Uuel meedial on kummaline omadus muuta toimuv ebareaalseks. Mida enamat me oma silmaga - enamasti ka vahetult, nn reaalajas - näha võime, seda ebatõelisem see tundub. Paradoksaalne? Võib-olla isegi mitte. Asi on info koguses ja distantsis.
Kui inimesed põgenevad tsunami eest sinu oma silma all, vulkaanid purskavad otse elutoas ning sa võid kas või tuhandendat korda vaadata, kuidas sinu oma kaasmaalastest pantvangid paluvad püssitorude eest enese elu päästmist ja kojupääsemist, pole see kõik äkki justkui enam päris. Sa näed asju, mida justkui nägema ei peaks. Aga sa näed neid nii tihti ja niisugusel hulgal, et sa ei imesta enam ega küsi, kas seda peaks nägema või ei.
Tõsi, mõrvu enamasti online ei näe (välja arvatud terroristlike rühmituste omad). Need tuuakse sulle lähedale teistel viisidel. Aga see on selline imelik lähedaletoomine, mis seisneb kaugemaleviimises. Pistetatakse nii nina alla, et sa enam ei näe. Näidatakse liiga lähedalt, ja sa ütled: ei ole olemas. Ei ole võimalik. Ja isegi kui on, siis mitte meil (järelikult pole see meie asi).
Üks meedia olemusse kuuluv, kuid ilmselt teadvustama viis reaalseid sündmusi ebareaalseks muuta on kasutada toimunu esitamiseks dramaatika žanre. Soomes tappis mees oma endise naise, poja ja iseenda. Õhtuleht on pealkirja toppida suutnud lausa kaks žanrimääratlust, draama ja tragöödia. Postimees on piirdunud draamaga. Delfi pole kumbagi pannud, ilmselt soovist vältida võõrsõnu.
Soomes toimunu pole meile enamat kui vaatemäng. Võrreldav kuningliku pulmaga, mille avalik-õiguslik ETV igale huvilisele koju kätte tõi. Üks meelelahutus kõik.
Paar päeva tagasi lugesin Elu 24-st keset harilikku suvalist tilulilu uudist selle kohta, kui palju maailmas lapsi nälgib. Täna ma seda enam üles ei leia, küll aga võin pakkuda kolme nädala eest samas portaalis kurioosiumite sekka potsatanud samateemalist lugu. Rohkem kui miljard nälgival inimestel on meile vaid meelelahutusportaali uudisväärtus, hea võileiva kõrvale tarbida.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment