Saage tuttavaks, reporter Ljadov

Vaevalt avalikustas Äripäev Oleg Ljadovi järjekordsed salalindistused kerge südamega. Veelgi raskemini sündis ilmselt otsus tal endal neid linte ka kommenteerida lasta. Tippajakirjanik ja allilmaga seostatud ärimees ühe laua taga, see pole igapäevane lugu. Pealegi on ilmne, et Ljadov täidab tellimust. Me ei saa aga teada, kelle.

Imelik, ausalt öelda, et Toomas Tamm üldse sellise kõneluse õnge läks, sest Ljadov küsitleb Toomas Tamme üsna Eesti keskmise reporteri tasemel, ise midagi sisulist rääkimata. Kõlab intervjuu moodi, aga oma eesmärki see ei täida, sest ei selgu, kas Tamm Partsule või Tamkivile maksis või mitte. Arvata võib, et maksis, aga tõendatud see pole.

Tõendada ei ole seda suutnud ka Äripäev, kes on juhtkirja tasemel poliitikutelt vastuseid nõudnud, aga otse loomulikult pole neid saanud. Nii ongi tõsiste teemade puhul tavaks saamas, et juhtkirjas ei tehta enam järeldusi ega looda seoseid, nagu vanasti kombeks oli, vaid visatakse õhku küsimused kohalt, kus ajakirjandusliku uurimise Eesti-omased piirid ette tulid. Täpselt nii läks ka Savisaare Lichtensteini-laenuga – ühel hetkel oli lihtsalt sein ees. Teised lehed teemat omalt poolt uurima ei asunud, sinna see jäi.

Ljadovi seekordsel lindistusel on veel see häda, et isegi kehva teravusega pilti ei saa kokku. Esimesed lindid saanud „Pealtnägija“ pingutas väga, aga tulemus oli samuti hägune (loe siit). Mistõttu ETV ilmselt edaspidistest pakkumistest loobus. Pilti aga ei saagi kokku panna, kui infot antakse kindla eesmärgiga ning teadlikult doseeritult – st rohkem varjates kui avalikustades.

ÄP seekordset videot vaadates tundsin igatsust sellise ajakirjanduse järele, kus intervjueerija teab intervjueeritavast rohkem. Et kui ta küsib, miks te seda teete, siis ta tegelikult juba teab, mis motiivid „paljastajat“ ajendavad. Või on tal selle kohta vähemalt oma teooria. Et ajakirjanikule on teada asjaolusid, millega küsitletut ootamatult tabada ja sellega avameelsusele ehmatada. Et tal on toimunust suures plaanis juba ülevaade olemas ning intervjuu toob ilmsiks seni avalkkuse eest varjul olnud detailid.

Mitte et ma sellist ajakirjandust Eestis pärast Urmas Otti näinud oleks.