Toompead rünnatakse

Tõesti, tõesti, nüüd on küll viimnepäev käes. Ei tea, kas Tallinn hakkab valmis saama või mis – see vesi nüüd küll kõik taevast pärit ei ole, vihane Ülemiste vanake on ilmselt omalt poolt mõned tänavatäied üle järveserva loksuda lasknud.

Seda on ennegi olnud, et Tallinna tänavatel paadiga sõita saab ja garaažidesse vesi voolab, kuigi lausa nii vist ei ole olnud, et auto ülesleidmiseks sukelduda tuleb. Aga et ERR tummaks jääb, seda küll ei mäleta. Kes aknast välja ei vaata, see arvab ilmselt, et sõda on lahti. Ainult et kes siis peaks sellest esimesena teada andma?

Tegelikult ei ole raadiomaja sugugi üleni vee all, nagu kujutleda võiks, lihtsalt vesi voolas keldrisse ja uputas alajaama ja serverid ära. Varugeneraator, paistab, pikalt vastu ei pidanud. Allikmaa peaks nüüd kõva kisa tegema ja eelarve kahekordistamist nõudma – kui raadio niisama kergesti ära upub, kuidas me siis teada saame, et Toompead rünnatakse?

Ratas australopiteekuse küüsis

EPL on teada saanud, et Rattal aitab veerema saada kunagine bezrublikaan Ott Lumi, kes lahkus poliitikast seal midagi korda saatmata vaikselt ja avalikkuse suuresti arusaamatuks jäänud põhjustel. Hiljem on ta end esitlenud suhtekorraldajana, aga meediakünnist on ta ületanud vaid poliitikute klassifikatsiooniga, mis sunnib küsima, kas ta peab ennast australopiteekuseks (loe siit).

Kui Ratas ja Lund seovad sõprussuhted, siis pole midagi imestada. Lubage tsiteerida Lume klassifikatsiooni: „Puudub personaalne poliitiline agenda, hoiab kinni tubasest tööst, poliitiline eksistents 100% sõltuv parteiliidri armust. Ohutu tüüp, kuna me ei tunne teda. Selle liigi esindajaid võib olla kuni 1/5 parlamendist. Liigi baasinstinkt meedias on: “Run, Forrest, run!”, kuna kokkupuude meediaga talle reeglina head ei tähenda.“

Kampsunid ajasid Vaheri kärna

Alguses arvas liiklushuligaanist siseminister Vaher, et see on tema uue kabineti vaip, mis teda üle keha sügelema ajab. Vaip viidi prügimäele, kabinet remonditi ära. Siis selgus kibe tõde: allergia tegelikuks põhjuseks on kokkupuutumine vanade isamaalaste ehk kampsunitega (EE).

Uurimine tuvastas, et eriti rängalt mõjub Vaheri tervislikule seisundile Lukase ja Nuti nägemine, mistõttu sai Vaher Laari käest eriloa partei koosolekutelt mõnda aega puududa. Veebi ja telefoni vahendusel suheldes on allergianähud õnneks nõrgemad, mistõttu ei ole siseminister parteivahetust kaaluma pidanud.

Pärast tõe ilmsikstulekut keelati siseministeeriumi turvamehel kampsunite sisselaskmine, sest kui mõni neist peaks üle Vaheri ukse pääsema, siis on uus, eelmisest kolm korda kallim vaip korrapealt kopitust ja karvu täis.

Kabineti remondi peale kulunud 20 000 eurot on nüüd mahavisatud raha, prügimäele lohistatud vana veluurvaiba on aga kodutud juba õnnelikult taaskasutusse võtnud.

USA kaputt

Kui majandusbuum Eestisse jõudis, laenasid kõik, kellele vähegi laenu anti, ennast segaseks. Tagajärgi helbitakse mitu põlve. Kui jamaks minema hakkas, pani Ansip peale plaadi, et meil – st riigil – on Euroopa väikseim riigivõlg. Ma ei tea, kas Ameerika riigivõlg on maailma suurim, aga praegu tundub, et pankrotti ei lähegi esimesena mitte Kreeka, vaid USA.

Eestile oleks see muidugi kohutav pettumus. Välguna lööb sisse arusaamine, et oleme kõik see aeg vale puu juures ulunud. Kui meie julgeoleku garant pankrotti läheb, mismoodi ta siis appi tuleb, kui ajalugu korduma hakkab? Ja vaat kui veel meie ei pea hakkama USA vanainimestele pensione välja maksma. Afganistani sõda tuleb niikuinii meil üksi lõpuni pidada.

Hulle on Eestis küllalt

Kui Breivik on hull, nagu tema silmanähtavalt meeleheitel advokaat ütles, siis pole küll vähimatki põhjust kinnitada, et Eestis midagi sellis juhtuda ei saa. Hulle leidub hulgaliselt ka meil, ja enamik neist ei istu, teadagi, mitte kuskil rohelise plangu taga, vaid liigub vabaduses ja on takkapihta ka veel lugupeetud inimesed.

Lahtised hullud peavad ise ennast täiesti normaalseks. Nad on omandanud ühiskonnas aktsepteeritava käitumise normid ja saavad toime kõigega, mida avalikkus neilt ootab. Ära tunda on neid raske, sest kuigi nad peavad kõiki teisi lollideks või ka hulludeks, väljendavad nad seda mõõdukalt. Neil puudub empaatiavõime, aga selle eest ju kedagi vangi ei panda. Neil on kivistunud arusaamad ning nende mõte on võimeline liikuma ainult ühte kindlat rada pidi. Akuutsetki psühhopaatiat on võimalik avalikkuse eest kaua varjata.

Enamik sedasorti hulle on suures plaanis ohutud, sest nende ambitsioon tähelepanu pälvida piirdub pereliikmete või alluvate terroriseerimisega. Otsustavaks saab tahe „muuta maailma“, sellega tuntuks saada ja võime keskenduda oma eesmärgile pika aja jooksul. Breiviku-suguse maniaki olemasolu Eestis pole kaugeltki välistatud.

Liibanoni seitse – sissekukkunud spioonid?

Hea küll, Liibanoni seitse on riigile hirmus tänulik. Oleme veel paremad kodanikud kui seni, nagu nad lubasid. Oma igaõhtust palvet alustame sõnadega „Meie Urmas Paet, kes sa istud Islandi väljakul...“ Aga vaatame teistpidi – miks riik neile nii hirmus tänulik on?

Olgu, erilennukiga on pantvangist vabastatutele järele mindud ennegi. Et üks kapo tegelane inimese peale kaasa läks, oli kah ootuspärane (loe siit). Aga edasi läks kummaliseks. Mis oli ikkagi Ilvesel asja neid vastuvõtule kutsuda (loe siit)? Mis teene see siis on Eesti riigi ees, et nad läksid ohtlikku kohta rattamatkale ja sattusid pantvangi? Ilvese tegu loob selgelt mulje, nagu oleks seitsmik riigile erilise teene osutanud.

Noh, aga võib-olla osutaski? Äkki nad polnudki mingid tavalised ratturid, vaid hoopis luurajad, kes sisse kukkusid. See seletaks kõik. Ja siis oli neil kahtlemata, mida Ilvesega rääkida. Ilvesel endal ei taha ju luuraja silt kuidagi otsa eest ära kaduda – sel lihtsal põhjusel, et sellekohastele küsimustele pole ta mitte kunagi konkreetse ei-ga vastanud (loe siit).

Meenutagem, et kui Vene luurajad USA-s vahele jäid, lubas Putin neile huvitavat ja säravat elu ja laulis koos nendega laulu „Kust saab alguse kodumaa“. Chapmanist ongi oma suurel kodumaal tõeline staar saanud. Pole teada, et Ilves seitsmega koos laulnud oleks, aga kodumaa alguse üle võisid nad mõtiskleda küll.

Teiseks, miks peaks rataste tagasitoomist organiseerima välisminn? Nüüd on seitsmik ju vaba, ning kui tõesti tahaks rattaid tagasi saada, võiks ju mehed ise selle eest muretseda, kõik terved ja heal järjel inimesed. Nii või teisiti maksab rataste äratoomine rohkem kui nende reaalne väärtus olla saab. Aga ometi riik korraldab. Miks?

Vahtret on mõnus surkida

Vastne meedianõunik Vahtre on ajakirjanikud jaganud hea- ja pahatahtlikeks. Ei tea, kes need heatahtlikud on – ilmselt need, kes ei sügele ega vingu (loe siit). Ainult mis ajakirjanik see on, kes ei sügele ega vingu?

Helistas Koorits Vahtrele – vastuseks tuli ootuspärane tekst. Meedianõuniku kohta on Vahtrel ikka natsa kehvad närvid, iga pisema asja peale jookseb juhe kokku. Nii hakatakse talle muidugi veel rohkem helistama, sest see on ju nii naljakas. Selline hullu surkimine. Kõvad avalikud suhted küll kaitseminnil, kui kõik Vahtre üle irvitavad.

Kollase lindi asemel palvehelmed

Ma olin vait, kui Ilves „Liibanoni seitsme“ pidulikult vastu võttis. Aga asi hakkab ikka täiesti käest minema: nüüd kinkis vastne „poistebänd“ presidendile kui riigi silmapaistvamaile esindajale palvekee, millele on graveeritud nende endi nimed. President kandku seda kaelas, sobivat ka rahvarõiva juurde (Delfi).

Notuletaevasappi, kas tõesti sünnivad sellised mõtted meeste endi peas? Aga miks kristlikud palved? Äkki peaks hoopis moslemite palved olema, röövitud ilmutasid ju röövlite suhtes nii suurt arusaamist. Võib-olla peaks välisministeerium algatama rahvuslike palvehelmeste masstootmise ja jagama neid kõigile, kes edaspidi Liibanoni või Oslosse sõita kavatsevad. Äkki tabab tulevasi röövleid meeleliigutus.

„Seitsme“ ja riigi armuavaldused ja truudusvanded võiksid vahest jääda nende omavaheliseks asjaks. Vale doseeringu korral saabub tülgastus siin kiiresti. Selge on see, et mehed on kõva jälgimise all ja seda vähemasti järgmised viiskümmend aastat. Jooksevad kapo, kaplani ja psühholoogi vahet. Nad armastavad oma suurt venda, sest see päästis nende elu. Enam truumaid ja kuulekamaid kodanikke ei saa üks riik endale soovida (loe ka siit ja siit).

Norra keelt meil ei osata

Päike on juba kõrgel, aga Eesti online-meedias on ainult vanad uudised Norra katastroofi kohta. Põhjus ilmselt lihtne: ei osata norra keelt. Oodatakse, et ingliskeelsed allikad tänaseid Norra lehti tõlkima hakkaksid, aga BBC ja CNN magavad.

Seevastu kõigis suuremates Norra lehtedes on Utøya tulistaja nimi ja pildid. 32-aastane Anders Behring Breivik, kes olevat mõne päeva eest oma FB kontol teatanud: One person with a belief is equal to the force of 100 000 who have only interests. FB-is toimub midagi pöörast: on üheksa sellenimelist kontot, kõik nn avaliku elu tegelase omad ja ilmselt alles äsja loodud. On ka terve hulk vihkamisgruppe, nii norra- kui ka ingliskeelseid. FB-st pärineb muide ka info, et tulistaja on vabamüürlane.

Euronakkus sularahaga ei levi

Jürgen Ligil on tuline õigus: peaprobleem ei ole enam mitte Kreeka, vaid paanika laienemine ja nakkuse levimine. Minu kliiniku ukse taga on pikad järjekorrad: kes soovib ennast nakkuse vastu vaktsineerida, kes küsib, mida ta ise haigestumise vältimiseks ära teha saab. Siin vastused korduma kippuvatele küsimustele.

Kas nakkus levib ka poes sularahaga makstes? - Ei, ei levi. Aga sellegipoolest on kasulik poest tulles käsi pesta. Eestis on nimelt liikvel paeluss, mis võib põhjustada veelgi vastikumaid sümptomeid kui eurokatk ja -koolera. Euronakkuse vältimiseks siiski kätepesemisest ei piisa, südametunnistus tuleb ka puhtaks pesta.

Kui euronakkuse vastane vaktsiin on tõhus ning kui palju see maksab? - On tõhus, aga maksab väga palju. Mõistuse manustamine tagumiku kaudu ei saa ometi odav olla.

Kas ma pooldan Kreekale raha andmist? - Võib-olla pole selle joodikuga tõesti midagi muud teha kui surnuks joota. Elulooma enam niikuinii ei saa. Meedikuna soovitaksin pika piina asemel siiski halastussurma. Pealegi, Euroopa finantstarkpead pole vist platseebost midagi kuulnud. Kindlasti pole mõtet kreeklastele päris raha anda. Kui üldse, siis ainult mänguraha.

Mis eurost saab? - Mis tast ikka saab. Enne kui tänased penskarid eurohindadest aru saama hakkavad, tuleb neil taas ümber harjuda. Ei mina tea, kas D-marga või tšervoonetsiga, aga välistatud ei ole ka mingid kohalikud tugrikud või täieline naturaalmajandus.

Mõmmibeebi teeb karusitta

See kesikute surematu loosung (uudiseks vormistatud nt siin) tuli mulle meelde, kui lugesin, et Laar on järjekordse ee-üü-ess-lase tööle võtnud. Kusjuures siis (2001) ta enam nii väga mõmmik ei olnudki, oli teist korda peaminister ja nelikümmend täis.

Muidugi pole loota, et Laar ise oma värske meheteo peale midagi sama surematut ütleks nagu: „Mul on kahju ja ma vabandan.“ Või et pruugib tal ainult korra ära käia, jne. Isegi likviidsuse likvideerimist pole loota. Vabalt võib aga olla, et pii-erris kõval poistebändil viskavad „vana“ kampsikunaljad varsti üle ja peale erakonna kaaperdatakse ka erakonna esimehe koht.

Päevaleht teeb tünga

Paljud on poes märganud, kuidas tarbijat petetakse: näiteks neljasajagrammiste jogurtipakkide vahele on end täieõiguslikena pressinud 380-grammised. Hind sama mis 400-grammistel. Kui pealt kirja ei loe, ei pruugi märgatagi, et oled tünga saanud.

Ma ei viitsi muidugi „uuenenud“ Päevalehe tähemärke üle lugema ja vanaga võrdlema hakata, aga isegi palja silmaga on näha, et meediatarbijat tõmmatakse suurelt. Ühe lehe täitmiseks kulub nüüd oluliselt vähem inimtööjõudu – mida EPL-i teatavasti palju jäänud polegi – ning ka vähem paberit. Luik hõõrub käsi ja rehkendab, mitu sentimeetrit ühe lehenumbri pealt kokku hoitakse ja mis see kogu tiraaži pealt teeb. Teab kui palju ehk polegi, aga kehval ajal on ka kärbes liha.

Kujunduse poolest sarnaneb EPL nüüd vägagi Õhtulehega, kusjuures viimases on juttu mahuliselt vist isegi rohkem. Kahjuks pole EPL-i sisu mahu vähenedes põrmugi kangemaks läinud. Kes on uudiste avalõigud netist ära klikkinud, sel pole paberist enam suurt midagi lugeda, sest tagapool tuleb taust, st see, mis on niigi teada.

Kui uudismaterjal paremaks ei lähe, ei pruugi uus mudel töötada. Sest EPL-i tellisid varem ikka need, kes lugeda oskasid ja tahtsid, mitte ainult pilte vaadata. Kuni arvamuse netist kätte saab, ei ole paberiga ausalt öeldes midagi teha, kui just ahju pole. Kui sünergia tähendab seda, et EPL paberis Delfi uudiseid ümber trükib, siis on muidugi niru. Palju see Soonvald üksi jõuab. Iseasi, kui ta supertoimetuse juhiks pandaks.

Nad ei ole kangelased

Hea, et Postimees minu eest Muuli ja Samosti ära kuulas: paistab, et on teised täitsa tervemõistuslikku juttu ajanud. Tõepoolest, on oht, et „Liibanoni seitsmest“ tehakse kangelased. Meediastaarid on neist juba saanud, aga kangelasteks pidada pole neid vähimatki mõtet.

Peab ikka kõva kiiks peab sees olema, kui neljakuuse lapse isa hundi kurku keksima läheb. Ma ei hakkaks küll tänitama, et mis te sinna ronisite – mees ise teab, mis mees teeb, see on nende ja nende perekondade asi –, aga pikaleveninud reisi maksis eeldatavasti kinni ikkagi maksumaksja. Vastu tahab ta emotsioonide jagamist, eriti ajal, mil lehest niikuinii midagi lugeda pole. Pole põhjust eeldada, et siin taibataks piiri pidada.

Teine asi on see, et neil ei pruugi peas kõik korras olla (vrd EPL). Neli kuud ekstreemsetes tingimustes pole küll maailma kogemusi arvestades teab kui pikk aeg, ent siiski piisav, et elu oleks nagu noaga pooleks löödud: enne seda ja pärast seda. Ilmselt peetakse neil siiski silm peal, on ju riigi huvides, et nad ülearu ei lobiseks ja päris segast peksma ei hakkaks.

Hõbemägi ajas Kadastiku närvi

Hõbemäe kirjutis on Postimehe omadel närvi nii püsti jäänud, et talle vastamisele on kohe juhtkiri pühendatud. Käekiri tundub lausa Kadastiku oma olevat. Muide, Paeti-lugu paistab samast sulest. Noh, õige ka, kui ikka tegemist on riiklikult tähtsate küsimustega, siis kõnelevad meistrid, ja Veidemann saadetakse koeraga kohvikusse.

Tainas mis tainas

Ma ei mäleta, kumb oli enne: kas see, et netis hakati Jüri Ratast massiliselt linkima sõnaga „tainas“ - või see, et linnapea Ratas jagas „rahvale“ jõuludeks piparkoogitainast (see oli 2006), aga ega kokkuvõttes vahet ei ole.

Kui Postimehe intekast jääb Ratasest lihtsalt erilise pehmu mulje (st ei midagi uut), siis Päevalehe vahendusel saab temast lausa ohmu. Kusjuures ma ei usu, et EPL oleks Ratasele eriti liiga teinud.

Mis päästab Eesti? „Selline sotsiaalsem poliitika.“ „Aga kui nii küsite, siis mulle tundub, et pigem langeb see sotsiaalsele skaalale.“ „Ma usun, et inimeste maailmapilti on kujundanud kõige rohkem piibel.“ „Mis see must raha on? Mina ei tea, et meie erakonnal oleks musta raha olnud.“ Kummardused Savisaarele ette ja taha. Võiks olla naljakas, kui see nii jabur ei oleks.

Vabastamine kui riigisaladus

„Liibanoni seitsme“ esinemises kaamerate ees pole midagi spontaanset. Neid on väga täpselt briifitud, mida öelda ja kuidas olla, kuni selleni välja, keda esimesena tänada – au Urmas Paetile ja Eesti riigile – ning kuidas kummardada. Muide, kaks meest tegelikult pressikal ei osalenud, seitsmest oli saanud viis.

Iseenesest polekski see kõik nii imelik, kui mitte Ansip poleks pärast vabastamist esimese asjana kinnitanud, et põhimõtteliselt on kõik operatsiooni juurde kuuluv riigisaladus, mida vähemasti lähema viiekümne aasta jooksul ei avata. Miks? Mida on siis ikkagi nii väga varjata? Kokkuvõttes läks ju kõik uskumatult hästi.

Keegi ei ootagi, et kapo ja teabeameti tegelased nime ja näoga avalikkuse ette tuleksid ja räägiksid, mismoodi nende töö käib. Küll on aga kummaline see, et uudismaterjali vabastamise asjaolude kohta peab Eesti press siiamaani tõlkima Liibanoni meediast.

Ka on valus märgata, et osale küsimustele vastates mehed ilmselt valetavad, seda vaevalt küll omal vabal tahtel. Nii et sisuliselt on „Liibanoni seitsmest“ nüüd saanud Eesti riigi pantvangid. Annaks jumal, et see ei tähendaks sattumist vihma käest räästa alla.

PS. Lugege veel Hõbemäge. Keegi teine millegipärast neid lihtsaid sisulisi küsimusi ei küsi.

Suud topitakse kinni

Paet võtab tänasest rõõmusõnumist viimast: ega seitse vabastatud eestlast ilma temata sealt Beirutist koju ei saa, teadagi. Teine asi on muidugi see, et meestel on vaja suud kinni toppida. Selleks on kaasas seitse kapo ametnikku, kes hapras psüühilises seisundis meestele selgeks teevad, mida nad edaspidi rääkida tohivad ja mida mitte. Sugulasi töödeldi igatahes väga efektiivselt.

Soovitan Hõbemäge lugeda. Ta on üks väheseid, kui mitte ainus ajakirjanik, kes üldse online arvata suudab.

Võlatõbi nakkab

Riigid ja nende juhid pole nn tavainimesest sugugi mõistlikumad: ajavad aga näost sisse kõike, mis hamba all ei karju, sporti ei tee ja tõsiasjadele näkku ei vaata – enne kui kõht koledasti valutama hakkab või kuskil mõni ilge paise välja lööb.

No mis jutt see on, et võlakriis nakkab ja euroala kriis levib. Ei ta nakka midagi ja ei leviks ka nii hullusti, kui paar sammukest ette mõelda ja arvutada. See, nagu näha, pole just riikide tugevaim külg. Arvutama ja mõtlema hakatakse alles siis, kui rahakotis kiunub tuul ja võlgu on võetud niisugune summa, et nullid selle lõpus Maalt Kuule ulatuvad.

See oleks nagu mingi suur üllatus, et Kreekale järgneb Itaalia. Nagu päeva pealt oleks haigeks jäänud, jala pealt maha kukkunud! Berlusconile näkkuvaatamisest peaks ometi piisama, et pikaajalist võigast tõbe tuvastada – ei siin paari süütu (raha)süstiga pääse. Paljale pealaele võib ju kaunistuseks juuksetutte istutada, aga ega see rikkiläinud vereringet ja roisus seedimist paranda.

Meil on siiamaani ikka kõik hästi. Väike tubli Eesti maksab Kreeka haiguse kinni ja küllap Itaalia ka. Meil võlgu pole, Ansip ise ütles. Ja kui Obama enam pensioneid välja maksta ei suuda, siis võime seda ju meie teha, sest meie penskarid elavad nii hästi, et ei pea paljuks tuvidele saia sööta. Kuni niimoodi raisatakse, võime kogu nälgivat maailma aidata.

Kampsunid sügelevad

Kui uudist ei ole, siis tuleb seda ise teha. Ja kampsunid olidki valmis uudistenäljas ajakirjandust aitama ja ennast pahupidi pöörama, lausa voodrini välja. Vist on teised nii pikka aega sügelenud (kampsun Vahtre sõnavara, loe siit), et tekkinud on lausa revolutsiooniline situatsioon.

Kampsunitest väänati välja nii verd, higi kui ka õlut, aga millegipärast ei olnud publikus mingit erilist kaastunnet märgata. Õlut nirises eriti rohkesti, sest need õlled, mis Laar juuni lõpus koos Kataisega endale sisse kallas, tuli ju minul ja sinul kinni maksta. Inimesed millegipärast ei taha mõista, et kui somm võtab viis õlut, peab eestlane võtma kuus. Te olge tänulikud, et nad õlut jõid ja mitte näiteks brändit.

Parts teatas, et mingit uut parteid need ärapeetud kampsunid ei loo, nad on ju vanad mehed, kes olid tegijad 80-90-ndatel. Noo, Parts ise on neist keskmiselt ainult kolm-viis aastat noorem. Vanuse poolest sobiks ta pigem kampsunitega koos soiguma kui poistebändiga semmima.

Lukasel, paistab, on närvid täitsa läbi. Arusaadav, mul ka oleks, kui peaksin olema erakonnas, mida juhivad Raudne ja Vaher (vrd PM). See on ju hullem kui Keskerakond (loe siit). Eks Lukasele tehti ülekohut ka, valitsusest välja jäi ta lihtsalt selle pärast, et keegi pidi jääma. Kaks Reformi broilerit pidid kindlasti ministrikoha saama ja kaardid mängiti ümber.

Selle pärast ongi praegune valitsus natukene naljakas: kaitseminister on haridusminister, justiitsminister on kultuuriminister, kaitseministri ülesandeid täidab aga mees, kes päriselt peaks olema välisminister, välisminister on millegipärast linnaosavanem, Liibanon teda võtku.

IRL on uus Keskerakond

IRL-i uudised meenutavad järjest enam Keskerakonna omi. Pole enam see, pole enam see, soiuvad kampsunid (PM). Keskis kah aeg-ajal soiutakse, isegi Ratas lubatakse Savisaare kõrvale kandideerima, aga kas sellest midagi muutub. Isegi minu lemmikajakirjanik Anvar Samost ei saa aru, mis loom see Ratas on.

Kui aga kampsunite kriitika oma erakonna aadressil mõne keskerakondlase suhu panna ja avaldada, ei tundu kellelegi, et midagi vahetusse oleks läinud. Erinevus seisneb ehk ainult selles, et Keskis on olemas pisike Savisaare vastaste pundike, kes vahetevahel kõvasti kisab, aga IRL-is Laari veel ajalehe vahendusel ei sõimata, kuigi kampsunite meelest on temast muidugi saanud respuublika omade kelgunöör.

Ei saa siiski öelda, et IRL-i keskerakondlikkus ainult respuubliklaste tehtud oleks. Laar tegi sõber Vahtrest Evelyn Sepa ju täitsa omakäeliselt (loe ka siit, siit ja siit). Hetkeseisuga on Vahtre küll tühjaks lüpstud, aga ei maksa arvata, et see lugu ära unustatakse.

Ilves istus päise päeva ajal puu otsas

Tallinna elaniku Elina Liivaku kohkumus oli määratu, kui lapsed koduaias ilvest puu otsas istumas märkasid. „Mine tea, äkki oli kellegi rõdult putku pannud, igatahes loomaaiast ta pärit ei olnud,“ ütles naine Õhtulehele.

Perekond Liivak helistas kohemaid päästekeskusse ja päästjad tulid ruttu, aga ütlesid, et nemad ei saa midagi teha. „Meie ei saa ilveseid puu otsast alla tuua ilma Kadrioru korralduseta,“ laiutasid päästjad käsi. „Me ei oska öelda isegi seda, kas tegemist on isa- või emailvesega. Enamasti ronib puu otsa siiski emailves, sest ta ei taha oma porgandivõrseid kellegagi jagada.“

Tundmatust palunud allikate sõnul ronib viimasel ajal sageli puu otsa ka isailves. Seda olevat isailvesele soovitanud pii-err-asjatundjad, sest sel viisil on kerge uudiskünnist ületada. Pealegi olevat puu otsas hea rahulik olla, eriti emailvese eest salaja.

Liivakute perele olid ilveste uued kombed siiski ebameeldivaks üllatuseks. Neid pahandab eelkõige Kadrioru suutmatus ilveste ringikondamisele piiri panna. „Ma lubaksid ilveseid küll oma aeda puu otsa istuma,“ ütles pereisa, „aga siis võiks ikka enne sellisest soovist teada anda. Muidu lapsed kardavad.“

Lõpuks otsustas ilves ise ära minna. Ta läks 32. keskkooli platsile ja sealt edasi Sõbrakese lasteaia juurde. Päästjad lonkisid tal nõutult sabas, kuni ära väsisid.

Gräzin vajab lohutust

Igor Gräzin jäi 1900 eurost ilma Estouri pankrotiga, aga vihane ei ole ta mitte firma, vaid tarbijakaitse peale. Viimane leiab jälle, et Gräzin ei saa tarbijakaitse toimimise mehhanismidest aru ja peksab lihtsalt segast. Juhtumist endast on juba tükk aega möödas, aga Gräzin marutab Õhtulehes edasi.

Igatahes on Gräzini näol tegu vägagi nõudliku tarbijaga. Ükskord läks Gräzinil köök põlema ja süüdi oli selles tema meelest sinna mööbli paigutanud firma. Tulekahju ei olnud aga veel nii hull – kohtusse tahtis Gräzin eelkõige selle pärast minna, et firma suhtus temasse ükskõikselt. Tema kutsus, aga nädal aega ei tulnud sealt ettevõttest mitte keegi teda vaatama (loe siit).

Maripuu ja Gräzini armastuse aegadest teame, et viimane kaldub depressioonile ning tunneb end seetõttu sageli üksiku ja valestimõistetuna. Kui Hanna Turetski oleks Gräzini suhtes rohkem empaatiavõimet üles näidanud ja lubanud tal pea enda sülle panna, oleks mees ehk ammugi maha rahunenud. Ega siis rahas pole küsimus - mõistmist tahab inimene, tundliku meelega riigikogulane eriti.

ÕL otsib teravaid elamusi

Õhtuleht on üles korjanud ja avaldanud eile netiavarustes levinud Ülo Vooglaiu mahu ja ülesehituse poolest autorile ebaiseloomulikult kompaktse, ent sisu poolest pehmelt öeldes hullumeelse kokkuvõtte kõigist Eesti ja kogu maailma hädadest, mille on sügavas salastatuses tekitanud „pühendatud isikud“.

Agressiivne pederastia olevat vaid jäämäe veepealne osa, aga enam-vähem kindel on, et sellest atraktiivsest sõnast ja mõttest retseptsioon suurt kaugemale ei jõua. Kui nüüd Reimo Mets loeb, et teda ja tema aatekaaslasi on nimetatud seksuaalhälvetega isikuteks, kes on ühel pulgal paranoikude ja skisodega, siis ta ilmselt pikalt ei pühitse.

Selle teksti avaldamist on raske mõista. Hirmus kisa ja koledam pahandus on kindel, teksti „maailmaajalooline“ väärtus aga küsitav. Kas mäng väärib küünlaid? Noh, iseenesest peaks ühel korralikul kollasel lehel olema kohtukulude katmise fond, mis kisa-kära sujuvalt kinni maksab.

Vaene Lauri Vahtre!

Kuulake kõik, teie vingujad ja sügelejad! Kas tõesti on kade, et inimene tööle sai, ah? „Ma pean tööd tegema, mul on perekond,“ karjatab hädas doktor EPL-is. Mul hakkaski Vahtrest kohe kahju. Võib-olla oli tal juba kõht väga tühi. Tihasele panete küll pekki, aga kes toidaks tööta jäänud riigikogulast? (Loe ka siit, siit ja siit.)

Ega inimene pole siis süüdi, et kuulub heasse parteisse, mis oma inimeste eest hoolt kannab. Täpselt sama lugu Evelyn Sepaga (loe siit). Küll parteid juba teavad, kui palju kahju võib üks andekas ja tegus inimene tekitada, kui tal mitte midagi teha ei ole (ja raha ka ei ole).

EPL andis poliithoiatuse

Nagu Postimeest on ikka peetud ja peetakse Reformi leheks, peeti Päevalehte Isamaa leheks. Pärast Isamaa irlistumist paistis see ehk pisut vähem silma, aga ära see kuvand ei kadunud. Pärast Manitskist lahtisaamist hakkavad, paistab, puhuma uued tuuled (loe ka siit ja siit).

„...toimetus on ennast juba seadnud uuele vaole, et keskenduda üha tähelepanelikumalt elule, mis meie ümber voolab ja pulbitseb,“ kirjutab Toomet uues, autori nimega juhtkirjas (nojah, lugejad ei saa ju tavaliselt aru, mis „tikkel“ see juhtkiri üldse on, sest tal pole autori nime juures, nii et samm lugejale lähemale).

„Pean silmas eelkõige meid kõiki puudutavaid igapäevategemisi ja ühtlasi ka seda, mida me näeme, kuid ei saa muuta,“ jätkab Toomet. „Või õigemini, saame muuta, kuid vaid siis, kui anname valimistel oma hääle. Eesti Päevaleht tahab turvata teie otsust ja tagada selle õiglase ja õige kasutamise.“

Nii et EPL valib uue poliitilise suuna, mis erineb endisest. Mis kuju see poliitilise valiku turvamine tegelikkuses võtab, saab peagi näha. Esialgu on mõnevõrra segane, mis parteiga EPL siis lähemad suhted loob. Prioriteetide loetelu viitaks justkui enim Keskile, mis pole aga tõenäoline. „Lugejate poolel“ ja „lugejatega koos“ on aga täitsa svenssonipanga moodi, nii et pagan seda teab.

Feissbukis muiatakse, et igatahes välise kuju poolest on EPL-il lootust peagi muutuda Eesti esimeseks A4-ajaleheks.

Delfi tegi Osolinist ropendaja

Tuleb välja, et ma pole ainus, kes Aaviksoo eilse etteaste peale karvad turri ajas (vt siit). „Mis maa see on, kus minister peab iga jumala kord laulupeo kōige ülevamad hetked pekki keerama?“ vahendab Delfi Osolini säutsu.

Loo pealkirjas on pekkikeeramisest millegipärast saanud p...ikeeramine, mis jätab mulje, nagu oleks Osolin kasutanud naise suguelundi käivat obstsöönset sõna, mille teine täht on u. No kuule, Delfi, mispärast siis pekk rumal sõna on? Pekkikeeramisest võite südamerahus ilma tärnideta kirjutada. Tärne on vaja siis, kui keegi on midagi p...e või p...i keeranud. Ei ole ju väga keerulised nüansid?

Eks see pekkikeeramine muidugi p...ekeeramise asemele tekkiski. Mõned inimesed ei tahtnud inetuks peetavat sõna välja ütelda ja asendasid selle kirjeldusega. On ju anatoomiline tõsiasi, et nimelt pekkidest see asendatud kehaosa koosneb.

Aaviksoo tegi Jänest

Ei tea, mis ministritele küll sisse on läinud – nimelt seal, kus neid kõige vähem näha ja kuulda tahetakse, on nad platsis ja hakkavad mingit arusaamatut iba ajama. Eelmise laulupeo rikkus mäletatavasti tollane kultuuriminister Jänes, kes enne finaali pukki trügis ja erutatult piiksuma hakkas (loe ka siit).

Seekord oli siis just „Põhjamaa“ lauldud ja emotsioon laes, kui äkki hakkas piiksuma haridusminister Aaviksoo. Just nimelt piiksuma. „Mis maa see on,“ küsis ta ebaloomulikult peenikesel häälel mitu korda, kuigi tal on muidu täitsa normaalne hääl ka olemas.

Rahvas muigas ja hakkas juttu ajama. Viisakad inimesed, peomeeleolus pealegi, ei hakka ju välja vilistama. Aga peo loomulik rütm oli järjekordselt rikutud.

Nojah, põhimõtteliselt oleks ju Lang võinud Jänest teha, sest praegu on tema kultuuriminister, aga temal ilmselt ei tule see peenike hääl nii hästi välja. Aaviksoo küll vaevalt Jänest teadlikult parodeeris. Ilmselt on kuumusest lihtsalt peast segi läinud.

ETV, kus pidu jäi?

Pidin ennast eile ETV esimese ja teise kanali vahel segaseks klõpsima: laulu- ja tantsupeost kanti üle tund aega – ja siis pandi peale „Hercule Poirot“, mida ma silma otsaski sallida ei või. Pagan küll, no mida siis rahvusringhääling veel peaks otse üle kandma kui mitte laulu- ja tantsupidu?

Täna õhtul, lubage teadustada (ma tudeerisin nüüd telekava ka), teeb ETV põhikanal lauluväljakule viieminutisi lülitusi. Teises tuleb pidu pikalt ja õigel ajal – loodetavasti otse – ja alles pühapäevast osa peetakse põhikanalis otse ülekandmise vääriliseks. Rongkäik sealhulgas. Aga reedene osa on igaveseks läinud!

Miks ETV eile pidu üle ei kandnud, seda menetleb loodetavasti täie rangusega Õhtuleht. Ja kui veel rongkäigu edastamisega peaks mingi jama olema, siis võtab Õhtuleht neil kõrvad pihku, teeb tuule saba alla, kütab neile sellise seljasauna, et viimsepäeva laupäevani on meeles. Kuskil peab ikka televaataja kannatustel piir kah olema.

Provokaatori võit

Provokaator netinimega jurialhaz ei osanud ilmselt oma märjemateski unenägudes ette kujutada, et Eestis leidub väljaanne, kus tema rahvustevahelist vaenu õhutavad mõtteavaldused künnise ületavad. Veel vähem võis ta loota, et tegu on juhtumise Eesti loetavaima portaaliga.

Ei või teada, kas tegu on isehakanu või palgalisega, aga kaldun arvama viimast. Infosõda ju käib kogu aeg, teate küll. „Diil“ Delfiga on kasulik mõlemale poolele. Võika teksti tootja maandus hetkega „tegijate“ hulka (nüüd võiks töö tellija tal palka tõsta) ja ka Delfil läks päev täie ette: kommide ja klikkide väljapeksmine saavutas kvalitatiivselt uue, tõelise hardcore taseme (loe ka siit).

Ansip lollitab, Kaasik on ärikas

Hea pealkiri on kulda väärt – püüab puhkaja tähelepanu ja aitab maha müüa ka kehva kvaliteediga ajakirjandustoote. Seda enam, et paljud meediatarbijad, eriti online'ide lugejad, pealkirjast edasi üleüldse ei vaatagi.

Aga näe, Ansipil viskas üle ja ta kaebas Ekspressi pressinõukogusse. Iseenesest on muidugi kama kaks, mis nõukogu otsustab, nendel otsustel mingeid juriidilisi tagajärgi pole, pappi ei pea välja käima. Väljaandel on natuke ebameeldiv, aga see on ka kõik. Nii et tegelikult oli Ansipi samm kõigest näpuvibutus, isegi mitte nurkapanek ega tuti-tuti. Asi on tõsine ikka alles, kui kohtusse minnakse.

Õigupoolest oli Tänavsuu loo pealkirjas kõik õige. Inimeste lollitamine ju ongi peaministri amet ja Ansip on seda pikki aastaid teinud nii osavalt, et on peaminister juba kolmat aega järjest. Just selle eest eesti rahvas teda armastabki. Kuldseid kilde on Ansip tootnud gigade kaupa, aga minu lemmikuks jääb see, kuidas ta kaitses oma parteikaaslast Rahumäge, kellele meeldib võõra raha eest sooja mere ääres peesitada (loe siit).

Pressinõukogus muidugi nii ei mõelda ja tõenäoliselt tuleb Ekspressil paari kuu pärast avaldada lakooniline teade hea ajakirjandustava rikkumise kohta. Lapselastele on Tänavsuul kindlasti tore rääkida, kuidas Ansip ta läbi sõimas (EE), mina aga palun, et jumal nii Tänavsuule kui ka Ansipile andeks annaks, sest kumbki ei tea, mida ta teeb. Tõepoolest, miks ei võiks nad koos kirikusse minna (vrd EPL)?

Viktor Kaasik ilmselt pressinõukoguga jamama ei hakka ja läheb Postimehe pealkirja pärast otse kohtusse. Tema kaliibriga tegelase nimetamine ärikaks on väärt sületäit viiesajaeuroseid, sest ärikas tähendab pisisuli (vt siit). Pisidusest, nagu isegi aru saate, on Kaasik Eesti mõõtkavas sama kaugel kui Kuu Maast.