Lotilale tehti ära

Nii-nii. Loen Postimehest, et valitsus on korraldanud psühholoogilisele sõjale pühendatud konverentsi, millel osalesid poliitikud, sõjaväelased, luurajad – ja ajakirjanikud. Loo autor Edward Lucas ei varjagi, et ürituse tonaalsus hakkas talle räigelt vastu: lähtuti eeldusest, et Eesti on sõjas. „Konverentsil esitatud sõjaline analüüs oli rõõmutu, vapustav ja kohe tegutsemist nõudev.“

Mida peaks see tähendama? Tuletame natuke meelde, millest see psühholoogilise sõja jutt lahti läks. See oli siis, kui kaitseväe juhataja, kindralleitnant Ants Laaneots teatas, et rahvas vajab psühholoogilist kaitset, et vastu panna vaenulikule propagandale ja mõjutusoperatsioonidele. „Vastase ja igasuguste Lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet, tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut,“ ütles Laaneots.

Nii. Loeme Lucast edasi: „Mõned Eesti ametiisikud paistavad päris tõsimeeli uskuvat, et nende enda kodumaa ajakirjanikud on laisad, korrumpeerunud, mitte millekski kõlbavad propagandistid, kelle ühiskonda lagundavad negatiivsed ja sensatsiooni taotlevad lood kahjustavad riiklikke huve.“ Ajakirjanike ülesanne on „mitte mõnitada, vaid ülistada kõike seda, millest moodustub rahvuslik identiteet“.

Mis kurat see on? Ma ei usuks oma silmi, kui autori nimi ei veenaks, et kõneldakse tõtt.

Järelikult oligi üritus suuresti suunatud ajakirjanikele, kellele tehti poliitikute, luurajate ja muude asjaomaste struktuuride esindajate seltskonnas selgeks, mida ja kuidas tegelikult kirjutada tuleb. Psühholoogiline kaitse, nagu isegi aru saate, on niivõrd püha üritus, et siin peavad riik ja ajakirjandus käsikäes tegutsema. Riik ei ole selgelt rahul sellise ajakirjandusega, nagu meil on, ning leiab, et see peaks olema kõvasti patriootilisem.

Ajakirjandust avalikult kritiseerida poliitikud üldiselt ei julge. Ainsa erandi moodustab siinkohal Ilves, taasiseseisvunud Eesti kõige pressivaenulikum president, kes on selle eest ka pressivaenlase tiitli pälvinud (loe siit). Ehkki loodeti, et kunagi isegi ajakirjanikuleiba maitsnud Ilves väljaannete suhtes käteväänajalikule seisukohale asunud meediaseadust välja ei kuuluta, tegi Ilves seda siiski. See seadus kehtib juba, muide.

Üritus, selgub, oli salajane. Eesti ajakirjanikud teemat ei kajastanud, aga näe, leidus Lucas, kes julges sõna võtta. Tekib küsimus, miks Postimees selle üldse avaldas. On kaks võimalikku vastust. Üks: protestist. Kadastik on küll Ansipi sõber, aga päheistumine sellises mastaabis ei pruugi tallegi meeldida. Teine: Lucas oleks selle niikuinii avaldanud, aga välispressis. Siis oleks kogu maailm teada saanud, et meil siin on vaikiv ajastu juba käes.

Lucas kirjutab: „Oleks hirmuäratav, kui Eesti ajakirjanikud suhtuksid oma maa juhtidesse samasuguse aupaklikkuse ja lömitamisega nagu nende piiritagused kolleegid.“ - See on siis see, mida nõutakse ja taotletakse. Enam lahtisema tekstiga ei saa. See sünnib napilt paarkümmend aastat vaba olnud Eestis – ja seda ei vii ellu mitte okupandid piiri tagant, vaid meie oma „riigimehed“.

Alguse juurde tagasi tulles: Lotilaga, nagu olete kindlasti märganud, ongi ühel pool. Õhtulehes ilmus tema viimane lugu eelmise aasta novembris. Ei maksa ju arvata, et kõik algas ühest konverentsist. Protsessid toimuvad juba mõnda aega, mille tulemuseks on see, et lehtedest on lugeda järjest vähem ja vähem. Psühholoogiline kaitse juba toimib. Vaikiv ajastu ongi juba käes.