Jumal, kus sa olid?

Ma ei imesta Õhtulehe pealkirja üle: „Jumal, kus sa olid, kui need lapsukesed hukkusid?“ See on nende stiil läbi aegade ja sellist emotsioonide ettenämmutamist harrastavad kollased lehed mujalgi maailmas. Tahad, loed, ei meeldi, saa infot teisest kohast. Aga et samas laadis pealkirju panevad ka Postimees ja Eesti Päevaleht, hakkab juba vastu.

Juhtunu on kohutav ja vaevalt leidub Eestimaal inimest, keda laste tulesurm külmaks jätab. Aga milleks peavad ennast valgeks pidavad lehed hakkama omalt poolt emotsioone välja pigistama ja tagant kütma seal, kus emotsioonid on niigi laes? „Miks karistas saatus väeteid topelt?“ küsib PM. „Miks küll, miks???“ karjatab Päevaleht vanas heas Õhtulehe pisaraid väljapressivas stiilis. See on – vabandage väljendust – nilbe.

Lugeja on ehk küll loll, aga siiski mitte nii loll, et ta ei mõistaks, mida tähendab kaheksa lapselaipa. Isegi vähese empaatiavõimega inimene suudab ette kujutada, et surra leekides on hirmus, rääkimata sellest, et elu pidid jätma liikumisvõimetud lapsed, kes ise ennast kuidagi aidata ei saanud.

Üldsus ja ajakirjanikud nende seas mõistavad hukka Priit Kutseri jälgi katse õnnetuse pealt poliitilist profiiti lõigata, aga lehtede katse läbimüüki suurendada sentimentaalsusest nõretavate, ütleme otse - ilaste pealkirjadega hakkab veelgi rohkem vastu, sest toimetuste vaimne kapatsiteet peaks ometi keskmise kesiku taseme ületama. Tautoloogilistest väljenditest nagu „kohutav tragöödia“ jts tundub siinkohal ülearune rääkidagi.

Tõelisel inimlikul kaastundel ei ole midagi ühist selliste tatist tilkuvate emotsioonidega, mida ajakirjandus peale surub.