IRL kutsub venelasi tapma

Kui kaitseliidust visati Jüri Böhm vaenuõhutamise pärast operatiivselt välja, siis IRL-i ridadesse kuulub ta edasi ning erakond ei näe siin isegi teemat, mida arutada (ÕL).

Böhmi okupante tapma kutsuv lauluke on oma asjaarmastajaliku taseme ja ülima infantiilsuse tõttu esimeses järjekorras küll naljakas, aga poliitiliselt paraku kõike muud kui süütu. Ent ei maksa unustada, et sealsamas Hirvepargis, kus Böhm oma laulu esitada tahtis, osalesid ka IRL-i ministrid. Osales ka Jüri Liim, kes mäletatavasti lubas pronkssõduri õhku lasta, kui seda ära ei viida. Ilmselt tuleb järeldada, et Böhmi „kunstiteos“ sobib IRL-i ideoloogiaga igati kokku.

Koolipingist tapalavale

Eile sai Afganistanis surma järjekordne, kaheksas kaitseväelane. Herdis Sikka oli 20-aastane. Eelmisel aastal hukkunud Kristjan Jalakas oli 19. Peale elukogemuse ja hariduse nappis neil meestel ilmselt ka väljaõpet: mõlemale sai saatuslikuks isevalmistatud lõhkekeha.

Kui neil kahel noorel mehel oli gümnaasiumi- või kutsekooliharidus, siis väljaõppe Afganistani minekuks olid nad ilmselt saanud kiirkorras. Või oli äkki põhiharidus? Siis jäi ehk sõjaasjanduse uurimiseks pisut rohkem aega. Netist leitav pildimontaaž tõendab, et sõjaväest tuli Herdis eelmise aasta kevadel.

„Missioonil“ sõdivate Eesti poiste haridustase ja väljaõppe tase on asi, millest avalikult ei räägita. Ilmselt pole aga liialdus väita, et Eesti riik kasutab küüniliselt ära vähese elukogemuse ja haridusega, adrenaliininäljas poisikeste seiklusjanu, saates nad „kodumaa nimel“ võõrale maale surema.

Kurikamõrvar ihkas vahistamist

Ma pole küll meisterdetetiiv, aga kui lugu on nii, nagu EPL kirjutab, siis ei saa politsei kurikamõrvari tabamisel tehtud tööga kiidelda. Ega siis see ei loe, et jõle palju tühja tööd tehti, tulemus loeb. Ja tulemuseni viis naine, keda kurikamees vägistada üritas.

Täpselt sama arusaadav kui kurikamõrvari teo põhjus – viha kogu naissoo vastu – on mundris meeste soovimatus mehe tabamisega seotud üksikasju avaldada (PM). EPL-i info pärineb hoopis restoranist, kus kurikamees töötas, ning varsti võivad kõik restoranisõbrad Delfi anna-teada-üleskutsele vastata, kas nad on mõrvari valmistatud toite proovinud ja kuidas maitses.

Ei pea kogu Dostojevskit peast teadma, et ära arvata, kui väga Vjatšeslav tegelikult vahistamist ootas. Ta ei püüdnud ennast varjata, tal olid kauaoodatud vahistajatele ette näidata tõendid. Selles, et tal on naine ja laps, pole mitte midagi imelikku. Nimelt ei ole ei meie ega ühes teiseski riigis mitte ühtegi seadust või institutsiooni, mis garanteeriks mehele naise ja ema armastuse.

Ansipi riik, Savisaare linn

See on tegelikult päris õudne, et ligi 40 protsenti valijaid annaks oma hääle oravatele. Nende hulgas on töötud, nii veel töötukassalt hüvitist saavad kui ka nn heitunud, kui ka vanainimesed, kellest vähemalt Tallinna omad saavad Edgari käest raha.

Ansip on selle peale muidugi hullu moodi härga täis ja välistab koostöö Savisaarega (PM). Noh, eks ole välistatud ennegi ja sellegipoolest koos valitsetud, aga ilmselt seekord lihtsalt pole vaja. Tallinn jääb Savisaarele ja riik Ansipile – ja seda mitte selle pärast, et nad nii hästi hakkama saaksid, vaid selle pärast, et alternatiivi ei ole.

Sotsid, need värdjad, puudlid ja jobud (minu poolt on ainult see viimane süütu sõnakene) on endale eelkõige tänu Pihli miilitsamõistusele vee peale tõmmanud, Rahvaliidu reanimeerimiskatsed surid tänu Juhan Aare rahaga susserdamisele juba eos. Roheliste kismad on üldiselt ka veel hästi meeles, nii et vaevalt nemadki riigikokku pääsevad. Sotsid siiski mõne koha saavad ja küllap ka IRL, aga iseenesest liigub Eesti vältimatult kaheparteisüsteemi poole.

Nii et ühel pool on Ansip ja teisel Savisaar. Mõlemale meeldib kangesti rahvast kõnelda ja ennast kiita. Mõlema plaat on tüütuseni ära kulunud, aga kedagi teist ju „rahval“ valida ei ole. Jätad ühe valimata, saad teise. Troostitu lugu.

Limukas, malts ja mõrv

Alati kui prokuratuuril on tarvis väikest võidukat sõda ehk töövõitu, mis laia avalikkust erutab, jutustab riigiprokurör Steven-Hristo Evestus rahvale põlevi silmi mõne uskumatu keissi, mida kõlbab üksteisele edasi rääkida ka poe taga õlut rüübates.

See Libliku-Suklese stoori toob kohe meelde Ines Karu röövimise loo, mida esitas kaamerate ja mikrofonide ees traagiliste žestide ja sisendusjõulise silmavaate saatel seesama Evestus. Lugu ise aga oli pigem naljakas kui hirmus: mingid tatikad olid lehest lugenud, et elab Eestis üks mees nimega Armin Karu, kellel on palju raha ja imeilus kõhutantsijannast tütar.

Rahahädas rullnokad otsustasid kaunitari vangistada ja tema eest hirmsa summa sularaha nõuda. Asjast haisu ninna saanud politsei mängis nolkide mängu mõnuga kaasa oma pool aastat, kuni saabus sobiv hetk kolmel jobul käed selja taha väänata ja herra riigiprokurör meediasse võitu kuulutama saata.

See Suklese ja Libliku asi on vähemalt sama koomiline. Suklest teatakse ju eelkõige selle järgi, et ta nimetas Liblikut limukaks, vargaks ja maltsaks, ja tema advokaat kiitis kohtus takka, et kõik on õige: Liblik reostavat Eesti ärimaastikku, viies äriühingust miljoneid välja (loe ka siit).

Edasi käis asi nii: Sukles pani mingisse portaalikesse üles kuulutuse, et vajab abi selle maltsa ja limuka väljajuurimisel ja oma raha tagasisaamisel, mispeale temaga võttis ühendust isehakanud kõrilõikaja, kes pakkus, et kuule, mis sa jamad, ma löön ta, raisa, parem lihtsalt maha. Kurat, löö jah, arvas Sukles, siis on rahu majas. Mispeale kõrilõikaja, kes tegelikult muidugi mingi kõrilõikaja ei olnud, jooksis politseisse ja tegi „koostööd“.

Oma kümme aastat tagasi püüdsid aga Sukles ja mingisugune kalamees Mati teineteist teise ilma saata: panid teineteise autode all pomme plahvatama, Mati sai kangiga varustatud lätlastelt kitli peale ja mõni maja võttis arusaamatul kombel tuld. Aga kuidas kõik „päriselt“ oli, jäigi tol ammusel ajal segaseks, sest siis oli Evestus alles liiga noor.

Mis juhtus president Ilvesega?

President Ilvese tervislikku seisundit on alati varjanud saladuseloor. Seekordset sattumist tohtrite hoole alla püüdis kantselei maha vaikida ning sisulisi vastuseid EPL-i küsimusele riigipea tervise kohta ei tulnudki.

Toomas Sildami vastus peaks halba valgusese seadma hoopis arstid: uurisid ja puurisid, aga tõbe ei leidnud, viimaks ei mõistnud muud kui Ilves koju saata. Pealtnägija tunnistab aga, et president tundis end silmanähtavalt halvasti.

Millegipärast kipuvad Ilvese tervisehädad kulmineerima augustikuus. Kaks aastat tagasi viidi Ilves Ärmalt kiirabiga haiglasse, järgmisel õhtul öölaulupeol esinenud Ilvesel oli peas suur muhk ning kanüülijälge käel kattis plaaster, Ilvese hääl kähises kõnet pidades (vt ka siit). Tookord väitis kantselei pika pinnimise peale, et tegemist oli viirusinfektsiooniga. Kas viirus tuli muhust või muhk viirusest ning mida riigipeale veeni kaudu manustati, jäigi teadmata.

Seekord ei vaevu kantselei aga isegi valetama. Kas peaksime siis öeldut võtma sõna-sõnalt? Mõtleme loogiliselt: kui inimesel on paha olla, aga ta ei ole haige, mis tal siis viga on? Tervel talupojamõistusel on siinkohal välja pakkuda ainult üks põhjus: ülemäärane kogus alkoholi. Pohmelli ju tõepoolest haiguseks ei peeta, aga väga paha võib olla sellegipoolest.

Poolakad ei oska lennata

Kui Tallinnas on jälle mõni lennuk kõhu peale maandunud või Ülemistesse sulpsatanud, siis võib enam-vähem kindel olla, et tegu on poolakatega. Kusjuures tänapäeval ei lenda nad ju moosiriiulitega.

Kui suur osa Poola poliitilisest eliidist traagilisel kombel lennuõnnetuses hukkus, otsiti sündmuse tagant küll venelaste karvast kätt, küll kahtlustati maaväliste tsivilisatsioonide sekkumist, aga viimaks ei osutunud peale piloodi vigade ükski versioon vettpidavaks. Tallinnas on poolakad sel aastal juba korra järve tabanud (vt ka siit), õnneks oli talv ja jää ning kõik pääsesid eluga. Ja nüüd jälle poolakad. Ilmselt ei ole suurel ja muidu toredal rahval lihtsalt lennugeeni.

Aarel mark maani. Raid lastele võlgu?

Kui partei esimeheks saanud Aare Arteris poseeris ja oma kodu näitas, deklareeris ta, et tal on kõik olemas, st mitte rahahäda ei vii teda poliitikasse. Erakonna raha kantimine oma firmadele paljastab haleda tegelikkuse, lausa pooletoobine on sinna juurde käiv jutt (PM).

Superstaarile, olgu siis kunagisele või tulevasele, ikka täiesti häbiväärne algus. Vähem totter ei ole lugu aga erakonna värske pressiesindaja Andres Raidiga, kes kohtutäituri piirangu tõttu tohib saada vaid miinimumpalka, mistõttu ülejäänud palk maksti komandeeringukuludena sulas. Nüüd võiks mõni ärksam leht uurida, miks Raidil selline piirang peal on.

Ühe võimaliku seletuse pakun siinkohal välja: maksmata alimendid. Kui palju Raidil täpselt lapsi on, seda ei teadvat mees isegi, ajakirjandus on neid siiamaani kokku lugenud kaheksa. Kuivõrd Raid on pikka aega töötu olnud, siis on laste ees eeldatavasti pikaajaline võlg tekkinud.

Paet seksiskandaali uurima?

Kui miski Harry Lahteina seksiskandaalis üllatab, siis see, kuidas luurajataustaga mees piltnikke karta ei taibanud. Fotod on tehtud mitmel koosviibimisel ja mees vaatab otse kaamerasse. See on lihtsalt ebaprofessionaalne.

Lahteina tasemega mees poleks pidanud arvestama mitte ainult fotode ohtlikkusega, vaid ka salakaameratega. Iseenesest oleksid võimalikud olnud ju ka seksivideod: näiteks nagu need, kus modell Jekaterina Gerassimova seksib Vene opositsionääride Šenderovitši ja Limonoviga. Nalja kui palju.

Naljakas on ka see, et Urmas Paet nüüd skandaali uurima hakkab. No tal küll sellist nägu ees ei ole, et ta seksist midagi teab. Pealegi oleks selle juhtumi menetlemisel abiks ka natukene huumorimeelt, mida aga issand jumal Paetile just palju kaasa andnud ei ole. Ta võiks nõu küsida Indrek Tarandilt, kelle omaaegsesse diplomaatilisse abiellu Kristiina Ojulandiga kuulusid purjuspäi töölkäimine ja Ojulandi nimetamine vene litsiks. Väärtuslikku taustainfot slaaviliku diplomaatia kommete kohta võivad anda ka Mart Helme ja Tiit Matsulevitš.

Vitsut lööb Aare sõrmed sahtli vahele

EPL-i lugu Rahvaliidu vastste juhi Juhan Aare susserdamisest rahaga ei üllata vähimalgi määral. Kroonilise võlglase Aare viis poliitikasse nimelt rahavoo kokkukuivamine ja äraelamise vajadus. Sama püüdis Tšizikov, kelle avantüür mäletatavasti ebaõnnestus.

Asja teeb tragikoomiliseks aga see, kes Aare mänge rahaga avalikustab. See on Toomas Vitsuti legendaarne vend Lauri, kes on ajakirjandusegi vahendusel jaganud võlgade sissenõudmise toimivaid nippe:

„Asi algab pihta sellest, et võlgnik tuleb üles otsida. Mis te arvate, millal on inimest kõige parem üles otsida? Uksele tuleb koputama minna õhtul kell üheksa, kui ta vaatab “Aktuaalset kaamerat”. /---/ Võlglane tuleb viia sellisesse staadiumi, et tal on kergem ära maksta. Talle tuleb käia nii palju närvidele, et tekib kaalumise moment: kas jahuda Vitsuti bürooga edasi või leppida kokku. Inimene tuleb viia sinnamaani, et ta saab aru, et bürooga edasi tegeledes läheb ta lolliks.“ (EPL)

Vitsuti enese minevik pole just helge: „Nad peksid mind kaks tundi. Surusid kirsaga käe vastu lauda ja lasid käemuskli läbi. See oli lihtsalt valus.“ (EE)

See mees on vahepeal saanud Rahvaliidu peasekretäriks. Ma ei pruugi vist kirjeldada, mis Juhan Aaret ees ootab, enne kui ta erakonna raha väärkasutuse üles tunnistab?

K-kultuur kohutab

Katrin Saksa lahkumine kultuuripealinna nõukogust on loogiline jätk Mikko Fritze minemapeletamisele projekti juurest, järgmisena peaks ära minema Jaanus Rohumaa ning ainsaks K-kulturnikuks jääb Jaanus Mutli, Savisaare truu sõdur.

Saksa käitumine võis muidugi peale K-kultuurivärgi olla ajendatud sotside alandatud ja solvatud seisund kesikute koalitsioonipartneritena linnas, kuigi „koostöö“ käigus on alla neelatud ole palju hullematki. Fritze geniaalsuses olen julgenud kahelda (vt siit), aga võrreldes keskmise kesikuga on ta kahtlemata intelligentsus ise. Nii et tema karjäär K-pealinnas lihtsalt pidi lõppema.

Rohumaa kirjeldas viimati avalikkuse suhtumist kultuuripealinna kui „raamatupidajalikku hüsteeriat“, möönis aga siiski, et politiseerimine hiilib ligi nagu udu heinamaalt. Saksaga seob Rohumaad muide parteiline taust: ta on ju presidendi nõunik siiamaani, sotsid on Ilvese kodupartei, parteisidemed on üldiselt sama kindlad kui veresidemed. Nii et politikaanluses on Rohumaa kahtlemata kogenum kui Fritze, aga igapäevane asjaajamine Mutli-sugustega võib kiirelt suretada viimasegi entusiasmi.

Kogu häda seisneb suuresti selles, et valimised lähenevad, aga parteidel ei ole kampaania tegemiseks raha. Eelmistegi valimistegi võlad on maksmata. Küll tahaks linna plakateid täis kleepida, aga kus sa saad, kui ei ole, mille eest! Seetõttu tuleb kasutada teisi teid. Usun, et K-kohukese vaimsel isal Paavo Pettail on peale „kutsuva kultuuri“ varrukast raputada veel teisigi toredaid sloganeid, mida kultuuripealinnale külge riputada. Kui arvestada, et K-kohuke mõisteti kohtus õigeks, siis jääb teistel parteidel üle ainult juukseid kitkuda, sest kaevata kohtusse sõna „kultuur“ algamist K-tähega tundub ajuvaba.

Kersna soe süda ajab hirmu peale

Kui Kersna eelmisel korral eetrist eemal olles Postimehes kirjutama hakkas, tuli tema sulest kirjeldamatut sappi ja soppa. ETV paistas tema pilgu kaudu jõleda intriigiurkana, kus andekal inimesel läbi lüüa võimatu – seda suurem pidi näima aga Kersna enda fenomen, ETV on ju tema elupõline leivaisa.

Nüüd on kontseptsioon teine: Kersna on asunud kirjasõnaski „lihtsate asjade juurde“, toetuma „lihtsale heale“. Algatuseks ülemlaul Tätte loomingust, mida kuskil blogosfääris olevat muide peetud peeneks mõnituseks (intellektuaalsemas käsitluses nimetati seda homoerootikaks, vt k siit), viimati aga Heinz Valgu raamatu ülevoolav kiitus, mis käib üle võlli sellisel määral, et pole enam mitte lihtsalt läila, vaid pigem õõvastav.

Inimeste saatuse muutmine vääramatu ja üliinimliku headuse kaudu moodustas ka saate „Sind otsides“ aluspõhja, mida Kersna meedias ise mitmeti võimendas: kellel see saade pisarat jooksma ei pannud, selle süda olevat kivist. Esimese saate Urmasest olevat saanud võimas sümbol eesti rahva südames, kelle elule elavat kaasa absoluutselt kõik.

Saade iseenesest oli Eesti telemeedias tõepoolest uudne, seda aga mitte niivõrd lugude või saatejuhtide erilisuse tõttu, vaid tänu formaadile, mis mõistagi sisse ostetud. Mida saade edasi, seda ilmsemaks muutusid formaadi piirid. Kuni jõudis kätte hetk, kus konkreetsete inimeste tunnete ja saatuste formaatisurumine tundus vägivallatsemisena, meediakogenematute inimeste ärakasutamisena Võsa Petsi kombel.

Postimehes alanud kirjutiste sari on ilmselt seadnud ülesandeks leida ainult head ja kõnelda sellest ülivõrretes. Head leida ja edasi anda on kindlasti hea, aga ülivõrrete vastuvaidlematu paatos hirmutab. Peale ülikiituse on sinna sisse kirjutatud karm hoiatus: kes sellega nõus ei ole, selle süda on kivist. Kes seda arvamust ei jaga, ei hinga rahva südametunnistusega ühes rütmis. Soe, muretsev ja puhas süda kui Kersna kaubamärk on omas totaalsuses muutumas ähvardavaks.

Ülo Nugise õhtusöök ühele

20. augusti klubi liikmed vananevad. Näiteks taasiseisvumisaegse ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis ei ole enam pikemat aega eetrikõlblik, aga kuni mehel eluvaim juures, lastakse tal kord aastas ikka midagi arvata. Viimastel aegadel saab temaga ainult nalja.

Iseenesest oli Nugisega lõbus juba ammustel aegadel, kui Kalle Kulbok tõi riigikogu saali Nugise topise. Aga kui Nugise tollast vihapurset võiks pidada adekvaatseks, siis tema möödunudaastast nõudmist tuua Eestisse tuumarelvad saatis peale homeerilise naeru ka poliitikute ja arvamusliidrite ehmunud lalin. Missugune vastutustundetus omaaegse spiikri poolt!

Tujutõstvalt pidavat Nugis mõjuma ka presidendi vastuvõttudel, kui kerge sõit juba sees on. Ükskord jäänud ta Priit Hõbemäge kurjalt jõllitama, endal parukas silmile vajunud, ja küsinud: “Nii, no nüüd te tahate midagi mu juuste kohta küsida?” Võib-olla nad vahetasid soengute üle mõtteid ka, ainest iseenesest oleks, aga sellest ajalugu vaikib.

Viimati Delfile öeldu aga viib mõtted huumoriklassikale: „Tähistame taasiseseisvumispäeva nagu ikka – meil on oma protseduur, mille viime läbi 20. augusti klubiga igal aastal, olenemata sellest, millised on ilmaolud ja olud ühiskonnas või arvamused ja hoiakud.“ See on ju täpselt maha kirjutatud „Õhtusöögist ühele“: James: The same procedure as last year, miss Sophie? - Miss Sophie: The same procedure as every year, James!

Väikese Ilvese pehme maandumine

Kui veel neli aastat tagasi nägi tollane tudeng Luukas Ilves oma tegevusväljana tervet maailma, siis nüüdseks piisab täiesti mõnusast vegeteerimisest ühes Eesti ministeeriumis. Ega pelga bakalaureusega mujal ilmas ju läbi ei löökski.

Sest ainult bakalaureusega Luukas Stanfordi lõpetas. Tol pidulikul puhul sõitis Eesti riigipea teda spetsiaalselt üle lombi õnnitlema ja kantselei nägi kurja vaeva, et sõidule ka ametlikud suled külge pookida, usutavalt see ei õnnestunud. Oma õpingutest pole väike Ilves eriti rääkida tahtnud, küsimusi hinnete järele on ta pidanud liiga isiklikuks. Küll aga on ta lahkesti rääkinud oma lapsepõlvemälestustest koos isaga: hommikud Müncheni kõrtsis, isale Weissbier ja Wurst, lapsele mahl ja Brezel.

Eestisse jäämise üks ajend võiks hea kujutlusvõime korral olla ka hea läbisaamine ilusa võõrasemaga. Kui president Ilves kaks aastat tagasi kiirabiga Ärmalt Tallinna sõidutati – meenutagem siinkohal, et Evelin on diplomeeritud arst – ei saanud keegi teada, kes või mis tekitas presidendi laubale üüratu muhu ja missugust vigastust pidi varjama plaaster randmel. Küll aga märgati, et järgnenud öölaulupeol ei suhelnud Evelin üldse „tervisehädadest“ räsitud kaasaga, vaid kallistas kaamerate ees Luukast.

Baari-Sirje 1984 kuulsusetu lõpp

Kui andmekaitse käskis 2008 EPL-il veebist eemaldada Baari-Sirje ja Vasakpartei juhina tuntuks saanud Sirje Kingsepa persooniloo, algas Eesti andmekaitses Orwelli „1984“. See jõudis lõpule nüüd, mil kohus jättis õiguse ajalehele ja lugu on taas netis loetav.

Okeaania sõdib Ida-Aasiaga. Okeaania on alati Ida-Aasiaga sõdinud. - Okeaania sõdib Euraasiaga. Okeaania on alati Euraasiaga sõdinud. - Mäletate, mismoodi ingsotsid vastavalt ajalookäsitlusele muutusele pidevalt juba ilmunud ajakirjandust ümber kirjutasid? Ka Eestis oli see võimalik. Tõsi, ümber otseselt ei kirjutatud, aga ära kustutati küll. Kui suures ulatuses suutis andmekaitseinspektsioon ajalehtede veebiväljaanded hävitada, vajab alles selgitamist. Ent ei maksa arvata, et Kingsepa eeskuju järgijaid oli vähe.

Kui Viljar Peep andmekaitseinspektsiooni juhiks sai, kirus ta rumalaid ametnikke, kelle tekitatud probleeme ei aitavat lahendada ka see, kui seadused kümme korda pikemaks kirjutada. Kohe varsti pärast ametisseasumist leidiski Kingsepa-keiss aset ning esialgu avatust ja mõistlikkust kuulutanud Peep hakkas ajakirjanikke vältima. Midagi läks kohe algusest peale valesti. Praegu oleks ülim aeg anda mõnele lehele nn suur intervjuu, aga ma ei ole kindel, et Peep selle annab.

Kõnealuses persooniloos ei ole iseenesest midagi erilist ja et Kingsepp seda netiavarustest hävitada soovis, peegeldab vaid ebaküpse inimese siseheitlusi, mis vaevalt kedagi huvitavad. Pärast seda, kui ta enam Vasakparteid ei juhi, ta meedias enam üle künnise ei pääse, ja raske on uskuda, et inimesed muudkui istuvad arvuti taga ja googeldavad teda. Kui üldse, siis mäletatakse Kingseppa Baari-Sirjena, ja selle kohta pole ta kuuldavasti andmekaitsesse kaevanud. Eks muidugi inimeste mälukõvaketast ole kõvasti raskem hävitada ka kui lugu ära kustutada.

Kas sotsid on siis värdjad või ei?

Ekspressi ja Kesknädala vahel puhkenud vaidlus selle üle, kas sotsid on värdjad või ei ole, reedab kurva tõsiasja: HHL on nii vaeseks jäänud, et Ekspressi ajakirjanikel ei ole diktofone. Heidit Kaio pidi Trubetskyt intervjueerides märkmeid tegema.

Kaio väidab küll, et tema märkmetes ütleb Trubetsky sotside kohta kaks korda värdjad, aga märkmed on lindiga võrreldes ikkagi nõrk tõend.

Aga kui tehnilised üksikasjad kõrvale jätta, oli asi nii: kesikud sidusid oma vastse anarhistist liikme toolijala külge, selgitasid talle, et selliste sõnadega pole edaspidi möliseda vaja, pealegi oleme me Tallinnas koalitsioonis, ja vormistasid (võib olla, et ka Trubetsky teadmata) eespool viidatud loo.

Sotside värdjalikkuse üle otsustamise võib aga südamerahus jätta netikommentaatorite hoolde. Delfi või Elu24 võiks ka korraldada vastava küsitluse.

Tätte, raha ja vähk

Miljonilise rahva lemmikuks saanud Jaan Tätte fenomeni käsitlusest on seni välja jäänud tema sõbrad ja nende taust. Ilasest ilutsemisest suure sammu edasi astub aga Andres Härm EPL-is, milles käsitleb Tättet Võsa Petsi ja Meie Mehe antipoodina.

Härmi käsitluse on selgelt ajendanud taas PM-is kirjutama asunud Vahur Kersna pisarapigistamistraditsioonile rõhuv ja primitiivseid rahvuslikke tundeid küttev kirjutis, mida Härm nimetab homoerootiliseks. Teine võrreldav infantiilsus ilmus samuti PM-is Rein Veidemanni sulest. Mis teletähele professiooni poolest lubatud, ei peaks aktseptaablina mõjuma professori sulest – hariduse ja harituse erinevus peaks olema liiga suur. Aga ei ole.

Kui rahvas kedagi nii väga armastab nagu Tättet, siis ei sobi muidugi rahast kõnelda. Aga sellest kõnelemata jätta ka ei saa, sest maailmareisile minek ei ole odav lõbu. Tätte majandusaruannet pole ma lugema sattunud, aga tema sõber ja reisikaaslane Matvere igatahes on ühtlasi nii hea muusik kui ka osav ärimees. Oma eelmise aasta majandusaruande lõppu oli Matvere kirjutanud: "Nuhkiv ajakirjanik! Soovin, et sa sureksid vähki!" Aruanne fikseeris Matvere osaühingu Seekrank 2008. aasta kasumiks 621 765 krooni. Eelmisel aastal oli kasum poole võrra väiksem. Vähiga ähvardamise juhtumis astus Tätte sõbra kaitseks välja - ajakirjandus minevat sageli üle piiri ja siis tahaks midagi vastu öelda.

Seltskonna kolmas reisiline Tiit Pruuli on aga eelkõige nimelt ärimees. Ent meenutagem siinkohal, et Pruulile kuuluva GoBusi altkäemaksujuhtumi tõttu istub praegu vangis Valga endine maavanem Georg Trašanov - tema oli see, kes altkäemaksu võttis. Andjaks oli aga GoBusi juht Aivo Pärn, kes pääses millegipärast tingimisi karistusega. Tiit Pruuli osalus kunagises kurikuulsas rublamüügiafääris pole noorematel inimestel enam meeles, aga Strandberg ja Kivimägi peaksid mäletama küll. Oma positsioonist Laari kurikuulsates tagatubades pole Pruuli eriti rääkida tahtnud, praeguses ajakirjanduses esineb ta muheda reisimehena.

Vanasõna „Ütle mulle, kes on su sõbrad...“ muusika väärtust ja kohta rahva südames muidugi ei kõiguta.

Kuidas Kruuda kasumisse kihutab

Teres ohjad enda kätte haaranud Kruuda on kohese tulemuse saavutamise nimel loomas aegade kummalisemat meeskonda. Esiteks tema ise, teiseks elukutseline läbikukkuja Alar Pink ja kolmandaks kurikuulsa renomeega Iivi Saar (ÄP).

Varem Porschega eputanud Alar Pink on jõudnud pärast Kruuda meediaäri kindlakäelist põhjakõrvetamist jõudnud ühistransporti proovida, Savisaare kintsu kaapida ja Evelyn Sepa käevangus tilbendada. Iivi Saar on aga kinga saanud nii Rimist kui ka Selverist, kusjuures viimasel korral irvitas Jüri Käo tema üle avalikult: Saare ja veel ühe naesterahva lahtilaskmisega olevat säästetud 40 kassapidaja palk. Jutud alluvate elu põrgukstegemisest ja intriigitsemisest ei taha netiavarustes vaibuda siiamaani.

Pistke pagar pokri

Alles tõendas Kadri Paas, et arstid on ühed vastikud liiakasuvõtjad (vt siit), nüüd on ta näitamas (ÄP), et täpselt sama ilged kasumiahned tüübid on leivatootjad. Need lurjused on ju kasumis ja kasum aina suureneb, aga ise tahavad hinda tõsta.

Noh, kui viinamüüja Janek Kalvi suudeti süüdi mõista, siis peaks leivatootjatega lihtne olema: nemad on ju hinnakokkulepped sõlminud lausa ajakirjanduse vahendusel. Kuigi sama teevad pidevalt ka kütusemüüjad, aga seal pole kahjuks keegi midagi tõendanud.

Muide, algriimiga pealkirjad meeldivad mulle kohutavalt. „Kartell kopsaka kasumi kiuste.“ See näitab, et kirjutajal-toimetajal on sarmi, eriti väärtuslik on viimane. Usinaid tööloomi leidub ajakirjanduses hulganisti, aga töövõime ja anne/sarm koos tulevad harva ette.

Tarbijakaitse on klamüüdiat täis

Hea on jah teiste häda üle naerda. Te lugege ÕL-ist, mida kõike tarbijakaitseametile kaevatakse: lehm ei anna piima, punased traksid ei sobi jänesele, buss ei pidanud pissihädalise pärast kinni. Einoh, aga kellele peaks siis kaebama? Peaministrile või?

Sest võtame kõige asjalikuma kaebuse: ostis mees poest viina. Alati on pähe hakanud, aga näed, täna ei hakka. Ilmselge, et küsimus peab olema viina kvaliteedis, mitte joojas. Tarbijakaitsjatel pole siin midagi pihku irvitada, asja tuleks täie tõsidusega uurida, sest eales ei või teada, mida sulle poes pähe määritakse. Näiteks pasteedi nime all võib müüa ka sõnnikut, vabandage väljendust, juustu asemel juustulaadset toodet, jäätise asemel külmutatud suhkruvett. Kohukeste nime all kaubastatakse rasvaplönne, aga mitte üks koer ei haugu. See tarbijakaitse on üks mõttetu asutus, ütlen ma.

Ja see on täiesti loomulik, et inimene ei tea, kuhu oma hädaga pöörduda. Mida ajalehed ise on ära teinud, et nende lugejad seda teaksid, ah? Kui elu käib selle järgi, mida ütleb Paide Anna (nimelt seda, et ilmataat on Eestist lahkunud, sest eestlased on lihtsalt nii lollid) ja Pendli Veeliks (Trubetsky läks ilge musta energia sisse ja Balta kaotas Barcelonas Keskerakonna mõju all olemise pärast), siis tulebki juua, ja kui ei mõju, siis tuleb kurta. Parem kurta otse Õhtulehele, mitte tarbijakaitsele.

Jah, vaat, oleks oleks õnnis Arno Joala veel elus, siis võiks tema ütelda, miks see tarbijakaitse meil nii nõdrake on. Seal saab tegelikult olla ainult üks põhjus: ta on nimelt otsast otsani klamüüdiat täis nagu Erki Nool ja kõik Eesti sportlased.

Eesti põhiseadus keelab mehed ja naised

Oijah, saan alles nüüd aru, et Lukas pani oma Kevade-näitega täiesti pange. Mul oli juba täiesti meelest läinud, et Arno on juba ammugi homoks kirjutatud ja õpetaja Laur pedofiiliks ehk siis: tegemist on täiesti moodsa romaaniga.

Kahjuks ei leia ma Kivirähu algset lugu „Lilla Kevade“ üles, küll aga levib see intenternetiavarustes sekundaarsetes esitustes (vt nt siit). Sellele (ja eks neid tõlgendajaid ole olnud teisigi, nt Vaapo Vaher) taipab siis viimaks viidata ka jurist-kisakõri Reimo Mets (ÕL). Nojah, siis on vähemasti "Kevadega" kõik korras.

Aga Metsal on muudki teatada. Eesti põhiseaduses polevat kirjas mitte mehed ja naised, vaid inimesed, ja need olevat kõik võrdsed. Pagan, siis on küll paha lugu, kui mehi ja naisi ei olegi. Selline jama tuleb kohe ära muuta. Saadan kaebuse põhiseaduskomisjonile ja uurin, kuidas niisugune debiilsus meie põhiseadusesse on sattunud.

Esihomo Reimo Mets astugu tagasi

No vabandage väga, mida see Lukas siis nii väga ära ütles! Et Lutsu ei hakata hauast üles ajama ja Arnot Kiirega käima kirjutama sundima, nagu hollandlased teevad. Ministri kohta üle keskmise vaimukas. Aga Reimo Mets kohe, et nüüd peab tagasi astuma, sest „kogukonda“ on solvatud. (ÕL). Päh!

See Mets õiendab kogu aeg igal pool, räuskab ja ähvardab, kus vähegi homodest juttu on, küll Euroopa kohtu ja põrgutulega – selliste kisakõride pärast Maimu ja Endel üldiselt homode vastu ongi. Mul on üldiselt savi, tehku, mis tahavad, aga see lõputu pröökamine hakkab juba ära tüütama. Homod võiksid oma kõneisiku välja vahetada mõne intelligentsema vastu. Mets võib ju jurist olla, aga oma suhtlemispuudulikkusega teeb ta homodele küll lakkamatult karuteeneid.

Teadlane avastas laste seksimängud

Arvan, et nüüd hakkab maakera teistpidi pöörlema: meie oma Eesti teadlane avastas laste seksimängud. Asjast kõnelemise toon viitab kohutavale ebamugavustundele ja vastuvaidlematule arusaamale, et „vanasti“ sellist asja ei olnud (ERR).

Teadusuudiseid lugedes olen ikka imestanud nende infantiilselt tooni ja endalt küsinud, kas lollid on teadlased või ajakirjanikud. Tegelikult on muidugi mõlemad toredad inimesed, aga millegipärast ei kipu teadus ja ajakirjandus kokku sobima. Teadlane ei suuda ennast etteantud formaadis väljendada, ajakirjanik aga ei saa ega suuda teadlase mõõtkavasse asetuda. Seetõttu on kurioosumid garanteeritud ning teadusuudised muutuvad automaatselt naljauudisteks.

Ruhnlased kutsugu heinakunstnik pidusse

Tänase leheteo toredam tükk ilmus kahtlemata Meie Maas, mis kirjeldab seni avalikkusele tundmatu Meelise tegusid Ruhnus: mees meisterdanud keset saare peateed heinast ja kummikutest inimese kuju: marslastele sõnumi saatmiseks. Tundub, et Meelisel on annet. Kui mitte kunstilist, siis uudiskünnise ületamise oma kindlasti.

Viimati oli Ruhnus mingit pidu peetud, mille aga Meelis olevat ära rikkunud, keerates oma muusika piduliste omast kõvemaks. Armsad ruhnlased saagu ometi aru, et ükski inimene siin ilmas ei taha üksi olla. Ega siis keegi selle pärast veel segane ei ole, et ta suhelda tahab. Võinuks ometi Meelise ka pidusse kutsuda, lonksu viina anda ja ringmängus korra sisse lükata, siis ei peaks vaene mees marslaste peale lootma.

Hullumaja direktor on hull

Kui pisikeses Eestis pistetakse tahtevastaselt hullumajasse umbes tuhat inimest aastas, siis on põhjust kõnelda tõelisest hullumajariigist. Sisuliselt piisab inimese ohtlikkuse üle otsustamiseks ja tema laua külge sidumiseks pelgast pealevaatamisest.

Sisuliselt seda väidab nimelt hullumaja peadirektor Kaire Aadamsoo: „Tahtest olenematule ravile võib meist sattuda igaüks, kui on täidetud kolm tingimust vastavalt psühhiaatrilise abi seadusele: isikul esineb raske psüühikahäire, muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane ja kolmandaks, et patsient on ohtlik endale või teistele. /---/ Ohtlikkuse määramiseks on erinevaid meetodeid. See ei ole kindlasti täppisteadus ja siin on väga vähe tõenduspõhisust. See põhineb psühhiaatrite töökogemusel, ka omastelt, politseilt, kiirabilt saadud infol.“ (EPL)

Nii lihtsalt siis käibki! Ei mingit teadust või tõendamispõhisust. Tahan, panen ükskõik kelle hullumajja (ja kui ei taha, siis ei pane). Keegi ütleb, et teine on hull, ma vaatan, et äkki on jah – seome aga kinni, süstime pool liitrit rahustit veeni ja kui ta siis allkirja ei anna, et on raviga nõus, teeme sedasama veel nii kaua, kui on vaja.

Muide, seesama Aadamsoo on väitnud, et skisofreenik on iga sajas inimene. Kui see diagnooside panemine ja ravile saatmine nii lihtne on, nagu ta jutustab, siis saadaksin mina tema enda kohemaid Jämejalga ja jätaksin sinna määramata ajaks. Minu kliinikus nii rasketele haigetele sobivaid tingimusi ei ole.

Õnnetu kanadalase ravis terveks pikk pai

Pärast ÕL-i kätte sattumist jõudis minu kliinikusse Eestis sõpra otsinud maailmarändurist kanadalane, kes oli kohalike ebasõbralikkusest šokis. Ta nuttis lohutamatult, oli endal käsivarred veriseks kratsinud ja hüüdis ema.

Jutuajamisest kanadalasega selgus, et ta oli soovinud eestlaste seast leida kedagi, kes talle linna näitaks, aga kellelgi polnud aega seda teha. Mees võtnud seda aga isiklikult ja solvunud. Balti jaama asukatega oli Brian siiski jutu peale saanud, sest neil on niikuinii aega maa ja ilm, aga ainus koht, mida kohalikud kodutud talle näidata soovinud, olnud üks kurikuulus salaviinapunker Kopli liinidel. Sinna ei olevat kanadalane julenud oma uute semudega kaasa minna ja muid kohti Tallinnas paadialused lihtsalt ei teadnud.

Minu kliinikus kosus Brian mõne päevaga. Ta mängis koos mu lastega kodu, peitust ja lauamänge, me tegime pikki jalutuskäike ning eriti hästi mõjusid õhtused unelaulud. Pikk pai tõi õnnetule mehele hea une ning kuuldavasti on ta nüüdseks isegi loobunud kavatsusest ÜRO-le Eesti peale kaevata.

Kallase maja ehitati ebaseaduslikult

ÕL imestab, kas tõesti maksis Siim Kallas oma uue maja eest Haabneemes seitse miljonit. Esiteks, eriti midagi ei müüda selle hinnaga, mida kuulutuses küsitakse. Teiseks, seitse miljonit korraliku maja eest pole ju mingi eriline hind.

Ja kolmandaks: Kallase sissetulekut arvestades võib ta seitse miljonit ilma igasuguse laenuta kohemaid küsijale peo peale lugeda, sest Euroopa Komisjoni asepresidendi ametis oleku ajal küünib tema teenistus ainuüksi palgana 24 miljoni kroonini. Aga ärgem unustagem kunagist kurikuulsat kümmet miljonit! Mäletatavasti olid need dollarid, mitte peagi kaduvikku haihtuvad kroonid. Ega siis neidki sukasääres hoitud – investeeriti loomulikult.

Majaost võiks viidata sellele, et Kallas plaanib Eestisse tagasi tulla. Kas ta järgmistel presidendivalimistel kandideerib, on hästi hoitud saladus. Ehku peale ta muidugi proovima ei hakka, aga ega tal Eestis peale selle ameti ka ühtki teist tahta ei ole. Ilves, räägitakse, tahtnud alguses ühe ametiajaga piirduda, aga nüüd olevat Evelin teda tublisti töödelnud ja, noh, eks teatavad oskused ole ju omandatud, masinavärk töötaks ühe hooaja veel küll. Ja iseenesest kannataks Kallas vanuse poolest ka ülejärgmise korrani oodata.

Eesti presidentide imago juurde kuulub jama majaga muidugi lahutamatult ning siinkohal tasub mainida, et pururikas purjelaudur Kaijo Kuusing, kelle käest Kallas maja ostis, ehitas selle maja ebaseaduslikult ja korruptiivselt, kasutades ära oma sidemeid Viimsi vallavalitsusega. Väljastpoolt näeb kõnealune maja ausalt öeldes rohkem garaaži moodi välja, seda luksuslikum on aga seestpoolt.

Tirtsud järavad Eestimaa paljaks

Alles see oli, kui seltsimees Lukašenka Valgevenemaad laastanud koprad Eestisse deporteeris (loe siit), nüüd on Eestisse jõudnud aplad rändtirtsuparved, kes jätavad endast lühikese ajaga järele musta maa.

Esimene bioloogide kätte sattunud tirts laksutas ahnelt hambaid ja krigises, et tal on kõht väga tühi – Aafrikas ja Aasias olevat tema ja ta liigikaaslased juba kõik ära söönud ja kõvasti oli puudu jäänud. Ta teatas PM-ile, et miljonid tema liigikaaslased on meie maile teel ning tema liigile omase sigivuse juures ei ole Maarjamaal mingit lootust. Kõigepealt hävitatatakse põllud, siis niidud ja karjamaad, ning kui madalam taimestik on ära jõhverdatud, võtavad tirtsud ette metsad ja puistud.

Pruugib Laaril vaid Moldovasse minna...

Pruugib mul vaid korra Eestist ära käia, kui siin on kohe mingi jama lahti – see Laari sentents on vähemasti sama kuulus kui likviidsuse likvideerimine. Jah, pruukis Laaril vaid Gruusiat nõustada, kui juhtus teadagi, mis. Ja nüüd on ta teel Moldovasse (PM).

Grusiinid tüdinesid Laarist ja koos temaga kuumavereliste džigittide maal raha kokku kühveldanud spioon-mereröövlist Eerik-Niiles Krossist (loe ka siit ja siit) ära, aga Laari-sugusel mehel on Eestis ju igav ning rääkida on tal palju. Moldovas kuulatakse teda eeldatavasti ammuli sui, sest meiega võrreldes on seal veel samahästi kui nõukaaeg.

Ilma euroliiduta oleksime mülkas

Alles siin kõik soigusid, et peame hakkame kreeklasi aitama (vt ka siit ). Aga vaat kui tuleb üleeuroliiduline maks, nagu tahab see juudi moega poolakast eelarvevolinik (EPL)? Minu meelest oleks see õiglane, sest Eesti on siiamaani EL-ist ainult saanud, aga vastu andnud pole eriti midagi.

Te sõitke natuke mööda Eestit ringi ja vaadake, kuidas maal elu käib. Kõik vähegi korralikud teed on rajatud Euroopa Liidu rahaga, teede-ehitus on aga teatavasti hirmus kulukas. Aru ma ei saa tegelikult, miks siis Tallinna-Tartu maanteed ikkagi korda pole tehtud, kui täiesti inimtühjades Eestimaa metsavahedes looklevad uhiuued asfaltteed.

Kõik vähegi kobedamad ehitised jumalast maha jäetud maanurkades on püsti pandud eurorahaga. Igasugune väherentaabel ettevõtlus hoiab endale hinge sees toetustega, mille allikaks on ikka see paljukirutud eurokukkur – kirumine käib aga selle pärast, et raha kättesaamiseks tuleb hirmus palju reegleid täita ja nende täitmist ka tõendada.

Vallad ise seevastu on nii vaesed, et ei jaksa enam iseendalegi palka maksta. Pole ka ime, sest selline monstrum nagu vald ei tooda ise ju mitte midagi. Aeg-ajalt vallad karjuvad, et riik annab neile vähe raha. Mina ei tahaks neile üleüldse midagi anda. Vaat nimelt vallad võiksid hakata seda üleeuroopalist andamit maksmagi, sest nemad on kogu sellest eurotoetuste värgist kõige rohkem kasu lõiganud – ja võiksid lõigata veel ja rohkemgi, kui vaid pealehakkamist oleks.

Arst on ärimees

Äripäev purustab viimased illusioonid arstist kui heast samariitlasest, kelle südametunnistust juhib Hippokratese vanne. Unustage ära. Arst on eelkõige äriinimene, kes lapib sind kokku ainult siis, kui sul küllalt pappi on – või saab ta raha kätte haigekassast.

Väikese koormusega töökoht riiklikus süsteemis tagab ligipääsu patsientide andmebaasile. Hädaline võetaksegi vastu nn riigipolikliinikus, kus talle selgeks tehakse, et kui ta ei taha just veel kuude viisi valu kannatada, siis võib seesama tohtriherra ta vastu võtta oma erapraksises. Ja see erapraksis pumpab haigekassast välja vägagi soliidseid summasid. Kuulake seda videot, enam selgemat juttu olla ei saagi. Noh, nüüd hakatakse „asja uurima“, aga ega see rahalüps siis seni poliitikute teadmata ei käinud.

Trubetskyt ähvardas näljasurm

Oh, kus tuleb alles jäledaid uudiseid: Tõnu Trubetsky astus Keskerakonda! Kas mehel on tõesti nälg majas, et pidi ennast maha müüma? Sest midagi talle kindlasti lubati. Ilmselt oli see meeleheite viimane staadium, sest külm kalkulatsioon ei ole tavaliselt loovinimeste tugevaim külg.

Ennast mupos lõplikult täis teinud Henrik Normanni ajas Keskerakonda nimelt majanduslik häda. Vaesunud publik ei tahtnud enam tema naljasid kuulata ja siis tuli päästeingel Edgar, kes lubas tööd ja leiba. Paraku sattus Normann sügavasse sisekonflikti, jõi ennast purju ja lamises ajakirjanikele midagi ebaadekvaatset, nii et Edgaril ei jäänud muud üle kui talle kinga anda. Samal moel on ennast blameerinud Mikk Saar (kellel oli samuti elukohta tarvis), Katrin Siska, Ksenija Balta, Andres Oper ja paljud teised.

Tauno Kangrost ei hakka ma siinkohal üldse rääkimagi, tema sai omal ajal linnalt ilma ja poolmuidu korteri vanalinnas, milles elutseb tänase päevaini. Takkapihta on terve linn on tema koledusi täis. Kangrol ei kahtlusta häbitunde olemasolu muidugi mitte keegi, aga Trubetskyt võib tabada närvivapustus, kui ta aru saab, mida on teinud.

Veriste kitlite õõvastav saladus

Kesest kõige jõledamat hapukurki leidub ometi ka mõni uudis, mis toidab kujutlusvõimet: tuntud Eesti arstid tegid inimkatseid (EE). Kujutage ette: tegevus toimub karjete summutamiseks pimedas keldris, katsealused on laua külge kinni seotud, arstidel on seljas verised kitlid, opil ülejäänud kehaosade tarvis seisab nurgas konteiner.

Lembit Allikmetsa nime teab igaüks, Andres Selli juures pole mina ravil käinud, aga küllap otsitakse järgmiseks välja mõni tema patsient, kes teda taevani kiidab: käed eemale Sellist, ta päästis minu elu! Tegelikult mul üldse eriti valus ei olnud ja laua külge sidumiseks andsin allkirja omakäelise.

Aga mängus on ka joodikorav Toomas Tein, kes koos parteikaaslase Peep Aruga ühel mälestusväärsel aprillipäeval kõrtsus nina täis tõmbas, arvet maksta ei tahtnud ja valjul häälel praegu riigikogus aega surnuks löövat ajuhiiglast Robert Antropovit appi kutsus (vt ka siit). Tutvust Robiga tasub ehk nüüdki ära kasutada, aga ehk leidub Teinil erakonnale lähedal seisvaid sõpru ka prokuratuuris. Sest näiteks riigi narkolaborist eeldatavasti oravate eratarbimisse läinud uimastite asjus (loe ka siit) ei tule isegi mitte kriminaalasja.