Uusvana valitsuse ministrid on ebaharilikult jõulised ning mõningad vangerdused paistavad esmapilgul ebaloogilised. Põhimõtteliselt oleks Lang võinud ju justiitsminister edasi olla, samamoodi Aaviksoo kaitseminister. Tõsteti nad „pehmetesse valdkondadesse“ ümber ainult selleks, et broilerid valitsusse pääseksid?
Võib-olla. Aga vähemasti haridusvallas on peagi lõhkemas pomm, mille plahvatuse tagajärgedega toimetulemiseks võib tarvis olla Aaviksoo reljeefset juhtimisstiili. Yana Toomi alustatud sõda venekeelse õppe säilitamise nimel jätkab tudendipõlves maailma rootsi kardinate tagant vaadanud Mihhail Kõlvart, kes juhtis Eesti delegatsiooni kurikuulsas Seligeri laagris, kus Eesti poliitikute päid vardasse aeti.
Yana Toom ei teinud ei teinud saladust sellest, et tal on vene ajud ja vene maailmavaade (loe ka siit). Kõlvarti maailmavaadet väljendab selgesti tema minevik. Kriminaalne taust ei ole Keskerakonda muidugi kunagi seganud, linnavolikokku on kõlvanud tuua ka tõelisi retse (Rene Reinmann).
On selge, et Aaviksoo Tallinna koolidele venekeelse õppe säilitamisel erandit teha ei saa, sest see tähendaks „pööret riiklikus hariduspoliitikas“. Samas pole põhjust arvata, et vene koolid ja Keskerakond siin heast-paremast alla annaksid. Kui pronksiööde ajal tõid vene koolid õpilasi tänavatele „Rossija, Rossija!“ skandeerima, siis miks ei võidaks mobiliseeruda nüüdki.
Pronksiööde korraldamises süüdistatud nelik mõisteti mäletatavasti õigeks ning ka Tallinna kesklinnas vandaalitsenutele määratud karistused olid erakordselt leebed. Ansipi toonane jutt, et pole mõtet oma noort elu viieaastase vanglakaristusega ära rikkuda, mõjub tagantjärele naeruväärsena. Elu läks edasi, nagu poleks midagi juhtunud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment