Isikandmete kaitsega lagipähe

Isikuandmete kaitse on Eesti riigis kujunemas vahendiks, millega on võimalik kinni mätsida ükskõik mida. Iseäranis kehtib see ajateenijatega juhtunud õnnetuste ja „missioonidel“ tehtud taktikaliste vigade kohta, millest kaitsevägi ise avalikkusele kunagi ei teata. Kui juhtunu avalikuks tulebki, siis on isikuandmete kaitse malakas käepärast võtta.

Ajateenija kaotas plahvatuses sõrmed. Õnnetus juhtus kolmapäeval. Laupäevaks saab Reporter juhtunust siiski teada (selge see, et mitte ametlikke kanaleid pidi, muidu jõudnuks info avalikkuse ette samal päeval) ning teeb uudise. Pressijaoskonna ülem kinnitab juhtunut, ent täpsemalt ei räägi midagi. Teavitusosakonna ülem ütleb, et peastaap kommenteerib õnnetust esmaspäeval. Kommentaar seisneb eeldatavasti selles, milles alati: isikuandmete kaitse tõttu ei saa midagi täpsemalt kommenteerida.

Täpselt samamoodi käituti siis, kui alles äsja ühe ajateenija pea haubitsa vahele jäi. Kaitsejõudude peastaap viitas taas isikuandmetele, jättes sisuliselt kommentaari andmata. Lõpuks öeldi seda, et jobu oli ise süüdi – ei järginud ohutusreegleid. No kuulge, koostööharjutuste korraldajatel ja läbiviijatel on siin ikkagi ka vastutus. Ei ole nii, et anname lastele pommi kätte, las teevad pauku nii, nagu ise oskavad, ja kui ennast õhku lasevad, siis on ise süüdi.

Toby Harndeni avalikustatud eestlaste imelikud juhtumised Helmandis põhjustasid Maarjamaal tormi: president ja kaitseminister toetasid britte raamatu esialgse versiooni hävitamisel. Kaitseminister ähvardas – taas isikuandmete kaitsele viidates – ajakirjanikku kohtuga. „Oma sõdurite väärikuse ja mälestuse kaitsmine on Eesti riigi kohus ja me loodame, et sama lugupidavalt suhtuvad meie kaitseväelastesse ka kõik Eesti liitlased,“ teatas Ilves. Väärikuse kaitsmiseks ja lugupidamise saavutamiseks kõlbavad nähtavasti kõik vahendid. Nagu Aaviksoo on tõendanud, ei ole siin „tõe mõõgaga“ midagi ära teha (loe siit, siit ja siit).

Ka eestlaste röövimise kohta Liibanonis oli Ilvesel öelda, et Eesti ja meie liitlaste tegevust ja seniseid teadmisi kirjeldavate detailide üksikasjalik avaldamine pole kohane. Sisuliselt tähendab see seda, et kogu töö, mida Eesti ajakirjandus on juhtumi uurimisel teinud, on kohatu. Meenutagem, et Eesti ei avaldanud röövitute nimesid sugugi esimesena. Oleks aga kummaline, kui meil ei kirjutataks ohvritest midagi, sellal kui välismeedias lehvitatakse nende ID-kaartide ja muude andmetega.