Otsinud kord üks vanatädi midagi õuest. Otsinud ja otsinud, tulnud viimaks naaber vaatama, mida tädi otsib. Nõela, vastanud naine. Või nii, imestanud naaber. Siit otsid, kas siin aias kaotasid nõela ära või? Ei, toas, vastanud tädi. Aga ma otsin siit, sest siin on valgem, mul toas na hämar.
Sama lugu on eestlaste otsimisega Liibanonist. Asjapulgad arvavad, et nad on ammugi Süürias, aga kui Liibanonis juletakse veel maju puistata, siis Süüriasse ei julge eriti keegi nina pista. Üldse, see Liibanon on ju nii tilluke, et selle aja peale võiks see olla pahupidi pööratud. Süüriaga on asi igapidi keerulisem: maad rohkem, poliitilised segadused hulga suuremad ja mehedki karmimad. Nendega pole mingitest inimõigustest üldse mõtet rääkima hakatagi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment