavalitsuste edetabeli üle. Halloo, kus siin uudis on, keda see huvitab?

Ja selle uudisvaba uuringu laiendamine (parasjagu lamiseb mingi suvaline omavalitsusmees eetrit täis) ongi päeva tähtsaim teema, esiuudis? Ei saa aru. No ei saa aru.

Kogu tõde sinust vedeleb tänaval

Ei tea, kas parem on leida tänaval laialiloobituna oma maksupabereid või DNA-proovi tulemusi, aga kui ühtedega nii juhtub, võib vabalt samamoodi minna ka teistega.

Viimati leidis oma delikaatsed maksupaberid lahtivõetud ümbrikus ja porisena oma postkasti kõrvalt, maksuamet õigustab ennast, et tal on õigus lihtkirju saata (ÄP). Sama saatus tabab tõenäoliselt üsna varsti ka neid, kes on „südamerahu huvides“ tellinud DNA-proovi DNA Test OÜ-st 2600 krooni eest (loe ka siit).

Mehed jalgu raseerima, kohe

Soolise võrdõiguslikkuse voliniku töö on mõnus: palka saab 33 000 krooni ja natuke peale, aga tegema ei pea suurt midagi. Eelmisest volinikust Margit Sarvest pole ju mäletada miskit.

Või meenub teil mõni keiss: kaebas näiteks naine, et teda ei võeta väikese lapse pärast tööle, volinik menetles asja ning tööandja pidi tuhka pähe raputama ja naine saigi soovitud töökoha? Ei midagi sellist. Küllap neid kaebusi menetleti, aga käegakatsutavaid tulemusi küll ei meenu.

Vastsest volinikust on esialgu teada ainult see, et ta on Sarvega välimuse ja olemise poolest sarnane (null-meik, üldsõnaline jutt, sõnumi puudumine) ning tõsiasi, et talle ei meeldi jalgu raseerida (vt Tilliga ja tillita). Millegipärast ei näidanud ta oma karvaseid sääri ETV-s ega nõudnud ka valjuhäälselt naistele õigust end mitte karvutustada – või siis seda, et ka mehed peaksid hakkama oma jalgu karvadest vabastama sama järjekindlalt, nagu naised seda teevad.

Ent nimelt midagi säärast tuleks eeldada, kui soovitakse, et see ametikoht kuidagi silma paistaks. Umbmäärane iba, et küllap parteid ise naisi valimisnimekirjade etteotsa sättima hakkavad (ilma seaduses kehtestatud kvootideta), ei veena kedagi. Peale karvaste jalgade ja bikiinipiirkondade lubamist naistele tuleks kohemaid nõuda tõelist võrdsust, ehk siis: mehed hakaku sünnitama ja imetama ning ka neil olgu menstruatsioon. Kuni seda pole saavutatud, pole mingit õiglust loota.

Meedialt tuleb nõuda mehe järjekindlat käsitlemist seksobjektina ning prostituutide hulgas peab olema mehi niisama palju kui naisi. Trahvi tuleb teha neile, kes räägivad ainult naisministritest, naisjuhtidest ja naispeatoimetajatest – mis tahes ameti puhul tuleb sugu lisada ka meeste puhul. Ehk siis: meil on meespresident, meespeaminister ja meesajakirjanikud.

Pojake, sülita siia vatitupsule

Kõik isad, kes kahtlustavad, et nad ei olegi oma laste isad, võivad nüüd DNA Test OÜ-st tellida DNA-proovi võtmise vahendid ja paari nädala pärast ongi „kogu tõde“ postkastis. Kopsaka summa eest muidugi. Konfidentsiaalsus tagatud! (EPL)

Ja meelerahu samuti. Ent kas ikka on? Mida teeb mees, kes on naise seljataga välja uurinud, et tema lapsed ei olegi tema omad? Vägagi tõenäoliselt hülgab ta nii naise kui ka lapsed. Arvestades, et iga kümnes naine olevat lapsed mõne teise mehega saanud, on oodata ulatuslikku perede purunemise lainet (loe ka siit).

Ent mõelge, mis juhtub siis, kui naine ikkagi teada saab, mis asju mees tema selja taga ajab. Näiteks räägib laps emale ära, et isa palus tal mingi imeliku vati peale sülitada. Olgu mehe kahtlusel alust või mitte, naine läheb ikka raevu. Taas on võimalik kooselu purunemine. Lõpuks võib naine proovi tulemused ka postkastist leida, sest need toimetatakse kätte Eesti Posti vahendusel.

See täieliku konfidentsiaalsuse jutt on muidugi jama. Isikuandmed vedelevad meie maal sageli prügimäel, e-haiguslugu vuristab ette suvaline registratuurimutt kõigi sabasseisjate kuuldes, pin- ja puk-koode kannavad inimesed rahakotis.

Või oletame näiteks, et Sergei Tšurikovi ei pandagi sajaks aastaks vangi. Teate küll, Tšurikov on see tegelane, kes korraldas maailma ajaloo võimsaima küberpettuse (loe ka siit). Pangamehed maigutasid ainult suud – no kuidas tema küll meie muukimatusse süsteemi sisse sai, mitte ei saa aru! Kui mees eelmisel aastal vahistati, pidi ta ära andma ka köögikapi taha peidetud kolm ja pool miljonit krooni. Tema esimene tähetund oli aga Hansapanga kundedelt paroolide väljapetmine (ligupidamisega Hansapanga administratsion, mäletate?). 26 inimest saatiski oma paroolid. Aasta oli 2002.

Ah et nüüd on aeg edasi läinud ja inimesed enam nii lollid ei ole? On-on. Isegi need, kes peaksid kõige paremini matsu jagama. Viimati võis ÄP-st lugeda, kuidas nutitelefon tekitas ajakirjanikule 17 000-kroonise arve: tehnoloogiahuvilisel inimesel läks pea nii sassi, et ta ei teadnud, missuguseid nuppe peaks raha musta auku voolamise takistamiseks vajutama.

Te mõelge vaid, kui tundlikku infot paljastab DNA ning missugust raha võidakse selle info eest maksta. DNA-proov pole rasedustest, et teed ise pissiproovi ja ootad hinge kinni pidades, kas tuleb üks või kaks triipu. Seal on mängus kolmas osapool, kes lubab küll konfidentsiaalsust, ent paraku pole lahtihäkitamatuid süsteeme olemas.

Pappi ja porujommi

Eilsesse „Kolmeraudsesse“ ilmselt tulemata jäänud peakülalise kohta täitnud Hans. H. Luik väitis, et meediatarbijad peaksid nõudlikumad olema, muidu on lõpuks kõik kohad kohvrimängu, tümpsu ja Võsa-Petsi täis.

Samal ajal arendab Luik Delfis oma- ja kindlakäeliselt „rahvaajakirjandust“, mis seisneb selles, et ajakirjanike loodud professionaalne materjal ja lugejate toodetud, enamasti täiesti toimetamata sisu lastakse segamini eetrisse (tuleb ette ka spontaanset „žanride“ segunemist). Kallid lugejad, saatke meile aga rohkem kirju ja joonistusi, soovis Luik. Ent kas need kirjad ja pildid pole mitte põhimõtteliselt seesama, mis kohvrimäng, tümps ja Petsi poolemeelsed purjus porujommarid?

Papp tuleb ikka sealt, kus on tümps ja porujomm, kes teaks seda paremini kui Luik. Ekspress on küll armas nagu oma laps, papp ent on armsam veel.