Sel aastal jäi presidendi vastuvõtul tants ära, nii et oravate valijad ei saanud vastselt järele kontrollida, kui suur tantsulõvi Ansip ikka on. Eelmisest aastast mäletan, et hädapärast sai hakkama. Üldiselt tuleb tal suusatamine ikka paremini ja loomulikumalt välja.
Rohkem kui Ansipi „salajast“ tantsuharrastust (vt PM) võiksid oravate imagoloogid promoda peaministri muusikamaitset, mis on teatavasti nii õudne, et hullemat enam olla ei saa (loe siit). Endast lugu pidav eesti mees tunnistab oma tegelikud muusikalised eelistused üles ainult purjus peaga, ning ainult täis pea teeb temast ka tantsulõvi. Täiskarsklasest Ansip seevastu kuulab Suveniiri ja Jörbergi ning julgeb selle ka välja öelda. Selliste tõsiasjade rõhutamisega saaks lihtsa valija hingele palju lähemale. Ikkagi inimene, mitte tulnukas.
Noh, Ansipil on vähemasti naine olemas, keda tantsitada, isegi Mardil on, aga Edgaril ei ole, ja selle pärast on isegi Ain Seppikul temast kahju. Mul kah, eriti veel kui tähele panna, kui õnnelik paistab Vilja pärast Edgarist lahtisaamist. Ma arvan, et kui kesikud Savisaarest veel elulooma loodavad, siis tuleks talle kiiremas korras naine võtta. Muidu hakkavad valijad arvama, et Edgar on vana ja temast ei ole enam asja, aga sellist meest, kellest asja ei ole, ju keegi võimu juurde ei taha.
Monday, February 28, 2011
Friday, February 25, 2011
Homopaar presidendi vastuvõtul
Nii, presidendi vastuvõtu järgne päev hakkab õhtusse jõudma, aga mitte ükski väljaanne pole välja uurinud, kas see Erki Pehk on homo või mitte. Elu24 ainsana on teemat puudutanud, aga nii pehmelt, et põhiküsimus on jäänud küsimata. Aga, nagu me teame: üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna.
Ärge tulge ütlema, et see pole oluline teema. Tegemist on ikkagi esimese homopaariga presidendi vastuvõtul. Sellest maksab ikka kirjutada küll!
Ärge tulge ütlema, et see pole oluline teema. Tegemist on ikkagi esimese homopaariga presidendi vastuvõtul. Sellest maksab ikka kirjutada küll!
Arnold Rüütel solvus
Ilma suuremate fopaade ja erinevalt varasematest aastatest suhteliselt nõrga meelelahutusliku aktsendiga ühele poole saadud presidendi vastuvõtul torkas silma Arnold ja Ingrid Rüütli puudumine.
Rüütli hea tervis on lausa legendaarne ning kui tulematajätmise põhjuseks olnuks haigus, oleks see ilmselt ka välja öeldud. Tõenäolisem on niisiis, et Rüütlit solvas Postimehes vikilekitatud „kolhoosiesimehe mentaliteet“ ning memodes ilmnev põlgus tema suhtes – mis oli koguni nii suur, et ainult selle pärast Ilves presidendiks kandideeriski, ehkki iseenesest on see koht vaesevõitu ja võimuta (loe ka siit).
Rüütli hea tervis on lausa legendaarne ning kui tulematajätmise põhjuseks olnuks haigus, oleks see ilmselt ka välja öeldud. Tõenäolisem on niisiis, et Rüütlit solvas Postimehes vikilekitatud „kolhoosiesimehe mentaliteet“ ning memodes ilmnev põlgus tema suhtes – mis oli koguni nii suur, et ainult selle pärast Ilves presidendiks kandideeriski, ehkki iseenesest on see koht vaesevõitu ja võimuta (loe ka siit).
Wednesday, February 23, 2011
Al-Gaddafi kõne Liibüa rahvale
Kuulake kõik! Mina olen igavesti revolutsiooni juht! Mul pole ühtegi ametikohta, kust tagasi astuda, ja ma ei astugi, sest rahvas on minuga. Ma võitlen viimse meheni, viimse naiseni ja viimse lapseni. Ma võitlen viimse veretilgani ja suren märtrina, sest see on minu maa!
Ärge uskuge vaenulikke välismaised telekanaleid, kus räägitakse, et ma olen põgenenud või pakku läinud. Nad on koerad, häbitud, haisvad koerad. Ega siis Liibüa pole mingi Tuneesia või Egiptus. Ma ajan kõik rotid kodudest välja ja korraldan neile tormijooksu. Kõik tarakanid, kes minu võimu vastu tõusevad, tapetakse halastamatult.
Ja ärge te arvake, et mul relvi ei jätku. Mu hea sõber Toomas Vitsut ja tema äripartnerid riigist nimega Tallinn saatsid mulle lõhkeaineid varem ja saadavad ka nüüd. Tõsi, see on vist väga väike riik, aga mulle nad relvi saatsid ja nendega ma paugutan, sest see on minu maa, mis võitluses väriseb, ja mina olengi see rahvas, kelle veri voolab.
Allah olgu kiidetud ja Toomas Vitsut tänatud!
(Tegemist on algelise ilukirjandusega.)
Ärge uskuge vaenulikke välismaised telekanaleid, kus räägitakse, et ma olen põgenenud või pakku läinud. Nad on koerad, häbitud, haisvad koerad. Ega siis Liibüa pole mingi Tuneesia või Egiptus. Ma ajan kõik rotid kodudest välja ja korraldan neile tormijooksu. Kõik tarakanid, kes minu võimu vastu tõusevad, tapetakse halastamatult.
Ja ärge te arvake, et mul relvi ei jätku. Mu hea sõber Toomas Vitsut ja tema äripartnerid riigist nimega Tallinn saatsid mulle lõhkeaineid varem ja saadavad ka nüüd. Tõsi, see on vist väga väike riik, aga mulle nad relvi saatsid ja nendega ma paugutan, sest see on minu maa, mis võitluses väriseb, ja mina olengi see rahvas, kelle veri voolab.
Allah olgu kiidetud ja Toomas Vitsut tänatud!
(Tegemist on algelise ilukirjandusega.)
Halastage Veerpalule
Igal jumala hommikul astub kurja näoga Alaver puruhaige Veerpalu voodi juurde ja käratab: „Noh, kas täna võtad jalad alla? Nädala pärast tuleb medal võita, ja sina lesid siin? Mida, kurat, ma ajakirjanikele ütlen?“
„Ütle, mis tahad,“ kähiseb Veerpalu. „Mul on väga halb olla, nii ütlegi. Saad aru, ma olen juba vana mees. Selg on haige, põlved on läbi. Ma ei suuda enam. Jätke mind rahule. Tahad, et kohe siinsamas ära suren või?“ Maruvihane Alaver marsib minema.
Neljakümnene Veerpalu oleks tippsuusatamise maha jätma pidanud juba mõnda aega tagasi. Hiljemalt pärast kuuendat kohta Vancouveris, kus Northug finišis pikkade hüpetega temast ette kalpsas. See oli see totakas suusavahetusega sõit, ega siis suuskade vahetamise kiirus sportlase headust ei näita. Ühisstart on ka jama. Sportlaste lollitamisel vaatemängulisuse nimel pole mingit õigustust.
Pikki aastaid oleme saanud lugeda, kui haige on Veerpalu selg ja kui väga valutab tema põlv. Kas tõesti tahavad nii Alaver, ajakirjanikud kui ka medalijanus spordihuvilised, et Veerpalu veedaks oma elu teise poole liikumisvõimetuna voodis? Kargud ja küürus selg näivad talle niigi garanteeritud olevat.
Halastagem. Laskem inimesel terveks saada, puhata ja edaspidi suusatada enda rõõmuks. Meie rõõmuks on ta suusatanud küllalt.
„Ütle, mis tahad,“ kähiseb Veerpalu. „Mul on väga halb olla, nii ütlegi. Saad aru, ma olen juba vana mees. Selg on haige, põlved on läbi. Ma ei suuda enam. Jätke mind rahule. Tahad, et kohe siinsamas ära suren või?“ Maruvihane Alaver marsib minema.
Neljakümnene Veerpalu oleks tippsuusatamise maha jätma pidanud juba mõnda aega tagasi. Hiljemalt pärast kuuendat kohta Vancouveris, kus Northug finišis pikkade hüpetega temast ette kalpsas. See oli see totakas suusavahetusega sõit, ega siis suuskade vahetamise kiirus sportlase headust ei näita. Ühisstart on ka jama. Sportlaste lollitamisel vaatemängulisuse nimel pole mingit õigustust.
Pikki aastaid oleme saanud lugeda, kui haige on Veerpalu selg ja kui väga valutab tema põlv. Kas tõesti tahavad nii Alaver, ajakirjanikud kui ka medalijanus spordihuvilised, et Veerpalu veedaks oma elu teise poole liikumisvõimetuna voodis? Kargud ja küürus selg näivad talle niigi garanteeritud olevat.
Halastagem. Laskem inimesel terveks saada, puhata ja edaspidi suusatada enda rõõmuks. Meie rõõmuks on ta suusatanud küllalt.
Tuesday, February 22, 2011
Käed eemale pingviinidest
Mitte ei saa aru neist, kes nõuavad presidendiballi ärajätmist. See olevat leina ajal kohatu, koguni hukkunud laste mälestuse rüvetamine – ja mõnede meelest pole väikesel Eestil seda suurema venna, Soome pealt maha viksitud üritust üldse vajagi.
Tegelikult muidugi ei ole, sest see on läbi ja läbi naeruväärne, aga just nimelt selle naeruväärsuse pärast peaks ta toimuma nii sel kui ka tulevail aastail. Tegemist on ju aasta meelelahutusüritusega number üks, milles põimuvad võluvaimal viisil karnevali, propagandaürituse ja „Tantsud tähtedega“ eksklusiivsemad elemendid – ja seda kõike laivis, riigitele otseülekandena. Ja seda kõike saab lihtne televaataja täiesti tasuta (noh, kaudselt maksab küll kinni, aga vähemalt piletit ei pea ostma).
Te mõelge ise, missugune mõttetu laristamine see oleks, kui pidu nüüd ära jäetaks ja kõik tualetid raisku läheksid. Endast lugu pidav pingviin ei saa ju ometi tänavuseks peoks tellitud kostüümi tulevaks aastaks jätta! See läheb ju moest ära, tuletaevasappi. Kuhu need hilbud panna? Kinnipandud juuksuriaegadest, maniküürist ja pediküürist ma üldse ei räägi. Kõik see magamapandud papp oleks igaveseks kadunud.
Pealegi on tehtud ju kõik muud kulutused, ruumid on olemas, toidud on tellitud, korraldajatele ja sebijatele tuleb niikuinii maksta. See on nagu maraton, mida valmistati ette terve aasta! Ja kui maraton oleks külma pärast ära jäänud, poleks ükski osalustasu tagasi saanud, sest kõik kulutused tehti ju niikuinii. Selline rahva raha raiskamine oleks lihtsalt kuritegelik.
Aga kõige tähtsam on ikkagi meelelahutuslik aspekt. Mis mõtet on siis vabal päeval, kui see ei lõpe teleka ees, silm krillis? Mis mõtet on sel päeval üleüldse, kui pärast aasta otsa rääkida ei saa, mis Evelinil seekord seljas oli, kes kellega vastuvõtule tuli ja kelle kostüüm oli kõige jõledam? Ajakirjandusväljaanded, kes ürituse sobilikkuses kahtlevad, saevad silmakirjalikult oksa, millel ise istuvad. Kamoon, millest te siis kirjutate, kelle pilte näitate, kui see lustipood kinni pannakse?
Tegelikult muidugi ei ole, sest see on läbi ja läbi naeruväärne, aga just nimelt selle naeruväärsuse pärast peaks ta toimuma nii sel kui ka tulevail aastail. Tegemist on ju aasta meelelahutusüritusega number üks, milles põimuvad võluvaimal viisil karnevali, propagandaürituse ja „Tantsud tähtedega“ eksklusiivsemad elemendid – ja seda kõike laivis, riigitele otseülekandena. Ja seda kõike saab lihtne televaataja täiesti tasuta (noh, kaudselt maksab küll kinni, aga vähemalt piletit ei pea ostma).
Te mõelge ise, missugune mõttetu laristamine see oleks, kui pidu nüüd ära jäetaks ja kõik tualetid raisku läheksid. Endast lugu pidav pingviin ei saa ju ometi tänavuseks peoks tellitud kostüümi tulevaks aastaks jätta! See läheb ju moest ära, tuletaevasappi. Kuhu need hilbud panna? Kinnipandud juuksuriaegadest, maniküürist ja pediküürist ma üldse ei räägi. Kõik see magamapandud papp oleks igaveseks kadunud.
Pealegi on tehtud ju kõik muud kulutused, ruumid on olemas, toidud on tellitud, korraldajatele ja sebijatele tuleb niikuinii maksta. See on nagu maraton, mida valmistati ette terve aasta! Ja kui maraton oleks külma pärast ära jäänud, poleks ükski osalustasu tagasi saanud, sest kõik kulutused tehti ju niikuinii. Selline rahva raha raiskamine oleks lihtsalt kuritegelik.
Aga kõige tähtsam on ikkagi meelelahutuslik aspekt. Mis mõtet on siis vabal päeval, kui see ei lõpe teleka ees, silm krillis? Mis mõtet on sel päeval üleüldse, kui pärast aasta otsa rääkida ei saa, mis Evelinil seekord seljas oli, kes kellega vastuvõtule tuli ja kelle kostüüm oli kõige jõledam? Ajakirjandusväljaanded, kes ürituse sobilikkuses kahtlevad, saevad silmakirjalikult oksa, millel ise istuvad. Kamoon, millest te siis kirjutate, kelle pilte näitate, kui see lustipood kinni pannakse?
Monday, February 21, 2011
Jumal, kus sa olid?
Ma ei imesta Õhtulehe pealkirja üle: „Jumal, kus sa olid, kui need lapsukesed hukkusid?“ See on nende stiil läbi aegade ja sellist emotsioonide ettenämmutamist harrastavad kollased lehed mujalgi maailmas. Tahad, loed, ei meeldi, saa infot teisest kohast. Aga et samas laadis pealkirju panevad ka Postimees ja Eesti Päevaleht, hakkab juba vastu.
Juhtunu on kohutav ja vaevalt leidub Eestimaal inimest, keda laste tulesurm külmaks jätab. Aga milleks peavad ennast valgeks pidavad lehed hakkama omalt poolt emotsioone välja pigistama ja tagant kütma seal, kus emotsioonid on niigi laes? „Miks karistas saatus väeteid topelt?“ küsib PM. „Miks küll, miks???“ karjatab Päevaleht vanas heas Õhtulehe pisaraid väljapressivas stiilis. See on – vabandage väljendust – nilbe.
Lugeja on ehk küll loll, aga siiski mitte nii loll, et ta ei mõistaks, mida tähendab kaheksa lapselaipa. Isegi vähese empaatiavõimega inimene suudab ette kujutada, et surra leekides on hirmus, rääkimata sellest, et elu pidid jätma liikumisvõimetud lapsed, kes ise ennast kuidagi aidata ei saanud.
Üldsus ja ajakirjanikud nende seas mõistavad hukka Priit Kutseri jälgi katse õnnetuse pealt poliitilist profiiti lõigata, aga lehtede katse läbimüüki suurendada sentimentaalsusest nõretavate, ütleme otse - ilaste pealkirjadega hakkab veelgi rohkem vastu, sest toimetuste vaimne kapatsiteet peaks ometi keskmise kesiku taseme ületama. Tautoloogilistest väljenditest nagu „kohutav tragöödia“ jts tundub siinkohal ülearune rääkidagi.
Tõelisel inimlikul kaastundel ei ole midagi ühist selliste tatist tilkuvate emotsioonidega, mida ajakirjandus peale surub.
Juhtunu on kohutav ja vaevalt leidub Eestimaal inimest, keda laste tulesurm külmaks jätab. Aga milleks peavad ennast valgeks pidavad lehed hakkama omalt poolt emotsioone välja pigistama ja tagant kütma seal, kus emotsioonid on niigi laes? „Miks karistas saatus väeteid topelt?“ küsib PM. „Miks küll, miks???“ karjatab Päevaleht vanas heas Õhtulehe pisaraid väljapressivas stiilis. See on – vabandage väljendust – nilbe.
Lugeja on ehk küll loll, aga siiski mitte nii loll, et ta ei mõistaks, mida tähendab kaheksa lapselaipa. Isegi vähese empaatiavõimega inimene suudab ette kujutada, et surra leekides on hirmus, rääkimata sellest, et elu pidid jätma liikumisvõimetud lapsed, kes ise ennast kuidagi aidata ei saanud.
Üldsus ja ajakirjanikud nende seas mõistavad hukka Priit Kutseri jälgi katse õnnetuse pealt poliitilist profiiti lõigata, aga lehtede katse läbimüüki suurendada sentimentaalsusest nõretavate, ütleme otse - ilaste pealkirjadega hakkab veelgi rohkem vastu, sest toimetuste vaimne kapatsiteet peaks ometi keskmise kesiku taseme ületama. Tautoloogilistest väljenditest nagu „kohutav tragöödia“ jts tundub siinkohal ülearune rääkidagi.
Tõelisel inimlikul kaastundel ei ole midagi ühist selliste tatist tilkuvate emotsioonidega, mida ajakirjandus peale surub.
Friday, February 18, 2011
Mitte midagi ei juhtu
Viimase aja trend on, et ajakirjandus toob avalikkuse ette šokeerivad faktid halvasti lõhnava äri ja poliitika põimumisest, lood ilmuvad, neist räägitakse – aga mitte midagi ei järgne.
Mõned näited. Savisaare Lichtensteini-laen ja rahaküsimine Venemaalt. "Tõekomisjoni" katkise plaadi tehnika on olnud niivõrd tulemuslik, et nüüd kõnelevad juba ajakirjanikudki „kirikuskandaalist“, unustades täiesti ära, et kõne all oli rahaküsimine erakonnale. Aga kapo tõkestas, kuritegu polnud.
Vitsuti relvamüük Liibüasse. Vitsut ise nimetas „Pealtnägija“ lugu algeliseks ilukirjanduseks, aga rohkem ei räägi ta midagi, küsigu Äripäev kas või sada korda. Küll nad ükskord ära tüdinevad.
Ljadovi salalindid. Juba alguses haistis ÄP, et lugu ulatub Eesti poliitladvikuni välja, aga kas seda on suudetud tõestada? Ei, kahjuks mitte.
Rahumägi keiss. Surematu kõhusügamise foto ja korralik ajakirjanduslik töö, mis väärib Bonnierit isegi sellele vaatamata, et palju konkreetseid küsimusi jäi ja jääbki vastuseta. Ent kas sellel oli ka reaalne, eluline tulemus? Ei. Rahumägi on kapokomisjoni esimees edasi ja tema hiiglaslikku lõusta peab vahtima kaubakeskuses.
Ja Äripäeva tänane lugu Riho Undi varjatud ärihuvidest. Taas hunnik vastamata küsimusi, millele vastuseid ei leitagi, sest ega „väike Hanschmidt“ loll ole.
Eesti ajakirjandus on liiga vaene, et suuta kõiki neid asju lõpuni uurida. Tulemuseks on, et viimase aja juhtkirjad koosnevadki ainult küsimärkidest. Poliitikute vannutamisest vastuseid andma. Vastused aga jäävad tulemata.
Mõned näited. Savisaare Lichtensteini-laen ja rahaküsimine Venemaalt. "Tõekomisjoni" katkise plaadi tehnika on olnud niivõrd tulemuslik, et nüüd kõnelevad juba ajakirjanikudki „kirikuskandaalist“, unustades täiesti ära, et kõne all oli rahaküsimine erakonnale. Aga kapo tõkestas, kuritegu polnud.
Vitsuti relvamüük Liibüasse. Vitsut ise nimetas „Pealtnägija“ lugu algeliseks ilukirjanduseks, aga rohkem ei räägi ta midagi, küsigu Äripäev kas või sada korda. Küll nad ükskord ära tüdinevad.
Ljadovi salalindid. Juba alguses haistis ÄP, et lugu ulatub Eesti poliitladvikuni välja, aga kas seda on suudetud tõestada? Ei, kahjuks mitte.
Rahumägi keiss. Surematu kõhusügamise foto ja korralik ajakirjanduslik töö, mis väärib Bonnierit isegi sellele vaatamata, et palju konkreetseid küsimusi jäi ja jääbki vastuseta. Ent kas sellel oli ka reaalne, eluline tulemus? Ei. Rahumägi on kapokomisjoni esimees edasi ja tema hiiglaslikku lõusta peab vahtima kaubakeskuses.
Ja Äripäeva tänane lugu Riho Undi varjatud ärihuvidest. Taas hunnik vastamata küsimusi, millele vastuseid ei leitagi, sest ega „väike Hanschmidt“ loll ole.
Eesti ajakirjandus on liiga vaene, et suuta kõiki neid asju lõpuni uurida. Tulemuseks on, et viimase aja juhtkirjad koosnevadki ainult küsimärkidest. Poliitikute vannutamisest vastuseid andma. Vastused aga jäävad tulemata.
Thursday, February 17, 2011
Kollektiivse aju surm
Hans H. Luige kollektiivse aju unistus on purunenud juba ammugi, ent järjekordse hoobi maaslamajale annab Luige enda Ekspress, mis avaldab kolmsada linnavalitsuse arvutist postitatud kommentaari.
Tõsiasi, et kommentaariume kasutatakse aktiivselt nii poliitilises võitluses kui ka valimispropagandas, pole saladus. Ehkki IP-sid näevad vaid toimetuse liikmed, kes senimaani pole üldiselt kommentaatoreid „reetnud“, näeb igaüks, kes lugeda oskab, et tohutu kommentaaritulv mõne poliitilise loo taha ei teki kaugeltki nn loomulikult teel.
Jah, olid ajad, mil ajakirjanikud kasutasid kommentaariume info hankimiseks. Need on aga ammu läbi ning nüüd ei tea keegi, kuidas kord pudelist lahti lastud džinni sinna tagasi toppida. Sest modereerimine ei anna tulemust ja pealegi, ärimudelisse on ju kommentaaride väljapeksmine sisse kirjutatud (loe siit).
„Mina su sünnitasin, mina su ka tapan,“ mõtleb Luik? Ei tea. Põhimõtted on armsad, raha ent on armsam veel. Esialgu said lihtsalt kesikud nätaka ära. Te ei arva ometi, et oravad ja teised ei tee.
Tõsiasi, et kommentaariume kasutatakse aktiivselt nii poliitilises võitluses kui ka valimispropagandas, pole saladus. Ehkki IP-sid näevad vaid toimetuse liikmed, kes senimaani pole üldiselt kommentaatoreid „reetnud“, näeb igaüks, kes lugeda oskab, et tohutu kommentaaritulv mõne poliitilise loo taha ei teki kaugeltki nn loomulikult teel.
Jah, olid ajad, mil ajakirjanikud kasutasid kommentaariume info hankimiseks. Need on aga ammu läbi ning nüüd ei tea keegi, kuidas kord pudelist lahti lastud džinni sinna tagasi toppida. Sest modereerimine ei anna tulemust ja pealegi, ärimudelisse on ju kommentaaride väljapeksmine sisse kirjutatud (loe siit).
„Mina su sünnitasin, mina su ka tapan,“ mõtleb Luik? Ei tea. Põhimõtted on armsad, raha ent on armsam veel. Esialgu said lihtsalt kesikud nätaka ära. Te ei arva ometi, et oravad ja teised ei tee.
Wednesday, February 16, 2011
Salastavad nagu jõuavad
Eesti riik on sulgumas. Ehkki ametnike nimesid ja kontakte salastada soovinud eelnõu jäi vastu võtmata, näitab selle poolt hääletatanute nimekiri selgelt, kuhu poole asjad liiguvad, kui oravad valimised võidavad. Mis jääb tegemata selles riigikogus, tehakse ära järgmises.
Langi ähvardused ajakirjanike suunas näitavad, et eelnõu tegelik mõte oli ajakirjandusvabaduse piiramine ajakirjandusvabaduse sildi all. Eelnõu, mille olevat olnud arhiivide avamine ajakirjandusele, toovat nüüd kaasa selle, et seni „pehmete nõuete“ alla käinud teave muutub riigisaladuseks (Delfi). Selles on loogikat täpselt sama palju kui meediavabadust piirava seaduse nimetamises allikakaitseseaduseks.
Töötukassa ei hakanud mingeid seadusi ootamagi ja salastas juba kõik ära. Et ei saaks enam välja tulla, kui Meelis Paavel otsustab jällegi oma naise vennalt helkureid tellida. Kaitseministeeriumi kodulehelt ei leia kõigi ametnike nimesid juba ammugi. „Nemad“ teavad meie eest, mis meile parem on ja kuidas asjad käima peavad, aga me ei tohi nimepidi tunda neid, kes otsustavad.
Langi ähvardused ajakirjanike suunas näitavad, et eelnõu tegelik mõte oli ajakirjandusvabaduse piiramine ajakirjandusvabaduse sildi all. Eelnõu, mille olevat olnud arhiivide avamine ajakirjandusele, toovat nüüd kaasa selle, et seni „pehmete nõuete“ alla käinud teave muutub riigisaladuseks (Delfi). Selles on loogikat täpselt sama palju kui meediavabadust piirava seaduse nimetamises allikakaitseseaduseks.
Töötukassa ei hakanud mingeid seadusi ootamagi ja salastas juba kõik ära. Et ei saaks enam välja tulla, kui Meelis Paavel otsustab jällegi oma naise vennalt helkureid tellida. Kaitseministeeriumi kodulehelt ei leia kõigi ametnike nimesid juba ammugi. „Nemad“ teavad meie eest, mis meile parem on ja kuidas asjad käima peavad, aga me ei tohi nimepidi tunda neid, kes otsustavad.
Tuesday, February 15, 2011
Lotilale tehti ära
Nii-nii. Loen Postimehest, et valitsus on korraldanud psühholoogilisele sõjale pühendatud konverentsi, millel osalesid poliitikud, sõjaväelased, luurajad – ja ajakirjanikud. Loo autor Edward Lucas ei varjagi, et ürituse tonaalsus hakkas talle räigelt vastu: lähtuti eeldusest, et Eesti on sõjas. „Konverentsil esitatud sõjaline analüüs oli rõõmutu, vapustav ja kohe tegutsemist nõudev.“
Mida peaks see tähendama? Tuletame natuke meelde, millest see psühholoogilise sõja jutt lahti läks. See oli siis, kui kaitseväe juhataja, kindralleitnant Ants Laaneots teatas, et rahvas vajab psühholoogilist kaitset, et vastu panna vaenulikule propagandale ja mõjutusoperatsioonidele. „Vastase ja igasuguste Lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet, tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut,“ ütles Laaneots.
Nii. Loeme Lucast edasi: „Mõned Eesti ametiisikud paistavad päris tõsimeeli uskuvat, et nende enda kodumaa ajakirjanikud on laisad, korrumpeerunud, mitte millekski kõlbavad propagandistid, kelle ühiskonda lagundavad negatiivsed ja sensatsiooni taotlevad lood kahjustavad riiklikke huve.“ Ajakirjanike ülesanne on „mitte mõnitada, vaid ülistada kõike seda, millest moodustub rahvuslik identiteet“.
Mis kurat see on? Ma ei usuks oma silmi, kui autori nimi ei veenaks, et kõneldakse tõtt.
Järelikult oligi üritus suuresti suunatud ajakirjanikele, kellele tehti poliitikute, luurajate ja muude asjaomaste struktuuride esindajate seltskonnas selgeks, mida ja kuidas tegelikult kirjutada tuleb. Psühholoogiline kaitse, nagu isegi aru saate, on niivõrd püha üritus, et siin peavad riik ja ajakirjandus käsikäes tegutsema. Riik ei ole selgelt rahul sellise ajakirjandusega, nagu meil on, ning leiab, et see peaks olema kõvasti patriootilisem.
Ajakirjandust avalikult kritiseerida poliitikud üldiselt ei julge. Ainsa erandi moodustab siinkohal Ilves, taasiseseisvunud Eesti kõige pressivaenulikum president, kes on selle eest ka pressivaenlase tiitli pälvinud (loe siit). Ehkki loodeti, et kunagi isegi ajakirjanikuleiba maitsnud Ilves väljaannete suhtes käteväänajalikule seisukohale asunud meediaseadust välja ei kuuluta, tegi Ilves seda siiski. See seadus kehtib juba, muide.
Üritus, selgub, oli salajane. Eesti ajakirjanikud teemat ei kajastanud, aga näe, leidus Lucas, kes julges sõna võtta. Tekib küsimus, miks Postimees selle üldse avaldas. On kaks võimalikku vastust. Üks: protestist. Kadastik on küll Ansipi sõber, aga päheistumine sellises mastaabis ei pruugi tallegi meeldida. Teine: Lucas oleks selle niikuinii avaldanud, aga välispressis. Siis oleks kogu maailm teada saanud, et meil siin on vaikiv ajastu juba käes.
Lucas kirjutab: „Oleks hirmuäratav, kui Eesti ajakirjanikud suhtuksid oma maa juhtidesse samasuguse aupaklikkuse ja lömitamisega nagu nende piiritagused kolleegid.“ - See on siis see, mida nõutakse ja taotletakse. Enam lahtisema tekstiga ei saa. See sünnib napilt paarkümmend aastat vaba olnud Eestis – ja seda ei vii ellu mitte okupandid piiri tagant, vaid meie oma „riigimehed“.
Alguse juurde tagasi tulles: Lotilaga, nagu olete kindlasti märganud, ongi ühel pool. Õhtulehes ilmus tema viimane lugu eelmise aasta novembris. Ei maksa ju arvata, et kõik algas ühest konverentsist. Protsessid toimuvad juba mõnda aega, mille tulemuseks on see, et lehtedest on lugeda järjest vähem ja vähem. Psühholoogiline kaitse juba toimib. Vaikiv ajastu ongi juba käes.
Mida peaks see tähendama? Tuletame natuke meelde, millest see psühholoogilise sõja jutt lahti läks. See oli siis, kui kaitseväe juhataja, kindralleitnant Ants Laaneots teatas, et rahvas vajab psühholoogilist kaitset, et vastu panna vaenulikule propagandale ja mõjutusoperatsioonidele. „Vastase ja igasuguste Lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet, tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut,“ ütles Laaneots.
Nii. Loeme Lucast edasi: „Mõned Eesti ametiisikud paistavad päris tõsimeeli uskuvat, et nende enda kodumaa ajakirjanikud on laisad, korrumpeerunud, mitte millekski kõlbavad propagandistid, kelle ühiskonda lagundavad negatiivsed ja sensatsiooni taotlevad lood kahjustavad riiklikke huve.“ Ajakirjanike ülesanne on „mitte mõnitada, vaid ülistada kõike seda, millest moodustub rahvuslik identiteet“.
Mis kurat see on? Ma ei usuks oma silmi, kui autori nimi ei veenaks, et kõneldakse tõtt.
Järelikult oligi üritus suuresti suunatud ajakirjanikele, kellele tehti poliitikute, luurajate ja muude asjaomaste struktuuride esindajate seltskonnas selgeks, mida ja kuidas tegelikult kirjutada tuleb. Psühholoogiline kaitse, nagu isegi aru saate, on niivõrd püha üritus, et siin peavad riik ja ajakirjandus käsikäes tegutsema. Riik ei ole selgelt rahul sellise ajakirjandusega, nagu meil on, ning leiab, et see peaks olema kõvasti patriootilisem.
Ajakirjandust avalikult kritiseerida poliitikud üldiselt ei julge. Ainsa erandi moodustab siinkohal Ilves, taasiseseisvunud Eesti kõige pressivaenulikum president, kes on selle eest ka pressivaenlase tiitli pälvinud (loe siit). Ehkki loodeti, et kunagi isegi ajakirjanikuleiba maitsnud Ilves väljaannete suhtes käteväänajalikule seisukohale asunud meediaseadust välja ei kuuluta, tegi Ilves seda siiski. See seadus kehtib juba, muide.
Üritus, selgub, oli salajane. Eesti ajakirjanikud teemat ei kajastanud, aga näe, leidus Lucas, kes julges sõna võtta. Tekib küsimus, miks Postimees selle üldse avaldas. On kaks võimalikku vastust. Üks: protestist. Kadastik on küll Ansipi sõber, aga päheistumine sellises mastaabis ei pruugi tallegi meeldida. Teine: Lucas oleks selle niikuinii avaldanud, aga välispressis. Siis oleks kogu maailm teada saanud, et meil siin on vaikiv ajastu juba käes.
Lucas kirjutab: „Oleks hirmuäratav, kui Eesti ajakirjanikud suhtuksid oma maa juhtidesse samasuguse aupaklikkuse ja lömitamisega nagu nende piiritagused kolleegid.“ - See on siis see, mida nõutakse ja taotletakse. Enam lahtisema tekstiga ei saa. See sünnib napilt paarkümmend aastat vaba olnud Eestis – ja seda ei vii ellu mitte okupandid piiri tagant, vaid meie oma „riigimehed“.
Alguse juurde tagasi tulles: Lotilaga, nagu olete kindlasti märganud, ongi ühel pool. Õhtulehes ilmus tema viimane lugu eelmise aasta novembris. Ei maksa ju arvata, et kõik algas ühest konverentsist. Protsessid toimuvad juba mõnda aega, mille tulemuseks on see, et lehtedest on lugeda järjest vähem ja vähem. Psühholoogiline kaitse juba toimib. Vaikiv ajastu ongi juba käes.
Naised on nagu homod
Kui keegi tahab ennast tänapäeva Eestis naeruväärseks teha, siis üks kindlamaid viise selleks on hakata rääkima naiste õigustest. Sookvootide kehtestamise nõue on kindel poliitiline enesetapp. Samasugused teemad on: homod, vaesus, vandenõuteooriad ehk kahtlemine nn ametlikes versioonides, mis on meile ajusse taotud nüri kordamisega.
Fakt on see, et naistele makstakse vähem palka, aga katsuge leida mõnd naist, kes avalikult tunnistaks, et teda on naisena tööturul diskrimineeritud. Selliseid ei ole, ja miks? Sest siis ei saaks nad enam mitte kunagi mitte kuskile tööle. Edukad naised kuulutavad ikka, et pole end ühiskonnas kunagi soo pärast allasurutuna tundnud. Nad jätavad rääkimata selle, et edu hinnaks on mängimine meeste reeglite järgi.
ÄP irvitab kvootide üle laia lõuaga ja palub endale näidata nii lolli ettevõtjat, kes jätab kiusu pärast kasumi teenimata, kui vaid ei peaks naist palkama. ÄP juhtkirjanik ei tea vist, et juhte ei motiveeri sugugi mitte ainult kasum. Inimesed on paraku tunduvalt irratsionaalsemad, kui meestele meeldib arvata. Targad naised ohustavad meesjuhtide vajadust tunda end tähtsana. Naise võime kasutada oluliste asjade üle otsustamisel intuitsiooni ajab mehe segadusse ja riivab tema uhkust.
Aga kvoodid pole muidugi lahendus. Vaatasin praegust riigikogu ja ei näinud sealses naiskonnas mitte ainsatki tõsiseltvõetavat poliitikut. Asi pole konkreetsetes naistes. Asi on ettekujutuses, missugune peab poliitik (tippjuht, ettevõtja jne) olema. Ja ka ettekujutuses selle kohta, mida tähendab naine olla. Selle dissonantsi vastu juba kvoodi või seadusega ei saa.
Fakt on see, et naistele makstakse vähem palka, aga katsuge leida mõnd naist, kes avalikult tunnistaks, et teda on naisena tööturul diskrimineeritud. Selliseid ei ole, ja miks? Sest siis ei saaks nad enam mitte kunagi mitte kuskile tööle. Edukad naised kuulutavad ikka, et pole end ühiskonnas kunagi soo pärast allasurutuna tundnud. Nad jätavad rääkimata selle, et edu hinnaks on mängimine meeste reeglite järgi.
ÄP irvitab kvootide üle laia lõuaga ja palub endale näidata nii lolli ettevõtjat, kes jätab kiusu pärast kasumi teenimata, kui vaid ei peaks naist palkama. ÄP juhtkirjanik ei tea vist, et juhte ei motiveeri sugugi mitte ainult kasum. Inimesed on paraku tunduvalt irratsionaalsemad, kui meestele meeldib arvata. Targad naised ohustavad meesjuhtide vajadust tunda end tähtsana. Naise võime kasutada oluliste asjade üle otsustamisel intuitsiooni ajab mehe segadusse ja riivab tema uhkust.
Aga kvoodid pole muidugi lahendus. Vaatasin praegust riigikogu ja ei näinud sealses naiskonnas mitte ainsatki tõsiseltvõetavat poliitikut. Asi pole konkreetsetes naistes. Asi on ettekujutuses, missugune peab poliitik (tippjuht, ettevõtja jne) olema. Ja ka ettekujutuses selle kohta, mida tähendab naine olla. Selle dissonantsi vastu juba kvoodi või seadusega ei saa.
Monday, February 14, 2011
Lennart Meri keerab hauas teist külge
Oleks õnnis Lennart teadnud, mis Nokiaga juhtub, ei oleks tema mitte vaesele eesti rahvale oma Nokia leidmist soovitanud. Soomlased on oma majanduse lipulaeva pärast sügavas masenduses, sest Microsoft nalja ei mõista. Kõigepealt neelab alla, siis seedib ära. Ma küll ei usu, et need telefonid on, mis seal lõpuks välja tulevad.
Igasugune elektroonikavärk on eestlastele tegelikult võõras, kuigi muljet tahame jätta teistsugust. Aga kaua see neid valitsuse läpakaid aafriklastele näitad ja kinnitad, et see ongi e-riik, tõeline tiiger. Aafriklased on tiigreid ennegi näinud ning mõistavad neid ka paremini pidada. Eestlastele sobivadki paremini mäletsejad loomad, heina teha mõistab mõni veel tänapäevalgi, aga tiiger on ometigi kiskja ja tahab toorest liha. Kui seda ei saa, sööb peremehe ära.
Parts, näe, palub jumalakeeli et Eesti e-tiigri koomat pealkirja ei pandaks, aga sõnakamad mehed ütlevad otse ära see kärnas loom enam surivoodilt ei tõuse (EPL). Digiretsepti mäletate? E-kooli jamad tulevad tuttavad ette? Kui ikka elulised asjad ei tööta, siis võiks selle e-hääletamisega kekkamise kah ära lõpetada. Valimised on siiski vaid korra nelja aasta tagant ja valida pole niikuinii kedagi.
Eestlasel pole vahet, kas teha tööd Nokiale või Ericssonile, Elcoteqis panevad hariduseta naisterahvad näljaajal pisikese palga eest ükskõik mis vidinaid kokku. Meie osaks on nii või teisiti olla odav tööjõud, vahet pole, kas tulemus läheb tiigri kõhtu või lehmale allapanuks. Iseasi oleks, kui Nokia jällegi kummikuid tootma hakkaks. Neid läheb siinmailgi vaja ja pole võimatu, et neid mõistetaks meilgi valmistada. Hea lehmapeedipõllul kuiva jalaga koperdada.
Igasugune elektroonikavärk on eestlastele tegelikult võõras, kuigi muljet tahame jätta teistsugust. Aga kaua see neid valitsuse läpakaid aafriklastele näitad ja kinnitad, et see ongi e-riik, tõeline tiiger. Aafriklased on tiigreid ennegi näinud ning mõistavad neid ka paremini pidada. Eestlastele sobivadki paremini mäletsejad loomad, heina teha mõistab mõni veel tänapäevalgi, aga tiiger on ometigi kiskja ja tahab toorest liha. Kui seda ei saa, sööb peremehe ära.
Parts, näe, palub jumalakeeli et Eesti e-tiigri koomat pealkirja ei pandaks, aga sõnakamad mehed ütlevad otse ära see kärnas loom enam surivoodilt ei tõuse (EPL). Digiretsepti mäletate? E-kooli jamad tulevad tuttavad ette? Kui ikka elulised asjad ei tööta, siis võiks selle e-hääletamisega kekkamise kah ära lõpetada. Valimised on siiski vaid korra nelja aasta tagant ja valida pole niikuinii kedagi.
Eestlasel pole vahet, kas teha tööd Nokiale või Ericssonile, Elcoteqis panevad hariduseta naisterahvad näljaajal pisikese palga eest ükskõik mis vidinaid kokku. Meie osaks on nii või teisiti olla odav tööjõud, vahet pole, kas tulemus läheb tiigri kõhtu või lehmale allapanuks. Iseasi oleks, kui Nokia jällegi kummikuid tootma hakkaks. Neid läheb siinmailgi vaja ja pole võimatu, et neid mõistetaks meilgi valmistada. Hea lehmapeedipõllul kuiva jalaga koperdada.
Saturday, February 12, 2011
Koer sõi Taavi Rõivase alukad ära
Ükskord ma siinsamas arutasin, et see oleks küll tore, kui Mailis Reps jälle uue lapse saaks – siis saaks ma naistekatest lugeda, kui õudne sünnitus tal seekord oli (vt siit). Aga oh häda, see sünnitus tuleb ju pärast valimisi. Ja ega siis rasedust ei saa kah lasta raisku minna, kui kampaania käib ja kaubaks kõlbab kõik.
Reps astub sammukese edasi: ta ei kaubasta mitte ainult juba toiminud sünnitusi ja käimasolevat lapseootust, vaid ka katkenud rasedusi (Naised). See on uus tase. Mis edasi? Kadri Simson räägib meile, mismoodi ta tunneb ta ennast PMS-i ajal ja kui suur on ta vereeritus menstruatsiooni ajal. Olga Sõtnik jutustab, missugust tüüpi orgasme on ta võimeline saama ja kus tal G-punkt täpselt asub.
Üldiselt on sellised asjad rohkem popstaaride teema, aga popstaare on Keskerakonnas kahjuks ainult üks ning tema nimi on Edgar Savisaar. Tema on aga juba sellise astme megastaar, kes ei pea uudistes rokkimiseks enam ise midagi tegemagi, klikimasinad peaks talle nime kasutamise eest peale maksma.
Erinevalt Savisaarest jäävad tavalised meespoliitikud sellistes inimlikku huvi kütvates teemades muidugi vaeslapse ossa, sest meestel lihtsalt pole ei päevi ega G-punkti. Seetõttu soovitaksin ma neil oma valijatele lähenemiseks katsetada nn kurioosumitega. Lasku kah penil aluspüksid pintslisse panna nagu Fagira ja kilgaku sellest feissbukis.
Jutustagu oma lemmikloomadest. Näiteks Pihlist ei mäleta ju keegi enam midagi muud, kui et tige peni Muki magas tema ja Lavly vahel (loe siit). Lavly, näe, saab varsti lapse, aga teadagi mitte Jüriga. Mind huvitaks rohkem, mis on saanud Mukist. Järsku talle ei meeldigi tited? Äkki pani Lavly ta magama, kui rasedusest teada sai?
Reps astub sammukese edasi: ta ei kaubasta mitte ainult juba toiminud sünnitusi ja käimasolevat lapseootust, vaid ka katkenud rasedusi (Naised). See on uus tase. Mis edasi? Kadri Simson räägib meile, mismoodi ta tunneb ta ennast PMS-i ajal ja kui suur on ta vereeritus menstruatsiooni ajal. Olga Sõtnik jutustab, missugust tüüpi orgasme on ta võimeline saama ja kus tal G-punkt täpselt asub.
Üldiselt on sellised asjad rohkem popstaaride teema, aga popstaare on Keskerakonnas kahjuks ainult üks ning tema nimi on Edgar Savisaar. Tema on aga juba sellise astme megastaar, kes ei pea uudistes rokkimiseks enam ise midagi tegemagi, klikimasinad peaks talle nime kasutamise eest peale maksma.
Erinevalt Savisaarest jäävad tavalised meespoliitikud sellistes inimlikku huvi kütvates teemades muidugi vaeslapse ossa, sest meestel lihtsalt pole ei päevi ega G-punkti. Seetõttu soovitaksin ma neil oma valijatele lähenemiseks katsetada nn kurioosumitega. Lasku kah penil aluspüksid pintslisse panna nagu Fagira ja kilgaku sellest feissbukis.
Jutustagu oma lemmikloomadest. Näiteks Pihlist ei mäleta ju keegi enam midagi muud, kui et tige peni Muki magas tema ja Lavly vahel (loe siit). Lavly, näe, saab varsti lapse, aga teadagi mitte Jüriga. Mind huvitaks rohkem, mis on saanud Mukist. Järsku talle ei meeldigi tited? Äkki pani Lavly ta magama, kui rasedusest teada sai?
Thursday, February 10, 2011
Maruste küll presidendiks ei saa
Einoh, kui Maruste seda homoabielude teemat tõsiselt võtab, siis ei ole tal küll mingit lootust presidendiks saada (loe siit). Reformile niisuke asi ei meeldi. Ansipile on ju mehe ja naise liit püha ja on äärmiselt ebapragmaatiline seda teemat enne valimisi üldse tõstatada, ebapragmaatiliste asjadega Reform juba susima ei hakka. Sellised teemad jäetakse ikka sotsidele.
Pealegi ei saada üks tõsiseltvõetav poliitik oma kirjatükikest kunagi korraga kõigile meediaväljaannetele, nagu Maruste tegi (ära avaldasid PM ja ÕL).
Pealegi ei saada üks tõsiseltvõetav poliitik oma kirjatükikest kunagi korraga kõigile meediaväljaannetele, nagu Maruste tegi (ära avaldasid PM ja ÕL).
Ära põe, Vitsut
Rein Lang võiks selle uue vangla kiiremini valmis ehitada, sest hulk kesikuid ootab pikisilmi kinnipanemist. Hea oleks enne valimisi, siis oleks vähemalt midagi, millele kindel olla. Praegu pole miski kindel. Gräzin tunnistas küll üles, et on USA luuraja, aga seda ei tunnistanud, kes oravatest on ikkagi altkäemaksu võtnud. Ammugi siis seda, kuidas nad Burkhardti käest pappi nuiasid.
Toomas Vitsutit muidugi vangi ei panda, sest relvade vedamine Liibüasse on täiesti okei tegevus, seadus seda ei keela. Mis ta üldse närvi läks, aru ma ei saa? Võtku suurest juhist eeskuju, öelgu, et tegelikult tahtis Gaddafi lihtsalt Lasnamäe kiriku jaoks raha anda, aga et korruptsiooni järgi ei lõhnaks, nõustus suure palumise peale natuke relvi vastutasuks võtma. Siin ei ole isegi kapol midagi tõkestada. Nii et ära põe, Vitsut. Ei maksa nii tundlik olla.
No kas Savisaarega midagi juhtus selle idaraha pärast? Mitte miskit. Kolmandik sulas ära, kaks kolmandikku hakkab juba meelest ära minema. Lichtensteini laen lõhnas kahtlaselt, aga kas midagi järgnes? Loomulikult mitte. Belglase raha eest sooja päikese käes kõhtu sügav Rahumägi on kapo komisjoni esimees edasi ja ükski koer ei haugu. Ükski neist Vitsuti vrakkidest ju põhja kah ei läinud ja õhku ei lennanud.
Toomas Vitsutit muidugi vangi ei panda, sest relvade vedamine Liibüasse on täiesti okei tegevus, seadus seda ei keela. Mis ta üldse närvi läks, aru ma ei saa? Võtku suurest juhist eeskuju, öelgu, et tegelikult tahtis Gaddafi lihtsalt Lasnamäe kiriku jaoks raha anda, aga et korruptsiooni järgi ei lõhnaks, nõustus suure palumise peale natuke relvi vastutasuks võtma. Siin ei ole isegi kapol midagi tõkestada. Nii et ära põe, Vitsut. Ei maksa nii tundlik olla.
No kas Savisaarega midagi juhtus selle idaraha pärast? Mitte miskit. Kolmandik sulas ära, kaks kolmandikku hakkab juba meelest ära minema. Lichtensteini laen lõhnas kahtlaselt, aga kas midagi järgnes? Loomulikult mitte. Belglase raha eest sooja päikese käes kõhtu sügav Rahumägi on kapo komisjoni esimees edasi ja ükski koer ei haugu. Ükski neist Vitsuti vrakkidest ju põhja kah ei läinud ja õhku ei lennanud.
Wednesday, February 9, 2011
Savisaar paanikas
Minagi sooviksin, et Savisaar oleks „paaniliselt mures“. Tahaks teada, mis teda ikkagi tõsiselt närvi ajab ja mida ta kõige rohkem kardab, mis teda kõige valusamalt lööb ja mis kõige rohkem vihastab. Huvitavad küsimused, eks ole? Tänane EPL kahjuks neile vastuseid ei anna.
Troon võib kõikuma lüüa; on oht, et....; on vale arvata, et...; viib lähemale võimalusele, et... - no mis asi see on? See on analüüs, head sõbrad. Või järsku on kommentaar, ma ei mäleta, milleks nad selle EPL-ile omase (loe siit) surematu žanri pärast uue kujunduse tegemist nimetasid. Lugege ja te saate teada, mida teeb Savisaar valimiste ööl „hinge kinni pidades“.
Saladuskatte all võin ma teile siiski öelda, mida Savisaar päriselt kõige rohkem kardab. Seda, et teda võidakse kibuvitsapõõsasse visata. Pigem on ta nõus tulleviskamise või uputamisega.
Troon võib kõikuma lüüa; on oht, et....; on vale arvata, et...; viib lähemale võimalusele, et... - no mis asi see on? See on analüüs, head sõbrad. Või järsku on kommentaar, ma ei mäleta, milleks nad selle EPL-ile omase (loe siit) surematu žanri pärast uue kujunduse tegemist nimetasid. Lugege ja te saate teada, mida teeb Savisaar valimiste ööl „hinge kinni pidades“.
Saladuskatte all võin ma teile siiski öelda, mida Savisaar päriselt kõige rohkem kardab. Seda, et teda võidakse kibuvitsapõõsasse visata. Pigem on ta nõus tulleviskamise või uputamisega.
Tuesday, February 8, 2011
Jõks kaotas süütuse
Alles kenitles legendaarne õiguskantsler Allar Jõks Maalehes, et tal pole kunagi nii palju kosjas käidud kui nüüd. Kõigile „ei“ öelnud mees, kellel on ühiskonnas arvamusliidrina vägagi kõrge reiting, poseeris samas üsna ahvatlevas poosis.
Noh, ja nüüd on ta lasknud endast justiitsministrikandidaadi teha. Koguni kahekordse, sotside ja Rahvaliidu oma. Mis on natsa jama, sest eeldatavasti lasevad oravad endal pigem saba amputeerida kui justiitsministri koha kellelegi loovutavad. Samas, tema usalduskrediidiga võiks kõrgemaltki lennata. Aga poliitikas kipub puhas rinnaesine ka eriti kergesti määrduma plekkidega, mille vastu ei aita ei Vanish ega vedeldaja (loe ka siit).
Noh, ja nüüd on ta lasknud endast justiitsministrikandidaadi teha. Koguni kahekordse, sotside ja Rahvaliidu oma. Mis on natsa jama, sest eeldatavasti lasevad oravad endal pigem saba amputeerida kui justiitsministri koha kellelegi loovutavad. Samas, tema usalduskrediidiga võiks kõrgemaltki lennata. Aga poliitikas kipub puhas rinnaesine ka eriti kergesti määrduma plekkidega, mille vastu ei aita ei Vanish ega vedeldaja (loe ka siit).
Meediameister peaministriks
Jeerum, ütlesin ma, kui lugesin, et roheliste peaministrikandidaat on Kaarel Tarand. Ja et enne seda oli Indrek Tarand. Jeerum, ütlesin ma veel kord. Rohelistel on peaministrikandidaati vaja muidugi täpselt sama palju kui Rahvaliidul (loe siit), aga tähelepanuväärne on, et Tarandist saaks Eesti esimene meediaoskuslik valitsusjuht (PM).
Mida see õigupoolest tähendaks, teab vaid vanajumal ise, aga meedia teema on Tarandile kahtlemata südamelähedane. Sirp on järjekindlalt meediaga pahandanud. Sageli põhjusega, aga vahel ka ärapanijalikult argumenteerides. Eriti vähe on Tarandile ajast aega meeldinud netikommentaarid. Presidendi nõuniku kohaselt on Sirbi tänane peatoimetaja küll lahkunud (või ära aetud), aga küllap oli Tarandil siiski oma roll president Ilvese meediavaenulike hoiakute kujunemisel ja väljendumisel.
Kahjuks puudub meil igasugune võimalus teada saada, mismoodi kujundaks Tarand Eesti kuvandit välismeedias ja suurendaks meedia väliskommunikatsiooni võimekust. Eks Tarand teab seda ise ka, selle pärast Sirbi peatoimetamist maha ei panegi. Kuigi olla korraga peaministrikandidaat ja riigi rahastatava ajalehe peatoimetaja on elementaarse ajakirjanduseetika vastu karjuval, kisendaval, lausa röökival kombel (loe ka siit).
Mida see õigupoolest tähendaks, teab vaid vanajumal ise, aga meedia teema on Tarandile kahtlemata südamelähedane. Sirp on järjekindlalt meediaga pahandanud. Sageli põhjusega, aga vahel ka ärapanijalikult argumenteerides. Eriti vähe on Tarandile ajast aega meeldinud netikommentaarid. Presidendi nõuniku kohaselt on Sirbi tänane peatoimetaja küll lahkunud (või ära aetud), aga küllap oli Tarandil siiski oma roll president Ilvese meediavaenulike hoiakute kujunemisel ja väljendumisel.
Kahjuks puudub meil igasugune võimalus teada saada, mismoodi kujundaks Tarand Eesti kuvandit välismeedias ja suurendaks meedia väliskommunikatsiooni võimekust. Eks Tarand teab seda ise ka, selle pärast Sirbi peatoimetamist maha ei panegi. Kuigi olla korraga peaministrikandidaat ja riigi rahastatava ajalehe peatoimetaja on elementaarse ajakirjanduseetika vastu karjuval, kisendaval, lausa röökival kombel (loe ka siit).
Monday, February 7, 2011
Eriti igav valimisporno
Kui üks Artur Talviku kamraad feissbukis arvas, et Talvik oleks võinud Kanal 2 saates „Poliitbänd“ osalemise asemel rahvale lihtsalt t...a näidata, oleks olnud ausam ja huvitavam, otsustasin saate netist järele vaadata. Tuleb tunnistada, et Talviku kamraadil on tuline õigus. Isegi väga halb porno ei ole nii igav.
Minu valik on Kalle Mälberg
Kohutav on valima minna, kui kedagi valida pole. Edgari ja Andruse vastu häält anda ei saa, Mikser sotse ei päästa, IRL-i ja roheliste kohta ei paindu keel enam ütlemagi. Täiesti lootuse kaotanuna leidsin viimaks selle, keda vajan – tippkolumnist Kalle Mälbergi, kes lubab valijatele võid või rasva (Delfi), aga mul on põhimõtteliselt ükskõik, sest mulle maitsevad mõlemad.
Mälberg lubas oma hinge Rahvaliidule, ja see on väga õilis tegu, sest see erakond nüüd küll künnist ei ületa. Mälberg lubab rajada raudteeühenduse Berliiniga ja igale tublile töömehele tuhat eurot palka, aga ütleb kohe ära ka, et kui kogu rehkendust ei jõua, siis teeb ta poole. Mis teeb siis viissada eurot palka ja pool sõitu Berliini (teine pool tuleb ilmselt jala minna). Ka lubab ta tühistada eesti rahvast surnuksvalitsevad seadused, mis on täpselt minu mõte.
Tänane riigikogu lihtsalt karjub Mälbergi järele. See, et kohus on ta süüdi mõistnud suurriisumises ja ametiseisundi kuritarvitamises, mind üldse ei huvita, sest kõik ju teavad, et Toompea limukkond koosneb niikuinii lurjustest, kaabakatest ja seanahavedajatest.
Varem olen Mälbergist kirjutanud siin.
Mälberg lubas oma hinge Rahvaliidule, ja see on väga õilis tegu, sest see erakond nüüd küll künnist ei ületa. Mälberg lubab rajada raudteeühenduse Berliiniga ja igale tublile töömehele tuhat eurot palka, aga ütleb kohe ära ka, et kui kogu rehkendust ei jõua, siis teeb ta poole. Mis teeb siis viissada eurot palka ja pool sõitu Berliini (teine pool tuleb ilmselt jala minna). Ka lubab ta tühistada eesti rahvast surnuksvalitsevad seadused, mis on täpselt minu mõte.
Tänane riigikogu lihtsalt karjub Mälbergi järele. See, et kohus on ta süüdi mõistnud suurriisumises ja ametiseisundi kuritarvitamises, mind üldse ei huvita, sest kõik ju teavad, et Toompea limukkond koosneb niikuinii lurjustest, kaabakatest ja seanahavedajatest.
Varem olen Mälbergist kirjutanud siin.
Sunday, February 6, 2011
Ott Lumi australopiteekused
Kui kampsunite ja bezrublika meeste naginaid ajakirjandus ikka teinekord vahendab, siis vähem uuriti seda, miks lahkusid poliitikast Taavi Veskimägi ja Ott Lumi, kelles esimene on alati käpp koalitsiooni kritiseerima ning teine klassifitseerib suure suuga riigikogulasi. Huvitav oleks teada, missugusesse liiki Lumi ennast tagantjärele paigutaks?
Minu meelest oli Lumi kui riigikogulase näol tegu stiilipuhta australopiteekusega: „Puudub personaalne poliitiline agenda, hoiab kinni tubasest tööst, poliitiline eksistents 100% sõltuv parteiliidri armust. Ohutu tüüp, kuna me ei tunne teda. Selle liigi esindajaid võib olla kuni 1/5 parlamendist. Liigi baasinstinkt meedias on: “Run, Forrest, run!”, kuna kokkupuude meediaga talle reeglina head ei tähenda.“ (ÄP ümberkirjutus Lumi ettekandest)
Kui 2009. aasta sügisel raputas avalikkust pedofiil Kaur Hansoni vahistamise teade, langes vastselt poliitikast eemaldunud Lumi nimele juhtumi IRL-i poolse kommenteerijana märkimis- ja kahetsusväärselt suur koormus. IRL valvas hoolega, et selle ebamugava kaasususega seostaks end avalikkuses võimalikult vähe parteilasi. Res Publica sünni ajal Hansoniga tihedalt koos töötanud Lumi tunnistas, et teadis Hansoni vahistamisest varem kui avalikkus (PM), sama selgus Taavi Veskimäe kohta (EPL).
Korra rahandusminister olla saanud, siis aga erakonnas ebasoosingusse sattunud Veskimägi lahkus poliitikast paar kuud varem kui Lumi. Siseopositsionäärina võimuliidu ja oma partei poliitikat arvustav Veskimägi käis ühest kanalist teise, kraaksudes häda ja õnnetust, mis muidugi tuligi, kuigi vaevalt selle pärast, et Veskimäge enam riigi rahakotti valvama ei lastud. Eleringis saab ta palka ligi kaks korda rohkem kui riigikogu lihtliikmena.
Minu meelest oli Lumi kui riigikogulase näol tegu stiilipuhta australopiteekusega: „Puudub personaalne poliitiline agenda, hoiab kinni tubasest tööst, poliitiline eksistents 100% sõltuv parteiliidri armust. Ohutu tüüp, kuna me ei tunne teda. Selle liigi esindajaid võib olla kuni 1/5 parlamendist. Liigi baasinstinkt meedias on: “Run, Forrest, run!”, kuna kokkupuude meediaga talle reeglina head ei tähenda.“ (ÄP ümberkirjutus Lumi ettekandest)
Kui 2009. aasta sügisel raputas avalikkust pedofiil Kaur Hansoni vahistamise teade, langes vastselt poliitikast eemaldunud Lumi nimele juhtumi IRL-i poolse kommenteerijana märkimis- ja kahetsusväärselt suur koormus. IRL valvas hoolega, et selle ebamugava kaasususega seostaks end avalikkuses võimalikult vähe parteilasi. Res Publica sünni ajal Hansoniga tihedalt koos töötanud Lumi tunnistas, et teadis Hansoni vahistamisest varem kui avalikkus (PM), sama selgus Taavi Veskimäe kohta (EPL).
Korra rahandusminister olla saanud, siis aga erakonnas ebasoosingusse sattunud Veskimägi lahkus poliitikast paar kuud varem kui Lumi. Siseopositsionäärina võimuliidu ja oma partei poliitikat arvustav Veskimägi käis ühest kanalist teise, kraaksudes häda ja õnnetust, mis muidugi tuligi, kuigi vaevalt selle pärast, et Veskimäge enam riigi rahakotti valvama ei lastud. Eleringis saab ta palka ligi kaks korda rohkem kui riigikogu lihtliikmena.
IRL kaputt
Nende valimiste kõige jäledam kampaania on IRL-il, kes kuuldavasti palkas tüübid, kes enne turustasid Keski. Esiteks olid neil kõige nilbemad välireklaamid: eelistasin viimasel ajal jala käia, et ainult ei peaks bussis neid klanitud molusid vahtima. Teate küll, vanaema rõõm ja teised (loe siit).
Teiseks, nende lubadused on täiesti haiged. Kõigepealt kuulutas Lukas tasulist kõrgharidust, siis tõmmati ohelik pingule ja näe: lubadustes seisab tasuta kõrgharidus. Lukas kaitses enne ühte, nüüd teist. Väga usutav, tõepoolest. Emapension on oravate pealt maha viksitud ja kõik teavad, et sellist asja ei tule iial. Kodukulude alandamine meenutab mulle hommikumantlis Heimar Lenki vanniveerel jalga kõlgutamas ja lubamas, et Kesk hoiab vee hinna kontrolli all. Hoiab, hoiab, ainult et kelle. Mul sellest igatahes kasu pole olnud.
Niisiis: mitte ühtegi originaalset mõtet, mitte ainsatki teostatavat asja. Reform ja sotsid vähemalt ei luba üldse midagi ja Kesk lubab kõigile kõike.
IRL-i küsitlus oli muidugi täiesti Keski arsenal. Neil vedas, et nad minu ukse taha ei sattunud, oleksin põrandaharja võtnud ja sellel küsitleja turjal tantsida lasknud. "Küsitluse" eest sai IRL meedias tappa, nii et vähe ei olnud, aga ometi tuletatavad nüüd seda läbikukkumist taas meelde „lepinguga“. No mis kuradi leping? Ma tahan teada, mis saab, kui sellest midagi teoks ei tehta. Ma tahan, et Laarile antaks avalikult piitsa, et Reinsalu saadetaks lasteaeda tagasi ja Vaher peaks tegema kakssada tundi ühiskondlikult kasulikku tööd.
Teiseks, nende lubadused on täiesti haiged. Kõigepealt kuulutas Lukas tasulist kõrgharidust, siis tõmmati ohelik pingule ja näe: lubadustes seisab tasuta kõrgharidus. Lukas kaitses enne ühte, nüüd teist. Väga usutav, tõepoolest. Emapension on oravate pealt maha viksitud ja kõik teavad, et sellist asja ei tule iial. Kodukulude alandamine meenutab mulle hommikumantlis Heimar Lenki vanniveerel jalga kõlgutamas ja lubamas, et Kesk hoiab vee hinna kontrolli all. Hoiab, hoiab, ainult et kelle. Mul sellest igatahes kasu pole olnud.
Niisiis: mitte ühtegi originaalset mõtet, mitte ainsatki teostatavat asja. Reform ja sotsid vähemalt ei luba üldse midagi ja Kesk lubab kõigile kõike.
IRL-i küsitlus oli muidugi täiesti Keski arsenal. Neil vedas, et nad minu ukse taha ei sattunud, oleksin põrandaharja võtnud ja sellel küsitleja turjal tantsida lasknud. "Küsitluse" eest sai IRL meedias tappa, nii et vähe ei olnud, aga ometi tuletatavad nüüd seda läbikukkumist taas meelde „lepinguga“. No mis kuradi leping? Ma tahan teada, mis saab, kui sellest midagi teoks ei tehta. Ma tahan, et Laarile antaks avalikult piitsa, et Reinsalu saadetaks lasteaeda tagasi ja Vaher peaks tegema kakssada tundi ühiskondlikult kasulikku tööd.
Friday, February 4, 2011
Niru leke
Alati tuleb vaadata, kes räägib. Kui vikilekkeid hakkas avaldama PM, oli ilmne, et enim kasu peab sellest olema Reformil. No ja lugege tänast: Ansip on tiibadega ingel! Ei ütle keegi tema kohta paha sõna ega räägi tema ise kellestki pahasti. Läks korra õhku täis ja Meikarile see ei meeldind, aga noo – ikkagi inimene, eks ole. Loodetavasti tehakse Meikarile ata-ata ja pannakse nurka seisma.
Stalnuhhini „idioot“ Ansipi aadressil jääb nõrgaks, sest neid hellitusnimesid oleme ju riigikoguski kuulnud. Alles see oli, kui Ergma Rõivast ja Gräziniti idiootideks nimetas (loe siit).
See-eest Ilves sai korraliku nätaka (loe siit). Maruste mängutoomist ma eriti ei usu (loe siit), aga vähemasti on Ilvesele selgeks tehtud, kuidas tuleb olla, kui tahta president edasi olla.
Memodest koorub välja seitse nime, kes saavad tegijateks siis, kui Ansip ja Savisaar vanaks jäävad või kõrvad pea alla panevad. Pentus, Simson, Tsahkna, Michal, Ratas, Lumi, Meikar. Kõik puha broilerid! Paar tükki on tänaseks juba rongilt maas.
Te asendage mõttes Ansip Pentuse ja Savisaar Simsoniga ning te mõistate, et kui heal ja huvitaval ajal me siiski elame.
Stalnuhhini „idioot“ Ansipi aadressil jääb nõrgaks, sest neid hellitusnimesid oleme ju riigikoguski kuulnud. Alles see oli, kui Ergma Rõivast ja Gräziniti idiootideks nimetas (loe siit).
See-eest Ilves sai korraliku nätaka (loe siit). Maruste mängutoomist ma eriti ei usu (loe siit), aga vähemasti on Ilvesele selgeks tehtud, kuidas tuleb olla, kui tahta president edasi olla.
Memodest koorub välja seitse nime, kes saavad tegijateks siis, kui Ansip ja Savisaar vanaks jäävad või kõrvad pea alla panevad. Pentus, Simson, Tsahkna, Michal, Ratas, Lumi, Meikar. Kõik puha broilerid! Paar tükki on tänaseks juba rongilt maas.
Te asendage mõttes Ansip Pentuse ja Savisaar Simsoniga ning te mõistate, et kui heal ja huvitaval ajal me siiski elame.
Wednesday, February 2, 2011
Lahtine püksilukk jättis aurahast ilma
Läikimalöödud varumees
Seda, mille Tarand Soonvaldile rääkimata jättis, tuleb lugeda Kesknädalast: Reformi presidendikandidaat Ilvese asemel on Maruste. Härra Leps oli seda härra Lengile rääkinud, ja härrased Ansip ja Kallas olevat Marustega väga nõus. USA, Venemaa ja Saksamaa takkapihta.
Noh, selge see, et riigikogu lihtliikmeks saamise eesmärgiga Maruste Reformi ei astunud. Põhiseaduse muutmist, mis viimaste arvamuslugude põhjal tema meelisteema on, saab mõistagi mõjusamalt algatada presidendina kui parlamendiliikmena.
Korra on Maruste presidendivalimistesse väga jõuliselt sekkunud, kui ründas 2006. aastal Arnold Rüütlit (PM). Euroopa inimõiguste kohtunik oli ta juba siis. Muide, ei ole üldse tavaline, et kohtunik esineb arvamuslugudega.
Noh, selge see, et riigikogu lihtliikmeks saamise eesmärgiga Maruste Reformi ei astunud. Põhiseaduse muutmist, mis viimaste arvamuslugude põhjal tema meelisteema on, saab mõistagi mõjusamalt algatada presidendina kui parlamendiliikmena.
Korra on Maruste presidendivalimistesse väga jõuliselt sekkunud, kui ründas 2006. aastal Arnold Rüütlit (PM). Euroopa inimõiguste kohtunik oli ta juba siis. Muide, ei ole üldse tavaline, et kohtunik esineb arvamuslugudega.
Saage tuttavaks, reporter Ljadov
Vaevalt avalikustas Äripäev Oleg Ljadovi järjekordsed salalindistused kerge südamega. Veelgi raskemini sündis ilmselt otsus tal endal neid linte ka kommenteerida lasta. Tippajakirjanik ja allilmaga seostatud ärimees ühe laua taga, see pole igapäevane lugu. Pealegi on ilmne, et Ljadov täidab tellimust. Me ei saa aga teada, kelle.
Imelik, ausalt öelda, et Toomas Tamm üldse sellise kõneluse õnge läks, sest Ljadov küsitleb Toomas Tamme üsna Eesti keskmise reporteri tasemel, ise midagi sisulist rääkimata. Kõlab intervjuu moodi, aga oma eesmärki see ei täida, sest ei selgu, kas Tamm Partsule või Tamkivile maksis või mitte. Arvata võib, et maksis, aga tõendatud see pole.
Tõendada ei ole seda suutnud ka Äripäev, kes on juhtkirja tasemel poliitikutelt vastuseid nõudnud, aga otse loomulikult pole neid saanud. Nii ongi tõsiste teemade puhul tavaks saamas, et juhtkirjas ei tehta enam järeldusi ega looda seoseid, nagu vanasti kombeks oli, vaid visatakse õhku küsimused kohalt, kus ajakirjandusliku uurimise Eesti-omased piirid ette tulid. Täpselt nii läks ka Savisaare Lichtensteini-laenuga – ühel hetkel oli lihtsalt sein ees. Teised lehed teemat omalt poolt uurima ei asunud, sinna see jäi.
Ljadovi seekordsel lindistusel on veel see häda, et isegi kehva teravusega pilti ei saa kokku. Esimesed lindid saanud „Pealtnägija“ pingutas väga, aga tulemus oli samuti hägune (loe siit). Mistõttu ETV ilmselt edaspidistest pakkumistest loobus. Pilti aga ei saagi kokku panna, kui infot antakse kindla eesmärgiga ning teadlikult doseeritult – st rohkem varjates kui avalikustades.
ÄP seekordset videot vaadates tundsin igatsust sellise ajakirjanduse järele, kus intervjueerija teab intervjueeritavast rohkem. Et kui ta küsib, miks te seda teete, siis ta tegelikult juba teab, mis motiivid „paljastajat“ ajendavad. Või on tal selle kohta vähemalt oma teooria. Et ajakirjanikule on teada asjaolusid, millega küsitletut ootamatult tabada ja sellega avameelsusele ehmatada. Et tal on toimunust suures plaanis juba ülevaade olemas ning intervjuu toob ilmsiks seni avalkkuse eest varjul olnud detailid.
Mitte et ma sellist ajakirjandust Eestis pärast Urmas Otti näinud oleks.
Imelik, ausalt öelda, et Toomas Tamm üldse sellise kõneluse õnge läks, sest Ljadov küsitleb Toomas Tamme üsna Eesti keskmise reporteri tasemel, ise midagi sisulist rääkimata. Kõlab intervjuu moodi, aga oma eesmärki see ei täida, sest ei selgu, kas Tamm Partsule või Tamkivile maksis või mitte. Arvata võib, et maksis, aga tõendatud see pole.
Tõendada ei ole seda suutnud ka Äripäev, kes on juhtkirja tasemel poliitikutelt vastuseid nõudnud, aga otse loomulikult pole neid saanud. Nii ongi tõsiste teemade puhul tavaks saamas, et juhtkirjas ei tehta enam järeldusi ega looda seoseid, nagu vanasti kombeks oli, vaid visatakse õhku küsimused kohalt, kus ajakirjandusliku uurimise Eesti-omased piirid ette tulid. Täpselt nii läks ka Savisaare Lichtensteini-laenuga – ühel hetkel oli lihtsalt sein ees. Teised lehed teemat omalt poolt uurima ei asunud, sinna see jäi.
Ljadovi seekordsel lindistusel on veel see häda, et isegi kehva teravusega pilti ei saa kokku. Esimesed lindid saanud „Pealtnägija“ pingutas väga, aga tulemus oli samuti hägune (loe siit). Mistõttu ETV ilmselt edaspidistest pakkumistest loobus. Pilti aga ei saagi kokku panna, kui infot antakse kindla eesmärgiga ning teadlikult doseeritult – st rohkem varjates kui avalikustades.
ÄP seekordset videot vaadates tundsin igatsust sellise ajakirjanduse järele, kus intervjueerija teab intervjueeritavast rohkem. Et kui ta küsib, miks te seda teete, siis ta tegelikult juba teab, mis motiivid „paljastajat“ ajendavad. Või on tal selle kohta vähemalt oma teooria. Et ajakirjanikule on teada asjaolusid, millega küsitletut ootamatult tabada ja sellega avameelsusele ehmatada. Et tal on toimunust suures plaanis juba ülevaade olemas ning intervjuu toob ilmsiks seni avalkkuse eest varjul olnud detailid.
Mitte et ma sellist ajakirjandust Eestis pärast Urmas Otti näinud oleks.
Subscribe to:
Posts (Atom)
