Halastage Veerpalule

Igal jumala hommikul astub kurja näoga Alaver puruhaige Veerpalu voodi juurde ja käratab: „Noh, kas täna võtad jalad alla? Nädala pärast tuleb medal võita, ja sina lesid siin? Mida, kurat, ma ajakirjanikele ütlen?“

„Ütle, mis tahad,“ kähiseb Veerpalu. „Mul on väga halb olla, nii ütlegi. Saad aru, ma olen juba vana mees. Selg on haige, põlved on läbi. Ma ei suuda enam. Jätke mind rahule. Tahad, et kohe siinsamas ära suren või?“ Maruvihane Alaver marsib minema.

Neljakümnene Veerpalu oleks tippsuusatamise maha jätma pidanud juba mõnda aega tagasi. Hiljemalt pärast kuuendat kohta Vancouveris, kus Northug finišis pikkade hüpetega temast ette kalpsas. See oli see totakas suusavahetusega sõit, ega siis suuskade vahetamise kiirus sportlase headust ei näita. Ühisstart on ka jama. Sportlaste lollitamisel vaatemängulisuse nimel pole mingit õigustust.

Pikki aastaid oleme saanud lugeda, kui haige on Veerpalu selg ja kui väga valutab tema põlv. Kas tõesti tahavad nii Alaver, ajakirjanikud kui ka medalijanus spordihuvilised, et Veerpalu veedaks oma elu teise poole liikumisvõimetuna voodis? Kargud ja küürus selg näivad talle niigi garanteeritud olevat.

Halastagem. Laskem inimesel terveks saada, puhata ja edaspidi suusatada enda rõõmuks. Meie rõõmuks on ta suusatanud küllalt.