Jeerum, ütlesin ma, kui lugesin, et roheliste peaministrikandidaat on Kaarel Tarand. Ja et enne seda oli Indrek Tarand. Jeerum, ütlesin ma veel kord. Rohelistel on peaministrikandidaati vaja muidugi täpselt sama palju kui Rahvaliidul (loe siit), aga tähelepanuväärne on, et Tarandist saaks Eesti esimene meediaoskuslik valitsusjuht (PM).
Mida see õigupoolest tähendaks, teab vaid vanajumal ise, aga meedia teema on Tarandile kahtlemata südamelähedane. Sirp on järjekindlalt meediaga pahandanud. Sageli põhjusega, aga vahel ka ärapanijalikult argumenteerides. Eriti vähe on Tarandile ajast aega meeldinud netikommentaarid. Presidendi nõuniku kohaselt on Sirbi tänane peatoimetaja küll lahkunud (või ära aetud), aga küllap oli Tarandil siiski oma roll president Ilvese meediavaenulike hoiakute kujunemisel ja väljendumisel.
Kahjuks puudub meil igasugune võimalus teada saada, mismoodi kujundaks Tarand Eesti kuvandit välismeedias ja suurendaks meedia väliskommunikatsiooni võimekust. Eks Tarand teab seda ise ka, selle pärast Sirbi peatoimetamist maha ei panegi. Kuigi olla korraga peaministrikandidaat ja riigi rahastatava ajalehe peatoimetaja on elementaarse ajakirjanduseetika vastu karjuval, kisendaval, lausa röökival kombel (loe ka siit).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment