Keeleoskus määras saatuse

Nii mõnigi on arvanud, et Savisaar mängis venelastega kokku juba Rahvarinde ajal ning pole nn eesti asja ajanud mitte kunagi. Sulev Valner väljendab paber-Maalehes usku, et tollal oli Savisaar siiski Eesti riigi poolel. Mulle tundub ka, et oli. Millal ja miks sündis pööre, kes seda täpselt teab.

Kui Savisaar kandideeris europarlamenti, irvitasid noored ja ilusad tema puuduliku inglise keele oskuse pärast. Ma ei tea, kui hea või kehv lugu Savisaare inglise keelega päriselt on, aga ma pole küll kunagi näinud või kuulnud, et ta oleks kuskil sõnakesegi inglise keelt rääkinud, ja ei tea ka kedagi, kes oleks seda näinud või kuulnud.

Muidugi, küllap tõlgitakse-vahendatakse vajalik talle ära. Aga Savisaare masti mees tahab ju ikka ise ka omasugustega suhelda. Ja vene keelt ta mõistab. Puiselt hääldab, aga aru saab hästi ja ise väljendada suudab samuti.

Keele piirid öeldakse olevat maailma piirid. Wittgenstein mõtles seda muidugi pisut teisiti, aga – äkki läks Savisaarega nii, nagu läks, nimelt keelepiiride tõttu?

Ilves ja Savisaar, nagu kaks tilka vett

ETV aastalõpuintervjuus Savisaare ärakustutamiskampaaniasse jõulise panuse andnud Ilvese vastused USA „mõjuagent“ olemise kohta ei erine Keskerakonna juhi reaktsioonidest Vene „mõjuagendi“ skandaalile.

Kui Hannes Võrno pakkus Savisaarele võimalust kaamera ees kinnitada, et ta pole Venemaalt raha küsinud, vastas küsitu: „Keegi ei taha seda teada, keegi ei usu seda ja keegi ei võta seda juttu tõsiselt ka.“ Ta ei öelnud, et ei küsinud. Ennustas vaid, et asi sumbub ja midagi ei järgne. Nii ilmselt ka läheb. Kõik ajakirjanduse jutud „paanikast“ ja „närvidekaotusest“ pole enamat kui soovmõtlemine.

Kui Õhtuleht Ilveselt (kes oli vastselt hiigelhulga häältega europarlamenti valitud) 2004. aastal küsis, kas ta viibib Eestis nn missiooniga, töötades USA luure heaks, vastas praegune president: „No mida ma veel oskaksin öelda? Kas iga inimene, kes on Eestis töötanud komparteis, oli ka KGB agent? /---/ Seda olen kuulnud inimestelt, keda ma väga tõsiselt ei võta. See on niivõrd jabur jutt, et kohe kuulutad end lolliks.“ Ilves ei kinnitanud, et tal pole olnud ega ole sidemeid USA luurega.

Mis KGB agentidesse puutub, siis üks neist on praegu Ilvese enda kantselei pressimees ja ükski könn ei köhi. Sildam ei ole avalikult kinnitanud, et Klandorfi raamatus esitatud ja juba ammusest ajast visalt levinud jutud tema KGB-mineviku kohta on valed. „Minul ei ole Eesti riigi ega riigi vastavate asutuste ees midagi varjata,“ on ta vaid öelnud. Ilves on kinnitanud, et tema usaldus Sildami vastu on täielik.

Tänases EPL-is küsib Andrus Saar, milleks meile üldse president, kui ta näeb enese ainsa ülesandena põhiseaduse kaitsmist – mis iseenesest on ju õiguskantsleri töö. „Näib, et Ilvest kammitseb miski, mingid jõud hoiavad teda tagasi. Ta pole enam vaba,“ kirjutab Saar. Küsimus on pigem, kas ta on üldse kunagi vaba olnud. „On justkui oma, kuid miskit on nagu mujalt pärit,“ jätkab Saar.

2006. aastal vihjati Õhtulehele, et Ilvese presidendikampaaniat toetati USA-st 20 miljoni krooniga. „Mul puuduvad selle kohta igasugused andmed,“ teatas tookord llvese nõunik Olari Koppel. Mingit skandaali ei sündinud ning ka ajakirjandus ei hakanud uurima, kas Ilves USA-st raha sai või ei saanud või kas ehk tuli „kolmandik sulas“. Savisaare kohta on praeguse seisuga igatahes kindlamalt teada, et ta Venemaalt tänu kapo „tõkestamisele“ raha ei saanud.

Evelini üsk Ilvese kampaania teenistuses

Ei ole juhus, et Ilveste lapseplaneerimise ja THI uuestikandideerimise uudised tulid korraga. Väidetava perelisa soovimise kuulutamine on selgelt Ilvese teise ametiaja teenistuses.

Kui THI presidendiks sai, andis tollal veel ümar Evelin abikaasale kaamera ees musi ja teatas peagi Õhtulehe esiküljel, et nemad Toomas Hendrikuga võivad veel lapsi saada. Esimest korda oli taasiseseisvunud Eesti saanud fertiilse presidendipaari.

Ent aeg on läinud ja Evelin kolmekümnest titekilost ajakirjanduse tulisel kaasaelamisel lahti saanud. Kuigi toimetused jälgivad Evelini vöökohta pidevalt erakordse tähelepanuga, pole rasedust seni kuskil. Kui 42-aastane Evelin ja 60-le lähenev THI tõesti titega maha saaksid, oleks see kahtlemata kuum kõneaine, aga vaevalt tahab Evelin oma figuuri rikkuda.

Presidendi aastalõpuintervjuus ETV-le oli veel üks tähelepanuväärne koht. THI teatas seoses Keskerakonna „kirikuskandaaliga“, et temagi annetab vahel Halliste kirikule raha – siis, kui seda üle jääb. Ilmselt tunneb president, et jalad on põhjas, muidu lubaks ta kirikule lühtri kinkida vahest pigem siis, kui ta tagasi valitakse.

Iseenesest on täiesti pretsedenditu kiidelda kirikule tehtud annetustega (ei tea, kas need on olnud lühtri või küünlajala vääringus?) – see võiks olla asi, mida tehakse vaikselt, n-ö südame sunnil, ilma tagantjärele ärplemata. Aga kui voodi on juba kampaania osaks saanud, küllap kõlbavad siis selleks saama ka annetused kirikule.

"Lõhutud kondoom" jääb ilmumata

Wikileaksi asutaja ja juht Julian Assange loobub tohutut avalikku huvi ajendanud elulooraamatu kirjutamisest, põhjuseks lahendamatud erimeelsused kirjastajatega.

„Ma ei taha seda raamatut kirjutada, kuid ma pean,“ avaldas Assange pärast Eesti rahas ligi 19 miljonit krooni väärt lepingute sõlmimist Ameerika ja Briti kirjastajatega. Raha vajas Assange enese kaitsmiseks Rootsis esitatud seksuaalkuritegude süüdistustes ning Wikileaksi tegevuse jätkamiseks.

Alfred A. Knopf ja Canongate soovisid, et teos keskenduks vägistamissüüdistusele ning kirjeldaks üksikasjalikult austraallase vahekorda kahe rootsi naisega, kes on tema vastu tunnistusi andnud. Nad nõudsid, et teose pealkiri peab olema „Lõhutud kondoom“. Assange aga keeldus oma ülimalt tõsisena kavandatud raamatut saastamast eraeluliste küsimustega.

Küll aga nõustusid „kogu tõe“ Assange'i seksuaalkäitumisest avaldama rootsi naised Anna ja Sophia, kes olid Wikileaksi liidriga vahekorras selle aasta augustis. Naiste ühine teos peaks valmima lähikuudel (loe ka siit, siit ja siit).

Igor Mangilt aastavahetuseks

Kui eelmisel aastal pani Savisaare jõulupõrsa ahju tema ihukaitsja ja autojuht Moonika Batrakova, siis tänavu palkas vastne mõjuagent kokkama Jamie Oliveri. Veel enne uue aasta koitmist teeb kapo ettekande, mille kohaselt maksti Oliverile kaks kolmandikku ülekandega ja kolmandik sulas.

Püha jõuluaja lõpul palub siseminister Pomerants eesti rahvalt andeks, et ei suutnud Padaorg vol II ära hoida, ning vannub, käsi piiblil, et uusaasta paiku saabuv torm Virzinija tuleb märksa leebem kui esimese Hädaoru käivitanud Monika ning jõulude ajal inimesed elektrita jätnud Scarlett. Valitsus kirjastab Pomerantsi lüürilise poeemi „Mina, tormi poeg“.

Uue aasta alguses saab eesti rahvas tänu eurole viimaks aru, kui vaene ta tegelikult on. Kui selgub, et kõik jaanuari arved ja otsekorraldused eurodes on tänu pankade kartellileppele olnud numbriliselt samaväärsed krooniarvetega, tuleb nälgiv rahvas tänavale ja nõuab tsirkuse asemel leiba. Toidupanga rajaja Pieter Boerefijn tõstab käpad püsti ja läheb Hollandisse tagasi.

Saksamaal jõuludest peale euroga paralleelselt kasutusel olnud D-mark saab taas sakslaste ainsaks maksevahendiks ning sama sünnib esimeses Eestis. Teisele Eestile teeb vene suursaadik Merzljakov ettepaneku kasutada rublasid, kuid Ansip peab seda jälestusväärseks ning kapo tõkestab selle käibeletuleku. Keskturul ja samuti Rozalka omal saab kartulikoori ja tšeburekke siiski rublade eest osta. Pensionärid kogunevad Toompeale euromüntide tarvis ostetud rahakotte põletama.

Aasta alguses kolib Keskerakonna peakorter Lasnamäe kirikusse, kuhu ajakirjanikel siseneda keelatakse, sest neil ei ole ehituskiivrit. Savisaar kaebab kohtusse kõik Eesti meediaväljaanded ning võidab kõik kaasused tänu kiirkorras menetletud ja uue aasta alguses vastu võetud Rahumäe-nimelisele privaatsusseadusele, mis keelab tekitada poliitikule põhjendamatuid kannatusi. Mihkel Kärmase filmi „Mõjuagent“ tabab Kõusaare „Magnuse“ saatus.

Unistage edasi!

Või et Savisaare päike läheb looja. Ei saa kunagi peaministriks või presidendiks. Kohe-kohe saab Keskerakond uue esimehe ja poliitiline kaardipakk mängitakse kardinaalselt ümber. Unistage edasi!

Kuritegu ju ei olnud. Mingi eetika ja värk? Ärge ajage naerma. Truude keskerakondlaste tõekomisjon (neile endile see sõna ilmselt naljakas ei tundugi) jutustab teile varsti, kuidas „kirikuskandaaliga“ päriselt lugu oli. Seppikutel ja muudel vastalistel kakukestel tõmmatakse vaip lihtsalt alt ära. Eks ole Savisaarega „kohe lõpp“ olnud ju ennegi.

Jänesel veab ropult

Laine Jänesel veab teenimatult: riigikontroll tegi tema töö maatasa, aga see ei koti mitte keda kuraditki, sest kõik on Edgargate'iga ametis. Isegi Keskil pole aega Jänest umbusaldada, sest nii palju on pakilisemat tegemist.

Taevas on Ansipile viimaks appi tulnud. Seda kõike poleks ju juhtunud, kui tähtede seis polnuks ülimalt haruldane: täiskuu, kuuvarjutus ja pööripäev ühekorraga. Aru ma ei saa, miks jahutakse kapoga ega pärita asjade tõelise sisu järele hoopis Igor Mangilt.

Savisaare ärakustutamine

Tõnis Saartsil on õigus: Eesti riik ei ole täiskasvanuks saanud (PM). Ehtsal idaeeuroopalikul kombel kasutab Eesti riik ühe ebameeldiva poliitiku ärakustutamiseks eriteenistuste käsi.

Päris naljakas oli kuulata, kuidas Ansip käskis ajakirjandusel asja uurida, ajakirjandus aga nõudis, et Ansip survestaks kapot Savisaare rahaafääri avalikkuse ette tooma. Mida kapo siis ka tegi, sest julgeolekukomisjon käskis. Seda ei oleks iialgi juhtunud, kui Keskerakond oleks võimul olnud, mitte opositsioonis nagu praegu.

Mitte kunagi ei oleks säärast käsku antud ka siis, kui avalikuse ette oleks jõudnud oravapartei hämarad rahastamisskandaalid. Rahumägi ja Antropov lasksid 2007. aastal oma valimiskulusid varjatult kinni maksta firmadel, mille omanikud ei pesitse sugugi Eesti piirides, aga mitte midagi ei järgnenud. Rahumäe ja tema belgia „pereliikme“ rahalised suhted ei ohusta Eesti riigi julgeolekut julgeolekukomisjoni hinnangul kuidagi.

Kuni Eestil ei ole korraliku parteide rahastamise seadust ja tõsiseltvõetavat erakondade rahaallikate kontrolli (praegune lahendus on ju naljanumber, pealegi on ebaseaduslikud annetused parteikassadesse dekriminaliseeritud), on sellised asjad paraku võimalikud. Eesti riik ei ole kaugeltki valmis saanud, nagu meile vahepeal mõelda meeldis.

Ärge saage valesti aru. Mul ei ole midagi selle vastu, kui Edgaril tuleb pageda oma Salusaartele ja elu lõpuni sinna jäädagi, nagu ÄP nõuab. See on talle igapidi paras ja rohkemgi veel. Aga mulle ei meeldi viis, mismoodi asju selleni juhitakse. Nõnda nagu mulle ei meeldinud ka viis, kuidas Ansip teisaldas pronkssõduri: pimedas ja salaja. Seda hoolimata sellest, et ta seisab nüüd sobivas kohas.

Pange Tuuli Koch vangi

Paremerakonnad soovitavad kapol tungivalt avalikustada, mille jaoks Savisaar täpselt venelaste käest raha lunis, palju sai ja kui palju sellest läks vasakule. Palju lihtsam kui kapot survestada on aga oodata kümme päeva, kuni hakkab kehtima „allikakaitseseadus“, ja Tuuli Koch vangi panna.

Sest enam tähtsamat küsimust kui see Savisaare raha eesti rahval ju olla ei saa, ja arvata on, et ega Koch niisama lihtsalt üles ei tunnista. Mispeale saabki kohus luua kauaoodatud pretsedendi, ja sellest on kasu kõigil: eesti rahvas saab teada, mis Savisaar rahaga tegi; poliitikud saavad teada, kes Tuulile rääkis; Tuuli saab teada, missugune on vangla seestpoolt; ajakirjandus saab sellest kõigest kirjutada mitu kuud (Postimehe tellijaskond kahekordistub).

Vanglas on Kochil aega oma Savisaare-raamat rahus valmis kirjutada, Lädra käiks teda pühapäeviti koos Bemmi-Kristjaniga külastamas. Kongist pääsedes kirjutaks Koch raamatu „Minu elu vanglas“, mis põrmustaks nii Mihkel Raua kui ka Urmas Oti, Kristina Šmigunist rääkimata. Kõigil oleks, millest rääkida, ühesõnaga: võidavad kõik.

Lukašenko patras ja patras ja patras...

Kuigi äsja valimised „võitnud“ Lukašenko ei pidanud paljuks meie armsa Urmas Paediga lausa poolteist tundi muliseda, kuulutas ta vastava vikilekke fašistlikuks rünnakuks. Mida kuradit on mul temasugusega arutada, kui mina olen ometi president ja tema mingi näruse väikeriigi närune välisminister, hõkk?

Ma saan Lukašenkost täitsa aru – mees nagu tema on ju väga üksildane, kellega tal ikka rääkida on, ümberringi ainult bandiidid ja lollpead. Need vähesed, kellega kõlbas vanasti koos viina võtta ja naistes käia, on nüüd opositsioonis, mille olemasolu tuleb taluda, et lääs ei kiunuks.

Paet, viisakas mees, kuulas ilusasti kõik ära, sobival kohal ütles kaks sõna vahele. Kindlasti ei hakanud ta vales kohas naerma nagu mina: näiteks siis, kui Lukašenko jutustas, kuidas Saddam Hussein talle helistas ja kutsus teda vahendama USA ja Iraagi rahukõnelusi.

Kindla peale olnuks Lukašenko suurepärane rahusobitaja. USA ja liitlased oleksid jätnud kõik iraaklased vanglates piinamata ning süütud tsiviilisikud tapmata, Saddami aga ei olekski mingist suvalisest Tikriti koopast välja tõmmatud ja tema hambaid kaamerate eest üle loetud. Teda ei oleks mõne aja pärast kiiruga oksa tõmmatud, vaid ta valitseks riiki sama rahumeelselt nagu Lukašenko, oodates Euroopa Liidult ja NATO-lt pai.

Ja kui Paet ei oleks pidanud lennuki peale minema, siis patraks Lukašenko siiamaani, sest mehel nagu tema lihtsalt on, mida rääkida.

Eurokorinad

Kui see on euroala kriis, siis ainult sellises kriisis ma tahaksingi elada, hõiskab Lipstok. Seevastu Pajula näeb euro viimaseid tõmblusi ja kuuleb koledat korinat. No keda küll uskuda, ah?

Mina usun muidugi Pajulat, sest ta meeldib mulle. Lipstoki kohta loe siit. Huvitav, kas seda Eesti Panka kinni ei saaks panna, kui niikuinii euro tuleb?

Koer võiks natuke näksida

Ansipi tundeelu on valikuline: Savisaare rahaküsimine Venemaalt on jälestusväärne, aga kui oma partei mees Rahumägi välismaalaste kulul Vahemere-äärses villas peesitab, siis on kõik korras.

Savisaare kohta on eesti rahval õigus tõde teada ja selle eesmärgi nimel tohib oma tööd teha isegi uuriv ajakirjandus (PM), aga näe, Rahumäele see ei laiene. Sest vaadake, Ansip on ka ise välismaal käinud ja hotellides ööbinud, ja temal ei ole kunagi tulnud pähe uurida, kelle hotellid need on, ammugi siis veel neid enda omaks pidada (loe ka siit).

Ma soovitaks mõelda koerte kasutamise peale. Ansip teab vana komparteilasena täpselt, et keda koer on korra näksinud, see enam välismaale raha küsima ei lähe.

Päevaleht, saa üle!

Ühühüü, nuuuks! EPL ei suuda leppida, et Edgari agendiskandaali käivitas PM ja mitte nemad. No kurb muidugi! Aga CO2-st, vaat, ei tea keegi nii palju kui Päevaleht. Niipea, kui ma tahan värskeid kvoodiuudiseid lugeda, lähen raban kioskist värske EPL-i (loe ka siit).

Eriti meeldib mulle EPL-i päevaküsimus: „Tänaseks on selgunud, et kapo teabeettekannet Edgar Savisaare Venemaa mõjuagendiks olemise kohta pole olemas. Päevalehe analüüsist selgub, et tegemist võib olla Savisaare enda lavastatud etendusega. Kas usute, et erakond dirigeeris skandaali ise?“

See on lausa Savisaare-vääriline sõnastus! Seda pole kuidagi „selgunud“, et ettekannet ei ole. Ammugi ei „selgu“ see EPL-i „analüüsist“ (loe ka siit ja siit).

Muidugi pole võimatu, et etenduse lavastaja on Savikas ise. Savisaare puhul pole üldse miski võimatu. Aga siis on Tuuli Kochist küll kahju, sest ta kirjutab ju Savisaarest raamatut. Tore on kirjutada küll, kui portreteeritav sinu kohta kaamerate ees teatab, et ega see Tuulikene ju omast peast midagi välja ei mõtle.

Aga nagu maffiasaadet ei tehta valgete kinnastega, õigekeelsussõnaraamat ühes, alkomeeter teises käes, ei ole ka Savisaare-raamatu kirjutamine kindlasti päris tavaline. Lisaköide „Kuidas ma Savisaarest raamatut kirjutasin“ oleks vahest suuremgi menuk kui oodatav põhiteos ise.

Kapo manipuleerib ajakirjandusega

Näh, pole meil on oma Wikileaksi vajagi (vt siit), sest kapo lekib niigi toredalt. Lausa nii toredalt, et kirjutab ise ajalehtedele lugusid valmis (ajakirjaniku nimi pannakse muidugi juurde), aga kui keegi täpsustusi küsib, siis vastatakse: ega see pole mingi riigisaladuse lekitamine, sest lehed kirjutavad, mis ise tahavad, ja midagi ei saa kommenteerida.

Ja mis uudist siingi on, et Savisaar mõjuvõimuga kaupleb? Selge see, et kirik ei puutu üldse asjasse. Tõestada on vaja, et kaubeldud raha pidi minema parteikassasse. Kui vastuluure tehingu tõkestas ja sellest ise lahkesti kellab, siis loodetavasti on järjejutu huvitavamad peatükid alles tulemas (PM).

Päevalehel on muidugi kade meel, et lekitati Postimehele ja mitte neile. Pole hullu, küll teie saate ka midagi. PM-i tiraaž on lihtsalt suurem, mõistate, peale selle viitab väljaande valik sellele, kellele kokkuvõttes peaks asjast kasu olema (loe ka siit).

Vähemasti sai EPL vahendada mereröövel Eerik-Niiles Krossi sõnumit, et Savisaar on venemeelne kaabakas. PM-ile ütles AS-i EÜS säravam esindaja, et Savisaar on venelaste sabarakk. Mulle avameelsus meeldib, eriti kui seda ilmutab riigi endine luurejuht (loe ka siit).

Hoiatus Savisaarele

Kui kapo ei oleks otsustanud PM-ile on veikest teabeettekandekest lekitada, oleks Eesti ajakirjandus jõuludeni välja ainult ilmast kõnelnud. Jutukese Savisaare ohtlikkusest on kapo ilmselgelt ise valmis kirjutanud, sest ükski oma peaga mõtlev ajakirjanik ei pane uudise teksti ilma jutumärkideta sellist lauset:

„Kaalul ei ole seekord lihtsalt ühe erakonna esimehe poliitikukarjäär, vaid kogu riigi nägu ja usaldusväärsus.“ Otse loomulikult ei saa kapo selliseid asju põhimõtteliselt kommenteerida, sellist teavat ongi võimalik ainult lekitada.

Uudist siin iseenesest ei ole, sest Savisaare valijad on niikuinii enamasti venelased ja neid ei koti vähemalgi määral, et Eesti riik teda ohtlikuks peab. Nõukogude Liidu lagunemine oli ikkagi 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof ja seda õnnetut viga peaks ju olema võimalik veel kuidagi parandada.

Uudisväärtus puutub materjalil ka Eesti lugejaskonnale, sest Savisaare Venemaal-käigud ja siinsed sosistamiskohtumised on ju üldiselt teada, nagu ka Keski ametlikud sidemed Ühtse Venemaaga. Ainult see rahaküsimise jutt on esmakordne, aga kas siis keegi on senimaani arvanud, et Vene mõju Eestis saab suurendada ilma rahata? Või et Savisaar elabki kuus mõne tuhande kroonikesega, mis tal Lichtensteini laenu tagasimaksetest üle jääb?

Selles mõttes ei saaks nagu „uudisel“ Savisaare julgeolekuohtlikkusest valimistele erilist mõju olla, aga äkki on see alles sissejuhatus ja pigem sõnum Savisaarele endale, mitte niivõrd avalikkusele. Järsku plaanib Reform koos „struktuuridega“ Savisaare üldse n-ö ära kustutada? Seni pole seda tehtud ilmselt hirmus, et üheparteisüsteem paistaks muule maailmale kahtlaselt sarnane ühe teise meile vanast ajast tuttava režiimiga. Pealegi istub märtrirüü Savisaarele suurepäraselt.

Pervod ahistasid Rahumäge

„Selgelt naise toel“ elav reformierakondlane Jaanus Rahumägi, kellele meeldib puhata Vahemere-äärses luksusvillas ja sõita „pereliikme“ maasturiga, peab vajalikuks privaatsusseaduse loomist, et igasugused pervod ei saaks edaspidi oma kärnast koonu tema eraellu toppida ja „oma tõsiseid vaimseid puudeid“ ilmutada (ÄP).

Erinevalt Koit Pikarost ei tea ma muidugi, kas Rahumägi on teadlik kaabakas või lihtsalt loll (vrd Delfi), aga ühte ma tean küll: riigikogulase ja kapokomisjoni esimehe privaatsus on oluliselt teist sorti kui nn tavalise inimese oma.

Reform võiks natuke järele mõelda, kas on mõtet seda Rahumäge pidada, sest see oli ikka õõvastav, kui lolli juttu oli Ansip tema õigustamiseks sunnitud ajama, Rahumäe enda haletsusväärsetest ülesastumistest ma parem ei räägigi (loe siit, siit ja siit).

Ilves lepitab šaakaleid

Kas Ilvest vaevab südametunnistus? Ei usu, kuigi mõni võib tema kirja ajalehtede peatoimetajatele niimoodi lugeda tahta. Pigem vaevab teda tõsiasi, et ajakirjandusel on oma roll tema teise ametiaja sepistamisel ja pressivaenlase tiitel ei ole siin just eriti hea stardikapital.

Ilves püüab jätta muljet, et tema isiklik arvamus ei lugenud nn allikaitseseaduse väljakuulutamisel midagi. Aga me teame niigi, missugune see isiklik arvamus on. Tintla. Šaakalid. Masendav. Me alustame siis, kui ajakirjandus on lahkunud (loe ka siit ja siit).

Rohkem usulist kirge paluks

Äh, nii huvitav teema „Vabariigi kodanikes“ ja nii igav jutt! Ma tahaks, et Wimberg laulaks oma sitamajalaulukest või sõimaks vähemasti pappe rämpsuks (loe siit), aga ei midagi. Ainus ere täht on eetrisse pääsenud kiunuv vanamutt, kellel Urmeti soft mula juhtme kokku ajas. Aga noh, vähemasti ilmast ei räägitud.

Minu Rahumägi kaitseb mind

Ei tea, millega leheruumi küll täidetaks, kui talv ei oleks ja lund ei sajaks. Ilmselt räägitakse sellest seni, kuni kõik kuussada Hädaoru vangi on meedias sõna saanud. Aga näe, Rootsis laskis terrorist ennast õhku.

Rootsi on siinsamas, aga „naise toel“ elav kapokomisjoni esimees lubab, et meil juba nii ei juhtu. Oo jee, see jutt süstib minusse kõvasti kindlustunnet. Vaatasin veel korra Äripäeva video ka üle ja sain aru, et muretseda pole mingit põhjust (loe siit ja siit). Juurdlust toimetavad asjatundjad. Meie sõdurid võivad seal Afganistanis nii palju kineetilisi kontakte luua, kui vähegi tahavad, minu Rahumägi kaitseb mind.

Südantlõhestav paljastus

Mul hakkab Õhtulehest juba kahju. Niigi raske oli neil vaadata Ants Põldojat „Pealtnägijas“ (loe siit), siis mõnitas Krister Kivi oma Lotila-filmis peale Imbi Paju ka ÕL-i piltnikku Arno Saart (Lotila-teemalistest rünnakutest ma parem ei räägi) - ja nüüd kurdab staarreporter Mari-Leen Albers, et tal ei jagu tervisliku söögi ostmiseks raha.

Vähe sellest, Albers kaebab, et ta pole oma elu peremees, kogu aeg kulub rügamisele ära ja trenni ei jõua. Kui aja veel leiaks, siis trenni jaoks raha ikka ei leiaks.

Hr Väino Koorberg, te peate kiirelt midagi ette võtma. Albers on Teie lehe tuntumaid ajakirjanikke ja see ei tule lehe mainele kasuks, kui ta on stressis rahapuuduse tõttu. Tõstke tal ometi palka, selliseid paljastusi on kurb lugeda.

Mulle meenub veel, et meesteajakirjas poseerimiseks ei söönud Anu Saagim kaks nädalat üldse mitte midagi. Järelikult jäi söögiraha üle, selle võiks ta Albersile anda. Staarajakirjanikud võiksid ikka ühte hoida.

Oravad kaotavad kaitseministeeriumi

Reformierakonna välis- ja riigikaitsepoliitikaalased eesmärgid näevad ette ajateenistuse lühendamise esialgu kuuele kuule, pikemaajalises perspektiivis selle kaotamise ning kaitseministeeriumi hinguselesaatmise.

„Ma ei kannata seda, et keegi valitsusse kuuluvatest ministritest minust pikem on,“ olevat peaminister Ansip salaja Rein Langile rääkinud. „Pealegi on Aaviksoo juhtimisstiil nii reljeefne, et naisalluvate hala ja karjed kostavad Stenbockini ära. Las, kurat, läheb Tartusse rektoriks tagasi ja röögib üliõpilaste peale.“

Kõnelust kuulnud pealt üks ebatruu noororav, kes lekitas jutu meediasse. Kaitseministeeriumi kinnipaneku ametliku põhjendusena nimetab Reformierakond kuulumist NATO-sse, millel on Wikileaksi andmetel Baltimaade kaitseplaan täitsa olemas.

Varem avaldatud majandusprogrammis viitas Reformierakond majandusministeeriumi sulgemise võimalusele, mille põhjuseks on majandusminister Juhan Partsi ebalojaalsus koalitsioonipartnerile.

Ametliku põhjendusena nimetatakse asjaolu, et kriis on niikuinii läbi, oravad võidavad valimised ja tegelikult kuulume me juba ammugi Euroopa rikkamate riikide hulka, ainult et mõningad omal vabal tahtel vaesunud kõlupead ei ole sellest lihtsalt veel aru saanud.

Ruussaar - loomade vaenlane

Loomakaitsjad on otsustanud laenata loodusmuuseumist inimese luukere puu Tallinna jõulukuuse otsa riputamiseks – kavatsusega varustada see sildiga „Ainar Ruussaar, loomade vaenlane“. Ettevõtmisega kaasnev kampaania selgitab: kuigi keegi pole puu otsas näinud Ruussaare luukeret, ei tähenda see veel, et päästjate töö oleks mõttetu.

Nimelt avaldas Ruussaar „Keskpäevatunnis“ arvamust, et päästjad ei peaks kasse puu otsast alla tooma ja murtud tiivaga linnukesi aitama, see on ressursside raiskamine (PM).

Loomaarmastajast telemees Heiki Valner ilmutas valmidust Ruussaar oma kätega kinni võtta ja lähimasse oksa tõmmata, aga Kanal 2 meeskond tegi talle paar rahustavat süsti ja keelas BNS-i juhile füüsiliselt läheneda. Sellegipoolest väljastas Valner süsti mõju kadudes teiste loomakaitsjatega nõu pidamata pressiteate, milles kuulutas Ruussaare kõigi loomade kõige jõledamaks vaenlaseks läbi aegade.

„Sel ei ole reaalset väärtust ühiskondlikul väljal,“ kommenteeris Ruussaar vastset loomavaenlase tiitlit. „Laiemas mõttes ei ole see oluline. Kassidest ja koertest on üks tasand veel kõrgemal. See on ühiskonna vajadused keskpikas perspektiivis ja seal see ei ole oluline." (Vrd ERR)

Kadri Ibrus jäeti jälle auhinnast ilma!

Euroopa aasta ajakirjandusauhinna said Kärt Anvelt ja Kadri Kukk. Head ajakirjanikud mõlemad, aga tööde väljavalimise kriteeriumiks oli vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemine – uh, see on siis Euroopas ka päriselt olemas! Ma mõtlesin seni, et see on „Riigimeeste“ üle vindi keeratud nali.

Tegelikult on Eestis ainult üks ajakirjanik, kes seda auhinda väärinunuks, sest peale tema seda teemat lihtsalt keegi sügavuti ei käsitlegi. See on Kadri Ibrus Päevalehest. Ibrus oli ka Luige preemia üks nominente, aga Luige mehed andsid preemia Vaarikule. Noh, andsid, siis andsid – Vaarikul on, mida öelda. Aga ikkagi (loe ka siit ja siit).

Muidugi, kui ma vaatan selle Euroopa auhinna komisjoni koosseisu, siis ma tulemuste üle ei imesta: Mart Raudsaar, Lagle Parek, Eha Lannes, Erkki Bahovski, Andrus Saar ja Riina Vändre. See seltskond ei saanudki välja valida tõeliselt teravat ajakirjandust, ja ega Euroopa preemiat ei saagi mingile ehedale asjale anda, peabki olema ninnu-nännu, „positiivsete lahendustega“ pikitud. Et näeks välja nagu päris, aga ei riivaks „valupunkte“ liiga sügavalt.

Pealegi, Ibrus nii kõigi oma lugudega kui ka viimatise peaaegu meeleheitliku kirjutisega selgelt näidanud, missugune alatu ametnike ringkaitse Eestis toimib. See tõde Eesti elust on aga Euroopale ilmselgelt liiga kange.

Pressivaenlane abielus meediasõltlasega

Ilves on tõepoolest pressi vaenlane. Ja mitte ainult selle pärast, et ta allikakaitseseaduse heaks kiitis – see oli ette teada. Vabal Eestil ei ole varem olnud nii ajakirjandusvaenulikku presidenti. „Tintla“, nagu Ilves pressi kutsub, käib talle närvidele nii palju, et ta ei pea vajalikuks seda varjatagi.

See ei ole aga mitte erudiidi üleolek, vaid lõpmatute jamadega ajakirjanduse lõugade vahele sattunu pahatahtlik viha (loe siit). Olukorra muudab skisofreeniliseks Evelini mõõdutundetu ja maitsetu poseerimine meedias, mistõttu on teda põhjendatult peetud eestimaiseks Britney Spearsiks ja Paris Hiltoniks.

Seksi-Ekspress

Eesti Ekspressi veebiväljaande reklaamid on muutunud eriti seksikaks: kõigepealt soovitatakse mingit apteekides müüdavat preparaati, tänu millele pidavat seks kauem kestma, ja siis, natuke allpool reklaamitakse Pehme Ihuvärvi Vibraatorit (kirjaviis muutmata).

Kui te veel vibraatori omanik ei ole, siis nüüd on teie kord, sest Kuni Nädala Lõpuni saab selle vaid 90 krooni eest. Aga mis veel! Igale Tellijale Kaasa TASUTA DVD ja Libesti Väärtusega 250eek!!! (Kirjaviis ikka muutmata.) Mis sa vahid, telli kohe.

Miks Annus seda Neiveltile räägib?

Aeg-ajalt on kombeks sonida Eestis teadagi võimatust „spetsialistide valitsusest“, mis tooks õnne meie õuele ja looks eesti põlve uueks – ja selle valitsuse liikmena nimetatakse peaaegu alati Indrek Neiveltit. Kelle sõnumeid edastab meedia erakordse hardusega, justkui oleks praegu üht Vene panka juhtiv mees mõni messias, kelle kogukonnaga liitumine võib meid ära päästa peatsest maailmalõpust.

Nüüd on Ekspress avaldanud maadevahetuse protsessi ühe peategelase, ehitusärimees Toomas Annuse pealtkuulatud kõne üleskirjutuse, milles Annus Neiveltile seletab, kuidas asi käib. Neivelt vastab ainult „mhmh või „jajah“ ning Ekspress peab vajalikuks rõhutada, et Neivelt ei ole kriminaalasjaga kuidagi seotud. - Aga miks ikkagi Annus seda Neiveltile räägib?

Annus seletab: „Ei no, alguses neil polnd seda seadust ja... /---/ aga vaatasime, et riik tegi sellise seaduse, et kellel, kes on looduskaitsemaade omanikud, nendel ta vahetab ringi, eks ole.“ - Võib-olla on Annus ja Neivelt vanad sõbrad, aga kindel on üks: Neivelt mõistab väga hästi, mida see tähendab, kui seadust veel ei ole või selles on lüngad.

Uus aastatuhat oli omadega alles üsna alguses, kui Neivelt, tollane Hansapanga osanik, otsustas väikeaktsionäridele mütsi pähe tõmmates ratsa rikkaks saada. 2002 tegi maksuamet Neiveltile ettekirjutuse ja nõudis siseinfol põhinenud supertehingu pealt 2,4 miljonit krooni maksmata jäetud tulumaksu tagasi. Seadused olid tollal auklikumad kui praegu, Neivelt maksis raha ära ja midagi hirmsat ei juhtunud.

Kuidas uuringuga manipuleerida

Kaitseministeerium tellis uuringu, mille pealkiri on „Avalik arvamus ja riigikaitse“. Ja väljastas ka pressiteate, mille Delfi üks ühele üles riputas. Postimees aga suvatses ka uuringut ennast natuke silmata. Võrrelge. Nagu ei olekski seesama uuring, mis?

Teistele lehtedele pole asi üleüldse huvi pakkunud. Mis on kummaline, sest arvud on jahmatavad: üle poole vastanutest väljendab vastumeelsust Eesti sõdurite tegevuse suhtes Afganistanis.

Ja seda vaatamata sellele, et vastajate valikul rakendati nn noore mehe reeglit: „valimisse sattunud aadressil viiakse läbi intervjuu noorima kodusoleva meessoost leibkonna liikmega vanuses 15–74, kui mehi kodus ei ole, siis noorima naisega“ - ilmselt lootuses, et mehed on ikka rohkem sõja poolt. Võime vaid kujutleda, missugused olnuks tulemused siis, kui rakendatuks „vana naise“ või „noore naise“ reeglit.

Tähelepanuväärne on ka see, et tuhande vastanu kokkusaamiseks kedrati läbi rohkem kui viis tuhat aadressi.

Kõik on rootsi naiste süü!

Appi, nuuks, kõik on läbi! Rootsi politsei vahistas Julian Assange'i mingi kahe suvalise rootsi muti jutu põhjal, et Assange olevat neid vägistanud. Einoh, kui mina Assange'iga kokku juhtuks, ma küll ei pipardaks.

Iseenesest on see klassika. Mafioosod pannakse kah kinni maksupettuse või relvaloa kojuunustamise või millegi sellise pärast. Ei saa ju maailmale teatada, et Pentagon käskis Assange'i oksa tõmmata, kas või peldiku taga maha lüüa, ükskõik mida, peaasi, et ta enam seda teha ei saa, mida ta teeb. Nii et kui need kaks rootsi kõõma ei oleks kisama pistnud, küll siis oleks leitud teised, kes tema vastu tunnistaksid. (Loe ka siit, siit, siit).

Tapjahai tõstis puhkusepaketi hinda

Eestlased on valmis soojamaareisi eest endisest rohkem maksma, sest võimalus hukkuda hai lõugade vahel pakub enneolematut närvikõdi ning hea õnne korral võib see igaveseks vabastada ka jõulude eel võetud SMS-laenudest (PM).

„Sukeldujad käivad haisid ise otsimas, sest kohtumine nendega on suur rõõm,“ rääkis Sharm el Sheikhis töötav sukeldumisinstruktor Olav Pedari ÕL-ile. „Keda hai on korra näksanud, see muidugi tavaliselt enam Egiptusse tagasi ei tule. Ent enamik Eestist tulnud puhkajaid loodab muidugi, et hai nad päästab ning nad ei pea enam mitte kunagi Eestisse naasma.“

Back in the USSR

Eesti viimase aja seadusloomet iseloomustab soov kinni toppida arvatajate suud, „kits kärneriks“- tüüpi kontrollimehhanism ja täiesti varjamatu tahe legaliseerida korruptsioon. Korruptsioonivastane seadus, erakonnaseadus ja allikakaitseseadus on ilmsed sammud ühiskonna sulgumise ja stagnatsiooni suunas.

Kõige selle eest tuleb tänada Reformierakonda, kelle pea on pikk võimulolemine pööritama pannud ning kes tõenäoliselt moodustab valitsuse ka pärast kevadisi riigikogu valimisi, sest nende poolt hääletavad kummalisel kombel ka vaesed ja näljased, kes kardavad, et muidu müüb Edgar Eestimaa Venemaale maha.

Ent mis kuradi riik see on, mis teeb ettevalmistusi uuriva ajakirjanduse pankrotistamiseks, dekriminaliseerib musta raha voolu parteikassadesse ja kus kedagi ei huvita, mida annavad võimuolijaid vastu heldetele „vendadele“ välismaal, kes lubavaid neil lahkesti oma villades puhata? Tõesti sellist Eestit tahtsimegi või.

Stubb ja Paet mängivad koos alasti golfi?

Ah või et Stubb ja Paet on suured sõbrad, kohe nagu vennad ja kaksikud, nagu sukk ja saabas! Seda on küll raske ette kujutada (PM). Äkki nad mängivad isegi koos alasti golfi? Stubbiga ei teki probleemi, aga paljast Paeti ma küll ette kujutada ei suuda, kujutlusvõime ütleb lihtsalt üles.

Unistusest mängida alasti golfi rääkis Stubb küll enne välisministriks saamist, aga ministritoolile istumast see teda ei seganud. Ja miks peakski, unistada ju ikka võib! Tema eelkäija Kanerva sahmerdas ju mingi strippariga ning seda päriselt, mitte unistustes.

Ja küll tahaks teada, mis nalju nad omavahel teevad! Sest Paeti huumorimeelest ei tea Eesti avalikkus kahjuks mitte midagi ning vaevalt on kellelgi üldse pähe tulnud, et tal see olla võiks.

Evelin seljatas filmistaarid

Kui Eesti meediakajastuse ja netikommentaaride järgi otsustada, siis oli Tallinnas toimunud Euroopa filmiauhindade galaõhtu ainus tõeline staar Evelin Ilves, kellel oli kaasas ka tundmatuks jääda soovinud abikaasa, juhtumisi Eesti president.

Jah, Aunaste Ansipi vastu!

Mäletan eelmise aastalõpu Ilvese ja Ansipi teleintervjuusid täpselt nii igavate ja mõttetutena, nagu neid kirjeldab Vahur Kersna PM-is. „Sõbrad, ma ei viitsi. Aga teeme ära, muidugi.“ - Just nii see Ilvesega oli. Ja Ansip pani tulnukat nagu alati.

Aga mõelda vaid, kui Ilvese või Ansipi vastas istuks Maire Aunaste – ringutaks dramaatiliselt, oigaks orgiastiliselt ja pungitaks silmi nagu selles ETV kõigekõige jõledamas saates, mis pagan ta nimi oligi? Hollallaa, siis oleks, mida vaadata.

Muidugi ei anna ei Ilves ega Ansip Aunastele mitte mingit intekat. Kersna lobiseb ju isegi muu hulgas välja ammugi teada tõsiasja, et meie maal ei vali peaministri ja presidendi intervjueerijaid mitte ETV, vaid kõrgestisündinud ise.

Lotila on Urmeti kõrval andetu käpard

Ennast automaatselt kvaliteeteestlaseks pidav Jaak Urmet teatab, et temasugusel ei saa olla mingeid sõbrasuhteid „susijate ja ennasttäis mölakatega, pealekaebajate ja isekate tõbrastega, ajudeta lammaste, vimmaõhutajate ja keldri-Goebbelsitega, idiootidest võrgukommentaatorite, rahakühveldajate, parteiliste sulide ja saamameestega, rääkimata kõikvõimalikku sorti, liiki, laadi ja tõugu varastest ja röövlitest, prügistajatest ja sarikihutajatest“ (EPL).

Tahaks teada, millel põhineb Wimbergi kindlus, et tema enda näol on tegemist mõtleva ja intelligentse inimesega. Sellel, et ta on koolis käinud ja raamatuid kirjutanud? Või sellel, et ta on ta on pikka aega loonud lastesaadete tekste, nende hulgas Tomile ja Annile ning Buratinole? - Iga laps on kuulnud, et kes teisele ütleb, see ise on. Sellest sugeneb aastatega heal juhul täiskasvanulik mõistmine, et siin ilmas on tegelikult võimalik midagi öelda vaid iseenda kohta.

Küsimused Urmetile: mis vanusest hakkab väärt- ja rämpseestlasteks jagunemine toimima? Kas kahe rämpseestlase lapsest võib kasvada väärteestlane? Kas on võimalik üleminek ühest kategooriast teise? Ja viimaks: kes ikkagi otsustab selle üle, kes on rämps ja kes väärt? Tõesti Urmet või? - Kui nii, siis ei tahaks ma küll väärteestlane olla. Ja kes on need väärteestlased, kellega koos hakkab Urmet võimu võtma? Missuguste võtetega on kavas rämps pildilt välja suruda?

Sami Lotila aluspüksinaljad mõjuvad Urmeti loo kõrval süütute laste muretu mänguna. Kui see Urmeti lugu ei ole vaenu õhutamine, siis ma tõesti ei tea, mis seda on.

Afganistanis on odav tappa

Afganistanis relvastamata tsiviilisikuid tulistanud USA sõdur läheb vangi ainult üheksaks kuuks. Kokku on kohtu ees 12 sõdurit, keda peale mõrvade süüdistatakse ka surnukehade rüvetamises.

Aga muidugi, meie sõdurid ei läinud sinna kedagi tapma. Tuleb lihtsalt ette, et nad on vaenlasega "kineetilises kontaktis". Meie sõdurid ei ole ka just väga õnnelikud, et nad saavad Afganistanis olla. Mitu inimest nende käe läbi on surma saanud, nad ei ütle.

USA hiinastub

Kui kolmandat maailmasõda peetakse infotehnoloogiliselt, siis neljandat ilmselt hoopis kivide ja kaigastega. Ei mäleta, kes seda esimesena ütles ja kus. Aga mõte oli see, et nn virtuaalreaalsuses peetaval sõjal on niivõrd otsesed mõjud materiaalsele maailmale, et suurt midagi ei järele.

Võib-olla ei peakski uut ilmasõda nägema mitte Koreade sõjalises konfliktis (millega teised suurriigid ilmselt ei liitu), vaid hoopis Wikileaksi paljastustest sündivas muutusteahelas, mis paratamatult järgneb ja mille iseloomu me täna veel ei tunne, rääkimata selle käigu etteaimamisest?

Mida suuremaks kasvab tahe varjata, seda enam tugevneb ka vastaspoolus: tahe paljastada, välja tuua, avalikkuse ette kiskuda. Ja vastupidi: kui kõik oleks niigi teada, poleks ju kellelgi põhjust oma elu kaalule pannes tirida avalikkuse ette informatsiooni, mis oli mõeldud kasutamiseks väikesele otsustajate ringile. Wikileaksi tegevus tõendab, et suurriikide tahe salastada infot on muutunud üle kriitilise piiri suureks.

Salajaseks loodud info avalikustamine toob omakorda kaasa salastamismeetmete karmistamise ja poleks imestada, kui USA hakkaks peagi internetti tsenseerima Hiina kombel. Jne, jne. Kuni kahe vastandliku soovi – varjata ja avalikustada – sattumine äärmusse toob kaasa nn infoplahvatuse, mille tagajärjed on ettearvamatud. Kindel on aga, et teabe kui mittemateriaalse entiteedi kasutamine seninägematutel viisidel põhjustab olulised ja selgelt ootamatud muutused selles maailmas, mida harilikult nimetatakse reaalseks.

Kui USA-l õnnestubki Assange'ile ots peale teha, ei väära see protsessi. Vastamisi ei ole siin mitte niivõrd konkreetsed inimesed ja isegi mitte riigid, kuivõrd printsiibid. Inimese võib tappa, printsiipi mitte.