Kohutav on valima minna, kui kedagi valida pole. Edgari ja Andruse vastu häält anda ei saa, Mikser sotse ei päästa, IRL-i ja roheliste kohta ei paindu keel enam ütlemagi. Täiesti lootuse kaotanuna leidsin viimaks selle, keda vajan – tippkolumnist Kalle Mälbergi, kes lubab valijatele võid või rasva (Delfi), aga mul on põhimõtteliselt ükskõik, sest mulle maitsevad mõlemad.
Mälberg lubas oma hinge Rahvaliidule, ja see on väga õilis tegu, sest see erakond nüüd küll künnist ei ületa. Mälberg lubab rajada raudteeühenduse Berliiniga ja igale tublile töömehele tuhat eurot palka, aga ütleb kohe ära ka, et kui kogu rehkendust ei jõua, siis teeb ta poole. Mis teeb siis viissada eurot palka ja pool sõitu Berliini (teine pool tuleb ilmselt jala minna). Ka lubab ta tühistada eesti rahvast surnuksvalitsevad seadused, mis on täpselt minu mõte.
Tänane riigikogu lihtsalt karjub Mälbergi järele. See, et kohus on ta süüdi mõistnud suurriisumises ja ametiseisundi kuritarvitamises, mind üldse ei huvita, sest kõik ju teavad, et Toompea limukkond koosneb niikuinii lurjustest, kaabakatest ja seanahavedajatest.
Varem olen Mälbergist kirjutanud siin.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment