Kvaliteetlehe pervert-reporter

Postimehe sporditoimetuse avaldatud spetsiifiliste iluuisutamisfotode peale hakkas märatsema isegi galerii sihtgrupp, kes tuvastas juba pealkirja järgi, et tegemist on pervert-reporter Andres Kalviku loominguga.

„Kalvik on ikka üks mannetu pihkur,“ nentis üks kommentaator. „ma lihtsalt lugesin pealkirja ja juba sain aru kes artikli on teinud .. täielik PERVERT!“ karjatas teine.

Kui esialgu plaanis raevunud sihtgrupp Postimehe aknast sisse ronida ja arvuti taga onaneerivale Kalvikule lihtsalt kitli peale anda, siis pärast mõningat järelemõtlemist otsustasid nad kaevata Kadastikule.

Kadastiku vastus tuli kiirelt: „Eesti inimesed hoiavad suhtluses füüsilist distantsi, kuid erutuvad ja tulevad üksteisele lähedale ainult internetis. Pärast liiguvad need inimesed puhaste kätega tänaval ja tunduvad täitsa normaalsed. Seejuures on ka näha, kust nad tulevad - tihti linnavalitsustest või ministeeriumitest.“ (Vrd PM)

Kadastik ütles, et kui Postimees sellist sisu ei toodaks, siis teeks seda keegi teine. „Pealegi on Postimees ja Postimees Online täiesti erinevad ettevõtted,“ lisas ta. Kalviku personaalküsimust keeldus ta kommenteerimast.

Kuninglik pulm lõppes koerapulmaga

Hahaa, see rahvas väärib monarhiat, kõõksusin ma naerda, kui Delfist vaatasin, millega pidu lõppes. Ennast silmini täis kaaninud Ühendkuningriigi alamad roomasid neljakäpakil mööda tolmuseid tänavaid, oksendasid ülearused alkoholikogused sinnasamasse ja aelesid maast ja ilmast aru saamata.

ETV, näita seda ka! Muidu ma kaeban Tammerkile, et mulle kui maksumaksjale, kelle raha eest ürituse ametlikku osa viie tunni ulatuses üle kanti (loe siit), on loodud kultuuriliselt ebapädev ning tasakaalustamata pilt.

Surm kui vaatemäng

Uuel meedial on kummaline omadus muuta toimuv ebareaalseks. Mida enamat me oma silmaga - enamasti ka vahetult, nn reaalajas - näha võime, seda ebatõelisem see tundub. Paradoksaalne? Võib-olla isegi mitte. Asi on info koguses ja distantsis.

Kui inimesed põgenevad tsunami eest sinu oma silma all, vulkaanid purskavad otse elutoas ning sa võid kas või tuhandendat korda vaadata, kuidas sinu oma kaasmaalastest pantvangid paluvad püssitorude eest enese elu päästmist ja kojupääsemist, pole see kõik äkki justkui enam päris. Sa näed asju, mida justkui nägema ei peaks. Aga sa näed neid nii tihti ja niisugusel hulgal, et sa ei imesta enam ega küsi, kas seda peaks nägema või ei.

Tõsi, mõrvu enamasti online ei näe (välja arvatud terroristlike rühmituste omad). Need tuuakse sulle lähedale teistel viisidel. Aga see on selline imelik lähedaletoomine, mis seisneb kaugemaleviimises. Pistetatakse nii nina alla, et sa enam ei näe. Näidatakse liiga lähedalt, ja sa ütled: ei ole olemas. Ei ole võimalik. Ja isegi kui on, siis mitte meil (järelikult pole see meie asi).

Üks meedia olemusse kuuluv, kuid ilmselt teadvustama viis reaalseid sündmusi ebareaalseks muuta on kasutada toimunu esitamiseks dramaatika žanre. Soomes tappis mees oma endise naise, poja ja iseenda. Õhtuleht on pealkirja toppida suutnud lausa kaks žanrimääratlust, draama ja tragöödia. Postimees on piirdunud draamaga. Delfi pole kumbagi pannud, ilmselt soovist vältida võõrsõnu.

Soomes toimunu pole meile enamat kui vaatemäng. Võrreldav kuningliku pulmaga, mille avalik-õiguslik ETV igale huvilisele koju kätte tõi. Üks meelelahutus kõik.

Paar päeva tagasi lugesin Elu 24-st keset harilikku suvalist tilulilu uudist selle kohta, kui palju maailmas lapsi nälgib. Täna ma seda enam üles ei leia, küll aga võin pakkuda kolme nädala eest samas portaalis kurioosiumite sekka potsatanud samateemalist lugu. Rohkem kui miljard nälgival inimestel on meile vaid meelelahutusportaali uudisväärtus, hea võileiva kõrvale tarbida.

Avalik-õiguslik pulm

Igaüks läheb omamoodi lolliks. Kui leidub pooletoobiseid, kellele meeldib Londoni tänavatolmus püherdada, et Kate'i ja Williami pulmi näha, siis andku aga minna. Meediale ma üldiselt ka midagi ette ei heidaks - kui publik tahab sellist jama osta, siis tuleb seda neile müüa. Olgu meil või mujal.

Elizabeth on ju iseenesest kena puhas vanainimene, mis sest, et peale koerte teda siin maailmas eriti miski ei huvita. Charles ja Camilla on kah nüri olemisega, aga ega Diana kohatu labiilsus ju kuningakotta sobinudki. Kui britid niisukesi pidada tahavad, kes neid keelata saab.

Aga miks kannab seda seebiooperit üle ETV, vaat sellest ma küll aru ei saa. Viis tundi otseülekannet! Kuidas see käib see kokku rahvusringhäälingu missiooni ja väärtustega? Mismoodi brittide tsirkus meie avalik-õiguslikku telekanalisse kuulub?

Männik umbusaldab Lipstokki

Võib-olla ei peaks Märten Ross seda ülearu isiklikult võtma, et nõukogu teda esimesel katsel asepresidendiks ei kinnitanud. Ilmselt esitatakse ta uuesti ja kinnitatakse ära. Männiku väljaütlemiste näol aga tegemist pigem umbusaldusavaldusega Lipstokile, keda Männik lahti lasta ei saa, aga ilmselt tahaks.

Heita Rossile ette, et ta pole rahvusvaheline mees, on natuke imelik. (Minkast kirjutasin siin). Eelkõige võis Männik rahvusvahelistest kogemustest ja taustast rääkides silmas pidada hoopis Lipstokki, kes oskab inglise keelt kehvasti ja ei jaga üleüldse eriti matsu (loe ka siit). PM ei liialda eriti, kui nimetab Rossi Eesti Panga ajuks.

Supertoimetus, kollektiivne aju

Et EPL-i ja Eesti Ajalehtede kokkupanemisega saab kõvasti kulusid kärpida (reklaam, turundus, üüripinnad, raamatupidamine jne), on klaar. Mida aga tähendab Luige ajus sündinud supertoimetus, on esialgu pisut segane.

Toimetuste liitmisest sündivas supertoimetuses tekiks sünergia siis, kui see viidaks ühtse juhtimise alla (ühtlasi saaks suure osa ajakirjanikke lahti lasta, aga seda saab muidugi alati). Sellisel juhul olnuks Larini väljavahetamine Toometi vastu (loe siit) ja Lutsu ametissepanek Hõbemäe asemel (loe siit) mõttetu ajaraiskamine.

Ent väidetavalt jäävad Delfi, EPL-i, Ekspressi ja Maalehe peatoimetajad ametisse. Mis võib lihtsalt olla nn vaheetapp. Põhimõtteliselt on nende nelja väljaande peatoimetajate seas ainult üks, kes supertoimetuse juhina kõne alla tuleks.

Paberiga on vähe teine lugu, aga paljude online'ide pidamine osutub pikemaajalises perspektiivis kindlasti mõttetuks. Juba praegu on ju uudised igal pool ühed ja samad (loe ka siit).

Rein Minkal rusikas sügeleb

Kui mees on ühel kohal töötanud nii kaua, et talle on juba juured alla kasvanud – ja siis antakse järsku jalaga, eks ta ajab vihale küll. Delfist on näha, et Rein Minka lööks hea meelega Jaan Männikul hambad kurku. Mis, kurat, mina polegi rahvusvaheline mees! Lalin! Olen isegi välismaal töötanud, mis te üldse mölisete.

Tahaks teada, kellena Minka ikkagi Saksamaal töötas. Väljendusviisi ja olemise järgi arvaksin, et turvamehe või mõne Kneipe väljaviskajana.

Tegemist on muide mehega, kes on kohtus süüdi mõistetud naiskolleegile raskete kehavigastuste tekitamises, ning karistatud poolteiseaastase tingimisi vabadusekaotusega.

Minka noris bussis tüli äsja insuldi üle elanud elektrik Haraldiga. Sekkus Minka naissoost kolleeg.

"Rein Minka vihastas veelgi enam," kirjeldas prokurör juhtunut. "Ta haaras naisel kahe käega rinnust, nii et pluus ja kaelakett rebenesid, liikus kannatanuga bussiukse poole ja tõukas ta sealt välja. Väljatõukamist oli prokuröri sõnul saatnud Minka lause: "Sinu ma viskan nüüd nii välja, et sa oma kondid murrad!"" (ÕL)

Naine kukkus selili asfaldile ja kaotas teadvuse. Arstid fikseerisid tal peaaju vapustuse, peahaava, põrutuse, hulga kriimustusi ja siniseid plekke. (ÕL)

Eesti Pangas lasti Minkal edasi töötada, justkui poleks midagi juhtunud.

Paet muudkui sõidab ja kohtub

Kõige rohkem kasu on seitsme eestlase röövimisest Urmas Paetil. Mees on samahästi kui iga päev uudistes, kuigi üks messits on sisutühjem kui teine. Muidugi teab ta rohkem kui räägib, aga see ei ole piisav, tulemust ju ei ole.

Kersti Kaljulaid ütles väga täpselt: asjad hakkavad liikuma siis, kui Sarkozy Liibanoni lendab. Paet võib edasi-tagasi voorida ja kohtuda kas või vanakuradi vanaemaga, kasu pole sellest kõige vähematki. Paistab, et ka Liibanon võib oma röövleid ridamisi pokri pista, tänagi püüti jälle ühed kinni, aga kus eestlased on, ei tea ikka keegi.

Kas Sarkozy on eestlaste kohta kas või üheainsama sõna öelnud, rääkimata sellest, et midagi teinud? Ei, tal on savi. (Loe ka siit.)

Miks keegi Prantsuse saatkonna ees inimketti ei korralda? Miks ei nõuta, et Sarkozy midagi ette võtaks? Kurat küll, mingi dopinguproovi pärast luuakse ususekt, tullakse tänavale, peaaegu oleks laulupidu korraldatud, aga kui seitse noort meest on vaja ära päästa, siis on mömm.

Ansipit kaitseb naine

Muammar al-Gaddaffil ei lähe viimasel ajal eriti hästi ning maailma meedia on hakanud muret tundma, kuhu on kadunud tema naisihukaitsjad, kes pidid tingimata olema neitsid. Ansip, tundub, on aga just palganud naisihukaitsja, kelle Õhtuleht on pildi peale püüdnud.

Ma ei tea, kas Ansipi turvad just neitsid peavad olema, aga igatahes on sel naisel millegipärast meeste ülikond seljas. Kui nüüd sellest lugu ei tehta, siis ei kõlba see Eesti meedia kassi saba allagi, ma ütlen.

Tarandeid tõmbab raha poole

Kõigepealt tahtis pikk Tarand riigi rahakotti kontrollima hakata, aga see ei läinud millegipärast läbi. Seevastu väike Tarand sai erakondade rahastamise kontrollimise komisjoni liikmeks kui eriti sõltumatu sotsiaalse närviga mõtleja.

Sõltumatus on tõepoolest muljetavaldav. Kandideeris roheliste nimekirjas, aga parteisse ei astunud, riigikokku ei saanud. Mis tähendab, et nüüd, kus rohelised viimaseid veeringuid kokku loevad, ta neid enam ei tunne. Riigi rahastatava ajalehe peatoimetaja (aga riik, see ongi ju suurparteid, eks). Presindendi nõunik ja kõnekirjutaja.

Mutionu peol läks verevalamiseks

Maaleht on maha saanud aegade parima esiküljega, mille nägemine paneb käed erutusest värisema: kes siis ei tahaks teada, mis Mutionu peo tegelikult juhtus? Kuigi aimata ju võib.

Ilmneb, et esialgses variandis (ilmus 1926 ajakirja Päiksetar ainsaks jäänud numbris) tõmbas jänes nina täis ja astus siilile käpa peale. Siis hakkas tüli norima kaaren ja viimaks sekkus löömingusse purjus karu. Mutirahva ehmatuseks lendasid nii kausid kui ka tassid, „kisklejad waid undasid“.

Kohutav kisma, mida tänases variandis süütu „pilla-palla pillerkaari“ nime all tuntakse, lõppes tegelikult nii:

Kui siis wiimaks lõppes tüli,
siili kasuk lõhki oli,
karul katki kistud west,
reinul kadund kõrwalest.

Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.

Lugeda saab seda lõbusat lugu paberlehest, netis on ainult sissejuhatus.

Surnuksravimine läheb tasuliseks

Sotsiaalminister Hanno Pevkuri ettepaneku kohaselt hakatakse traditsioonilise meditsiini võtetega surnuks ravitud inimeste kirstu külge kleepima silte, kui palju raviraha riik nende peale kulutas, ning see summa nõutakse kadunukese omastelt sisse.

„Niigi ülekoormatud meditsiinisüsteemi teenuste ebamõistlik ja vastutustundetu ekspluateerimine peab lõppema,“ teatas Pevkur. „Ka ravikindlustatud inimesed peavad aru saama, et kui nad ise terveks saada ei tahagi, pole mõtet arsti aega ja riigi raha raisata. Seetõttu hakkame patsiendile regulaarselt infot andma selle kohta, palju tema peale on juba raha kulunud.“ (E24)

Pevkur lisas, et kui haige mõistliku aja jooksul paranemise märke ei ilmuta, tuleb tal kindlustuse olemasolust hoolimata ravi ise kinni maksta. „Ega siis haigekassa pole vaestemaja või muu hoolekandeasutus,“ märkis Pevkur. „Meie anname haigele õnge, aga kala püüdma ehk terveks saama peab ikkagi inimene ise.“

Meditsiinisüsteemi pingutuste kiuste ära surnud inimeste ravikulud nõutakse sotsiaalministeeriumis valminud kava kohaselt sisse lähedaste käest (ÕL). „Ei ole nii, et lastakse ennast ravida, aga siis pannakse ikka kõrvad pea alla,“ selgitas Pevkur. „Eesti riik ei saa endale selliseid mõttetuid kulutusi lubada.“

Praeguse plaani kohaselt vabastatakse surnu lähedased ravi kinnimaksmisest juhul, kui koolnu on üle 75 aasta vana. Nooremalt surnute omaste käest sisse nõutav summa on otseses korrelatsioonis lahkunu elu jooksul tarbitud meditsiiniteenuste maksumusega.

Rahvas, raibe, söögu heinu

Kuuldes tervest tonnist metsa alla viidud vorstist, korjas tervisliku toitumise eestkõneleja Evelin Ilves seelikusaba käte vahele ja tippis kraaviservale toidureostust oma silmaga kaema (ÕL).

Paraku olid kohalikud selleks ajaks, kui Evelin kohale jõudis, poole vorsti juba süle ja seljaga koju tassinud ning töö käis täie hooga. „Eks ma kodus nuusutan üle, kas enda jaoks pannile ka panen,“ ähkis külamees Uuno endasuurust kotti selga upitades. „Aga Paukale jätkub siit jõuludeni!“

Evelini ennastunustavaid ringutusi ja karjeid, et halvaks läinud vorsti ei süüa ei tohi, sest see on tervisele veel hullem kui suhkur ja transrasvad, ei pannud kohalikud mikski.

„No millas sul endal ka viimati kõht tühi oli,“ viskas Leida põlastavalt üle õla. „Ega siis meie saa säändsed pirtspreilid olla nigu mõned, et toitu ninaga loobime. Süia tuleb seda, mis on. Ea, kui ültse midagi on. Issand jumal, metsa all vedeleb söök! Muidugist me korjame ülesse.“

Toiduliidu juht Sirje Potissepp ei kiida riknenud toidu söömist heaks, kuid tunnistab, et tegemist on ajaloolise paratamatusega. „Tegelikult ei ole mitte toit kallis, vaid inimesed on vaesed,“ selgitas ta. "Eesti ettevõtted müüvad ikka sööki ainult neile, kes osta jaksavad. Rahvas, jah... noh, söögu heinu. Ega siis toidutootmine pole heategevus.“

Majandusanalüütikute hinnangul tõuseb toidu hind käesoleval aastal Eestis veel vähemalt 30 protsenti ning tuleval aastal kaheksa. See tähendab, et prügikastist hakkab toitu otsima senise 20 protsendi asemel 40 protsenti elanikkonnast.

Asju tuleb ajada Sarkozyga

Selle asemel et selle isevalitsejast kasahhiga ringi aeleda, peaks Ilves kohemaid Sarkozyle helistama ja küsima, mida need lurjused nõudsid. Ma ei usu, et tal Saudi Araabia või Jordaania kuninga numbrit on, aga ka nendega võiks rääkida.

Selge on see, et eestlastel pole siin üksi teab kui palju ära teha. Hõbemägi arvab küll, et äkki peaks saatma Eerik-Niiles Krossi nendega läbi rääkima, aga no kuulge. Et mereröövel saab inimröövlitega paremini jutu peale või?

„Liibanoni seitset“ ei võetud kinni eestlastena, vaid valgete eurooplastena. Kui röövlid käskisid pöörduda prantslaste presidendi poole, siis meie asi on tema käest aru pärida. Mida nad nõudsid? Mida te neile vastasite? Mida me saame koos ette võtta?

Väikese Nicolas'ga peaks Ilves jutu peale saama küll, naised on neil üsna sarnased. Evelin võib oma sünnipäeva (mis juhtumisi on Hitleriga ühel päeval) natuke omaette ka pidada. Las läheb turule või midagi, poest ju süüa ei saa.

Annika, kes ei taha olla Maris

Maris Lauri lahkumise järel Hansapanga meediaga suhtlevaks analüütikuks saanud Annika Paabut ütles esimese asjana, et ta ei taha saada Maris II-ks, vaid soovib, et teda kuulataks-vaadataks kui Annika Paabutit (ÄP).

Selliste asjade väljaütlemine näitab, et meediasuhtluses on Annikal veel kõvasti areneda. Esiteks, meediale pole kunagi mõtet on hirmudest rääkida. Niikuinii hakatakse võrdlema, sinna ei ole midagi parata. See ei loe mitte kõige vähematki, kas Annika seda tahab või mitte.

Teiseks, eitavatel väljaütlemistel on kalduvus lugejate mälus positiivseks pöörduda. Mis on praegusel juhul tulemus? Öeldakse Annika, mõeldakse: ahaa, uus Maris. See on see Annika, kes ei taha olla Maris. Aga huvitav, miks ta ei taha? Edasi lastakse fantaasial lennata vastavalt oma rikutuse astmele. Naiste puhul võrreldakse esimese asjana välimust.

Iseenesest pole Annika tänasel jutul EPL-is väga vigagi, kuigi natuke igavavõitu ju on. Mis teha, kõik ei ole Hardo Pajulad. Mariseni on Annikal siiski veel tükk maad minna.

Saage tuttavaks: filosoof-terrorist

Mul pole Ansipist kahju just eriti sageli. Täiskuuöödel, kui minu patsiendid muutuvad eriti rahutuks ja talle pidevalt helistavad, siis vahel on küll. Kuigi ma leian, et põhimõtteliselt käivad sellised telefonikõned peaministri palga sisse. Ent tuleb välja, et peaministri und ei sega sugugi ainult ravil viibivad inimesed.

Filosoof Mart Raukas: „Helistasin Ansipile. See oli paar päeva enne seda, kui meie kaks sõdurit Afganistanis korraga surma said. Aeg oli üpris hiline ja tõenäoliselt ajas mu kõne ta magamise pealt üles. Ta küsis, kes te olete? Ma olin mõni hetk vait ja küsisin talt vastu: ja kes teie selline olete? Siis järgnes pikem vaikus. Ütlesin talle iga sõna rõhutades: „Vii väed Afganistanist välja!”“ (Kultuur ja Elu)

Pärast seda kutsuti katoliiklasest filosoof (selle sõnapaari absurdsuse üle arutlemine ei kuulu siinsesse formaati) kaposse, aga üksinda rääkima harjunud mees rääkis kapo omad professionaalselt surnuks. Ma ei imestaks, kui ta oleks isegi pärast kapole koolituse eest arve esitanud.

Filosoof-koolitaja huvid ei piirdu aga sugugi ainult Ansipi öise terroriseerimisega. Tegemist pole mingi „kehaliselt kidura“ „vaimuinimesega“, kellel on „hästi paksud prillid“ ja kes kõnnib, „Sirp näpus“ (Raukase enda väljendid). See mees teab, „kuidas noaga on võimalik lihtsalt tekitada raskeid vigastusi. /----/ Noa puhul on sageli nii, et kas lased ülekaalukal vastasel endast jagu saada või tekitad ise ränki vigastusi ja väljud võitjana“.

See on muide asi, mida Raukas oma klientidele ka õpetab. Õpetuse esitusviis on „omapärane ja nõuab täpset auditooriumi tajumist“. Klientides tekitatakse „eelšoki“ seisund, milles inimene hakkab ohtu reaalselt tajuma, ning temas ärkavad seni uinunud instinktid. Kahtlustan, et osa selliseid „eelšokiseisundisse“ viidud kliente on poole koolituse pealt lõikama pannud ja minu kliinikusse sattunud.

PS. Aitäh Kajar Pruulile, tänu kellele seda lugu lugema sattusin.

Helmest saab Eesti Soini?

Kui Eestis oleks partei nimega Põliseestlased või Päriseestlased (või Õiged Eestlased), siis oleks ilmselt juba kodusõda lahti. Timo Soini sugust tegelast Eesti poliitmaastikul ei ole. Kas võiks tulla? Kahtlane, aga mitte päris võimatu.

Eesti tõendas viimastel valimistel, et usub suurparteide võimu ja võimeid. Üksikkandidaatidele antud hääled läksid prügikasti, kuigi nimelt nende seas leidusid ainsad, keda mingilgi moel Soiniga võrrelda saaks. Isa ja poeg Helmet pean silmas. Eurovastasus, abordivastasus, multikultivastasus.

Martin Helme oleks võinud juba pärast europarlamendivalimisi ennast edukalt suurparteidele maha müüa, aga ei teinud seda. Päris oma parteid tal pole luua õnnestunud, see Eesti Rahvuslik Liikumine koosneb ju peamiselt ullikestest, niisukestega kaugele ei sõida.

Aga ärgem unustagem, et isegi poliitkorrektses Euroopa vägagi poliitkorrektsed peavoolu poliitikud on tundnud, et Multikulti ist kaputt. Järgmiste ja üha lisanduvate „sigade“ ärapäästmine on nii kallis, et Saksamaagi kannatus võib katkeda. Eestlane on, hambad ristis, kannatama harjunud, aga uut ja värsket poliitilist jõudu oodatakse tegelikult väga.

Politoloogid usuvad, et järgmisteks riigikogu valimisteks see tekib. Helme tähetunni koitmise peale ma siiski kihla ei veaks.

Eesti kardab uut pronksiööd

Uusvana valitsuse ministrid on ebaharilikult jõulised ning mõningad vangerdused paistavad esmapilgul ebaloogilised. Põhimõtteliselt oleks Lang võinud ju justiitsminister edasi olla, samamoodi Aaviksoo kaitseminister. Tõsteti nad „pehmetesse valdkondadesse“ ümber ainult selleks, et broilerid valitsusse pääseksid?

Võib-olla. Aga vähemasti haridusvallas on peagi lõhkemas pomm, mille plahvatuse tagajärgedega toimetulemiseks võib tarvis olla Aaviksoo reljeefset juhtimisstiili. Yana Toomi alustatud sõda venekeelse õppe säilitamise nimel jätkab tudendipõlves maailma rootsi kardinate tagant vaadanud Mihhail Kõlvart, kes juhtis Eesti delegatsiooni kurikuulsas Seligeri laagris, kus Eesti poliitikute päid vardasse aeti.

Yana Toom ei teinud ei teinud saladust sellest, et tal on vene ajud ja vene maailmavaade (loe ka siit). Kõlvarti maailmavaadet väljendab selgesti tema minevik. Kriminaalne taust ei ole Keskerakonda muidugi kunagi seganud, linnavolikokku on kõlvanud tuua ka tõelisi retse (Rene Reinmann).

On selge, et Aaviksoo Tallinna koolidele venekeelse õppe säilitamisel erandit teha ei saa, sest see tähendaks „pööret riiklikus hariduspoliitikas“. Samas pole põhjust arvata, et vene koolid ja Keskerakond siin heast-paremast alla annaksid. Kui pronksiööde ajal tõid vene koolid õpilasi tänavatele „Rossija, Rossija!“ skandeerima, siis miks ei võidaks mobiliseeruda nüüdki.

Pronksiööde korraldamises süüdistatud nelik mõisteti mäletatavasti õigeks ning ka Tallinna kesklinnas vandaalitsenutele määratud karistused olid erakordselt leebed. Ansipi toonane jutt, et pole mõtet oma noort elu viieaastase vanglakaristusega ära rikkuda, mõjub tagantjärele naeruväärsena. Elu läks edasi, nagu poleks midagi juhtunud.

Usume Laaneotsa (ja jõuluvana)

Aiguskõntsler uurib kõikse aeg, kas see või teine asi põhiseadusele vastab. Kas mitte Tallinna linn tittesid ei ahista, kas täis peaga võib autot juhtida ja kas naised võivad paljalt päikest võtta. Ja kui keegi mingi kahtlase ettepaneku teeb, siis läheb kohe kisa lahti – eieiei, põhiseaduse kallale nüüd küll ei lähe. Pigem rebime piiblist ülemlaulu välja.

Aga näe, mindi. Kaitseväe juhataja visati põhiseadusest välja nagu naksti, ja mitte üks koer ei haugu. Mitte üks ei tee särgikampaaniat, keegi ei moodusta inimketti, penskar ei lähe kaikaga Toompeale. Ainult Kunnas kirjutab Päevalehes omal kena inimese malbel viisil, aga kes teda kuulab? Endine sõjamees ei tohiks nii malbe olla.

Kirjutab, et kaitseväe juhataja peab nüüd veelgi kuulekam olema kui varem, sest muidu kustutab koondab kaitseminn ta üleüldse ära. Eh, no kas ta seni siis ei olnud? Ütles korra, et venelane on vaenlane. Siis topiti tal suu pikaks ajaks kinni, oligi teine pikka aega täitsa kuss. Siis hakkas tulema see psühholoogilise sõja sõnum. Mis selgelt Laaneotsa peas sündinud ei ole. Esitab ju teine praegugi poliitikute messitsit.

Aga kes siis püssi võtab, kui venelane tuleb, ah? Laar või? Tema kõmmutab esimeses järjekorras ometi Savisaare maha, või siis paremal juhul laseb tema pildi auklikuks. Kas ta ikka päriselt sõda pidada oskab, selles ma kahtlen. Hea küll, saadab Jüri Böhmi tiblasid nottima. Aga kas siis üks on lahinguväljal sõdur? Ei ole tõesti hea, kui Laaneots peab Laari sõna kuulama.

Tegelikult on muidugi savi, kes käske annab, kui asjaks läheb, sest käske lihtsalt pole varsti enam kellelegi anda. Kaitsevägi on nii vaeseks jäänud, et sõdurid peavad lastele kommi ostmiseks piraate jahtima ja välismaa turvafirmades rügama, et pead toita. Jänkid võtavad oma osa, Rahumägi imeb viimased. Ongi kaitsevägi kaputt.

Nii et kui õnnetus käes, siis lasen oma kõige raskema osakonna patsiendid lahti ning annan neile labida ja süstla kaasa. Päästku end siis, kes saab! Nemad ei pruugi vahet teha, kes vaenlane, kes oma.

Hõbemägi viskab Lutsu

Miks Luigel on vaja Hõbemäest lahti saada, on segane, sest Hõbemägi on siiski tegija. Juba aasta tagasi kuulutati välja uue peatoimetaja leidmise konkurss, aga seal kandideerisid ainult Harri Kingod, nii et kedagi võtta ei olnud (loe siit).

Kui nüüd Hõbemägi täna kirjutab, et tema mantlipärija on viimaks leitud, siis loen ma ridade vahelt muiet. Teadmist, et Luts ei saa hakkama. Et läheb nagu Ülaverega Delfis. Ülavere ja Luts on väga kenad ja omal alal kompetentsed inimesed, ainult et Ülavere ei tea, kuidas online'i tehakse, ja Luts ei tea, kuidas ajalehte tehakse.

Põhimõtteliselt on muidugi võimalik, et lehe kandvad jõud hoiavad Ekspressi vee peal. Teevad asja edasi nii, nagu juba kakskümmend aastat on teinud, ja leht jääb ellu. Üks on kindel: Lutsu kõik need Hvostovid, Kivid, Jürgenid nüüd küll kuulama ei hakka. Põrnitsevad altkulmu ja teevad ikka seda, mida ise tahavad. Luts ei saa nendega jutu pealegi, rääkimata suunamisest või juhtimisest.

Suusaliidu jobud seebiks

Mulle meeldivad väga feissbukis loodud grupid, eriti „Usume jõuluvana“ ja „Meie süstisime koos Andrusega“. Kahjuks pole veel loodud gruppi „Jüri Järv võlla tõmmata“, sellega joiniks kohe. Mees on Delfile ajanud sellist iba, et nuta või naera:

„WADA keelab sellest avalikult rääkimise, vaatamata sellele nõudele oli meedial see info olemas, ent reglemendi järgi seda olemas ei saa olla ja järelikult see info ei saanud olla adekvaatne. Seetõttu me eitasime seda.“

Oli olemas info, mida olemas olla ei saa, seetõttu eitasime? Tuleaaviksooappi!

Ühest asjast ei saa ma aru. Delfi esitles ennast Raua saates tõe avalikkuse ette toojana, aga ometi oli Postimehes sellekohane lugu enne – ja veel varem kirjutas keissist Pullerits oma blogis. Postimees, tundub, on Kadastiku isikus üles tunnistamas, et asja taga on norralased.

Veel vähem saan ma aru sellest, et need seitse meest, kes Liibanonis ära rööviti, on ikka kadunud ja kedagi enam ei huvita, küll aga toodetakse lõputuid oopusi Veerpalust ja dopingust. Selle peale annab ikka tulla, et küsida Veeralu asjas kommentaari Metspalult, kelle poeg Liibanonis kaduma jäi.

Veerpalust tehakse Tätvere

Hea küll, tehti feissbukis toetuslehekülg. Inimesed tahavad ennast ikka kuskil välja elada. Aga kui see inimketijutt pihta hakkas, tundsin kerget iiveldust. Einojah, aga kuidas oleks laulupeoga? Üldrahvaliku korjandusega, juhuks kui Veerpalu peaks sponsoritele raha tagasi maksma? Kas tõesti sünnib esimene eesti päris oma kirik, Veerpalu-nimeline usuhullude sekt?

Veerpalu-usku kuulutavad juba juhtkirjad, uudiste pealkirjadest pole mõtet rääkidagi. Usun süütusse, ei usu süütusse. Psühholoogid kõnelevad rahvus- ja ühtsustunde erakordsest kasvust ning puudub veel ainult väide, et alles Veerpalu keiss sünnitas eesti rahva tõelise eneseteadvuse. Teda toetades mõistsime viimaks, kes me tõeliselt oleme, ruiraraa.

Asi on täiesti jamaks kätte läinud, mõistate. See võib lõppeda tõelise Veerpalu-tülgastusega, eriti kui see kohtusaaga kord läbi peaks saama ning ametlikult kinnitatakse, et proovide tulemused jäävad sellisteks, nagu nad on. Siis võib armas eesti rahvas muidugi vanajumalale endale apellatsioonkaebuse teha, kui see kõik juba niikuinii usuküsimus on. Vanajumal juba pissiproovi ei taha ja vada reeglitest ei hooli.

Tõenäolisemalt siiski väsib rahvas varsti Veerpalust lihtsalt ära, tüdineb. Nagu läks Matvere ja Tättega. Enne ärasõitu käidi küll kontserdil koogutamas, meeleliigutuses põlvi väristamas ja pisarat pühkimas, aga kui igast kanalist hakkas Tätveret oksendamiseni tulema, hakkas vastu isegi massidele. Üledoos ei pruugi küll tappa, aga enesetunde võib tõeliselt vastikuks teha.

Äripäev palkas arsti

Kuivõrd mitte üks tohter enam Äripäeva ajakirjanikke ei ravi, tuli väljaande palgale võtta arst, kes lehetöötajaid terviseprobleemide korral nõustab ja vajaduse korral ka retsepte väljastab.

„Meil ei olnud enam teist võimalust, sest arstide ringkaitse Eesti Vabariigis on ületanud taluvuse piiri,“ märkis peatoimetaja Meelis Mandel. „Kui meie ajakirjanik Kadri Jakobson viimati perearsti uksest sisse astus, hakkas too röökima, hullunult kätega vehkima ning kutsus turvamehed. Kadri pääses vägivaldseks muutunud tohtri käest õnneks siiski vigastusteta.“

Bonnierid on kokkuvõttes asjaga isegi rahul, sest oma meediku palkamine võimaldab märkimisväärset kulude kokkuhoidu. Kuivõrd ametliku tervisekindlusega ei ole äripäevlastel tekkinud olukorras enam midagi peale hakata, pole ka palkade pealt enam sotsiaalmaksu tasuda tarvis.

Äripäevlaste tervist silmas pidama palgatud meedik Roosi Rõõm tõdes, et tema vastsed hoolealused on üldiselt terved nagu purikad. „Peavalu on selles toimetuses tundmatu nähtus,“ tõdes ta rahulolevalt. „Aga kui vaja peaks olema, saan kõigega hakkama, kas või pimesoole opereerimisega.“

Arstid keeldusid Äripäeva töötajaid ravimast lehes ilmunud kriitiliste kirjutiste pärast, mis paljastasid ravimifirmade arstidele suunatud koolituste reklaamürituslikult alatu iseloomu.

Meie Andrusega on kööga-mööga

No on alles raiped – see suusaliit ja kõik need asjapulgad seal tuleks kohapeal oksa tõmmata. Vastikud, ilged valevorstid! Mis kuradi vada reeglid, protseduurid ja susserduurid. Siin on Aaviksoo filosoofisulge tarvis, et musta valgeks rääkida, aga isegi sellest ei kipu piisama. Feissbukis juba räägitakse, et kohemaid hakatakse nõudma õigust keemilisele enesemääramisele. On ka viimane aeg!

Ajakirjanikel on Veerpalust selgelt kahju, ja mul on ka. Jumal küll, sportlane ei pea olema keemik! Tema asi on suusatada, ja seda ta tegi. Kogu see kamp tema ümber koosneb jälkidest valetajatest. Vaene, vaene Andrus! Ta vajuks maa alla, kui saaks, ta ei tea, mida tohib rääkida ja mida ei tohi.

ETV ülekanne lõppes enne ära ja Delfi oma jooksis kokku, kui keegi küsida jõudis, kas kogu see haigus oli ka üks suur vale või mitte. No see, mille pärast väidetavalt ei saanud Holmenkollenisse sõita. Niikuinii oli. Kõik on vale. (Loe ka siit ja siit.)

Hea küll, Mati Karlovitš võib nüüd Venemaale mineku ära unustada. Suusatada ei taha enam Eestis mitte kunagi mitte keegi. Oma suusad viskasin juba aknast alla porilompi. Ansip ja Ligi toovad oma suusad Toompeale ja põletavad avalikult. Aga vaat oleks ma sponsor, ei annaks ma suusaliidu sulidele enam iial mitte ühtegi senti.

Võimuvahetus Päevalehes

Luik sai Manitskist lahti ja on otsustanud Päevalehele elu sisse puhuda (loe ka siit). Lehm peab ikka natuke lüpsma ka, mitte ainult sööma. Niisiis sai Larin kinga ja peatoimetajaks pandi Vallo Toomet. Larinile, paistab, mingit sooja kohta ei pakuta. Ilmselt antakse šokolaadimedal nagu Tiina Langile.

Toometi näol on tegemist peaga mõtleva ajakirjanikuga, ja mulle meeldib, kui peatoimetajad mõtlevad ja ise ka kirjutada oskavad. Tänapäeval see kahjuks ülearu levinud pole. Aga peale peaga mõtlemise oskab Toomet midagi ka kätega ära teha. Kui ta TV1 juhatuse kunagise liikmena maksupettuses süüdi mõisteti, siis anti talle võimalus karistus ära kanda ühiskondlikult kasulikku tööd tehes.

Mis tööd Toomet tookord ühiskonna hüveks tegi, jäi natukene segaseks. Lehti vist ei riisunud ja peldikuid ei küürinud. Aga noh, eks ta midagi ikka tegi!

Veerpalu pissi jahtides

Veerpalust hakkab juba täitsa kahju. Ajakirjanikud on valmis sisse murdma kuhu tahes, et tema pissiproovid kätte saada ja neid oma mõistuse kohaselt testida. Kisma tähtsa uudise esimesena avaldamise nimel lõpeks ilmselt sellega, et kallihinnaline piss aetaks maha ja mitte keegi saaks mitte kunagi teada, kuidas sellega lugu oli.

Muudkui nõutakse, et Veerpalu teeks pressikonverentsi ja tunnistaks üles, kas ta tarvitas dopingut või mitte. Ainult et Veerpalu ise ei pruugi ausat vastust üldse teadagi. Oletagem, et esimene proov näitas dopingut. No kust sportlane teab, miks see nii on? Tema sööb ja joob, mis talle ette antakse, ega siis pudrule peale vaadates aru ei saa, kas seal on mingi kahtlane sodi sees või ei ole. Aga võib-olla sokutas Alaver talle midagi tee sisse? Kust vaene Veerpalu seda teada võib, mida treenerid talle sisse söötsid?

Alaver on kahtlane, seda ma ütlen küll. Mis jutt see on, et täna on südametunnistus puhas. Aga homme äkki ei ole, ah? Sportlase asi on sporti teha, mitte iga sööki kurjalt kahtlustada ja kümme korda testida lasta, kuni toit ära jahtub. Kui mingi jama on, siis on süüdi ikka need, kes talle pahasid aineid andsid.

Otsime sealt, kus on kergem otsida

Otsinud kord üks vanatädi midagi õuest. Otsinud ja otsinud, tulnud viimaks naaber vaatama, mida tädi otsib. Nõela, vastanud naine. Või nii, imestanud naaber. Siit otsid, kas siin aias kaotasid nõela ära või? Ei, toas, vastanud tädi. Aga ma otsin siit, sest siin on valgem, mul toas na hämar.

Sama lugu on eestlaste otsimisega Liibanonist. Asjapulgad arvavad, et nad on ammugi Süürias, aga kui Liibanonis juletakse veel maju puistata, siis Süüriasse ei julge eriti keegi nina pista. Üldse, see Liibanon on ju nii tilluke, et selle aja peale võiks see olla pahupidi pööratud. Süüriaga on asi igapidi keerulisem: maad rohkem, poliitilised segadused hulga suuremad ja mehedki karmimad. Nendega pole mingitest inimõigustest üldse mõtet rääkima hakatagi.

Isikandmete kaitsega lagipähe

Isikuandmete kaitse on Eesti riigis kujunemas vahendiks, millega on võimalik kinni mätsida ükskõik mida. Iseäranis kehtib see ajateenijatega juhtunud õnnetuste ja „missioonidel“ tehtud taktikaliste vigade kohta, millest kaitsevägi ise avalikkusele kunagi ei teata. Kui juhtunu avalikuks tulebki, siis on isikuandmete kaitse malakas käepärast võtta.

Ajateenija kaotas plahvatuses sõrmed. Õnnetus juhtus kolmapäeval. Laupäevaks saab Reporter juhtunust siiski teada (selge see, et mitte ametlikke kanaleid pidi, muidu jõudnuks info avalikkuse ette samal päeval) ning teeb uudise. Pressijaoskonna ülem kinnitab juhtunut, ent täpsemalt ei räägi midagi. Teavitusosakonna ülem ütleb, et peastaap kommenteerib õnnetust esmaspäeval. Kommentaar seisneb eeldatavasti selles, milles alati: isikuandmete kaitse tõttu ei saa midagi täpsemalt kommenteerida.

Täpselt samamoodi käituti siis, kui alles äsja ühe ajateenija pea haubitsa vahele jäi. Kaitsejõudude peastaap viitas taas isikuandmetele, jättes sisuliselt kommentaari andmata. Lõpuks öeldi seda, et jobu oli ise süüdi – ei järginud ohutusreegleid. No kuulge, koostööharjutuste korraldajatel ja läbiviijatel on siin ikkagi ka vastutus. Ei ole nii, et anname lastele pommi kätte, las teevad pauku nii, nagu ise oskavad, ja kui ennast õhku lasevad, siis on ise süüdi.

Toby Harndeni avalikustatud eestlaste imelikud juhtumised Helmandis põhjustasid Maarjamaal tormi: president ja kaitseminister toetasid britte raamatu esialgse versiooni hävitamisel. Kaitseminister ähvardas – taas isikuandmete kaitsele viidates – ajakirjanikku kohtuga. „Oma sõdurite väärikuse ja mälestuse kaitsmine on Eesti riigi kohus ja me loodame, et sama lugupidavalt suhtuvad meie kaitseväelastesse ka kõik Eesti liitlased,“ teatas Ilves. Väärikuse kaitsmiseks ja lugupidamise saavutamiseks kõlbavad nähtavasti kõik vahendid. Nagu Aaviksoo on tõendanud, ei ole siin „tõe mõõgaga“ midagi ära teha (loe siit, siit ja siit).

Ka eestlaste röövimise kohta Liibanonis oli Ilvesel öelda, et Eesti ja meie liitlaste tegevust ja seniseid teadmisi kirjeldavate detailide üksikasjalik avaldamine pole kohane. Sisuliselt tähendab see seda, et kogu töö, mida Eesti ajakirjandus on juhtumi uurimisel teinud, on kohatu. Meenutagem, et Eesti ei avaldanud röövitute nimesid sugugi esimesena. Oleks aga kummaline, kui meil ei kirjutataks ohvritest midagi, sellal kui välismeedias lehvitatakse nende ID-kaartide ja muude andmetega.

Liive ja Samost vastutavad

Sellal kui teised väljaanded mõistsid Eesti Energia juhi Sandor Liive palgatõusu – millega koos saame kõik kohe varsti nautida ka elektrihinnatõusu – üksmeelselt hukka, kes resoluutsemalt, kes leebemalt, solidariseerus BNS-i juht Anvar Samost Liivega. Liive vastutus olevat väga suur, mistõttu on ta ka väärt väga suurt palka.

Mida sellest järeldada? Mina järeldaksin, et Samost saab ka ise väga suurt palka. Selline solidariseerumine saab ikka tekkida ainult sarnasuse pinnalt. Tema vastutab, mina vastutan, ja me saame teineteisest aru. Meie teame, mis see vastutus on.

Mis puutub Eesti Energiasse ja juhi vastutusse, siis selles ma ausalt öelda kahtlen. Kui Eesti Energia avantüürid Jordaanias ja Ameerikas puu taha peaksid minema – mis te arvate, et Liive selle jama omast taskust kinni maksab või (loe energeetiku arvamust). Kamoon. Tal leidub tuhat põhjendust, miks niimoodi läks, ja kokkuvõttes plekib kõik kahjud ikka kinni elektritarbija. Rahvas, sest kesse tänapäeval siis ilma elektrita läbi saab.

Aasmäe ostis loomakliinikust raamatuid

Võib-olla on pisut küsitav ajastus Äripäeva poolt tuua Hardo Aasmäe rahaga susserdamine avalikkuse ette 1. aprillil. Erilist uudist siin muidugi pole, sest Eesti Entsüklopeediakirjastuse „rahalised raskused“ on avalikult teada juba pikemat aega. Seda kummalisem on, et Aasmäe esinemisi „arvamusliidri“ ja „asjatundjana“ piirata pole väljaanded seni vajalikuks pidanud.

Kui videomaterjali võetaks aprillinaljana, on see Aasmäele kahtlemata kasulik. Aga nii osav näitleja Aasmäe ilmselt siiski ei ole, et ta suudaks õigel hetkel verel pähe tulvata lasta nii, et see kaameragi vahendusel näha on. Kehakeele valitsemist võib õppida, vereringe valitsemine on aga siiski kõrgem pilotaaž. Jutt on tal professionaalse kelmi oma, on seda alati olnud.

Aasmäe leiab, et äriühingu juhina kirjastuse krediitkaarti kasutades ühe päeva jooksul üheksas pubis töllerdada, suurtes kogustes sularaha välja võtta ja loomakliiniku arveid tasuda on igati okei. Noo, võib-olla mõne ettevõtte meelest ongi, aga paraku on Aasmäe äri saanud arvestatavat riigi tuge. Nüüd tuleks uurida, kes need täpselt olid, kes talle seda andsid. Mis mehega tegu, on juba Aasmäele näkku vaadates selge, nägu on tal aga kõik need aastad olnud üks ja sama.