Ajal, mil legendaarne FBI alles pimeduses kobas, oli Eesti keskkriminaalpolitsei juba paljastanud maailma krimiajaloo suurima ja elegantseima küberpettuse, mida – uskuge või mitte - juhiti ühest Õismäe korterist.
Umbes niimoodi algas eilne „Pealtnägija“, mis rullis meie silme ees lahti ülipõneva loo geniaalsest pangapettusest, milles osales ennenägematult suur hulk inimesi korraga ligi sajas maailma linnas: kokku võeti sulas välja Eesti rahas üle saja miljoni krooni. Kui meie mehed oli juhtumi lahendanud, andsid imetlusest pahvid FBI omad neile medalid.
„Pealtnägija“ loo videomaterjal pärines keskkriminaalpolitseist, kelle abi - ja eeldatavasti ka initsiatiivita - ei oleks seda lugu sündinud. Politseist oli pärit ka kogu hooaja avasaate materjal, mis tõi päevavalgele üheksa kuu jooksul kogutud Tallinna taskuvaraste tegutsemisskeemi. Selle saate eel käinud reklaam oli massiivne ja rõhus erakordsele eksklusiivsusele.
Eelmisest aastast meenub samuti ülikuumana väljareklaamitud saade politseinike altkäemaksuvõtmisest. Aga mida näidati? Politsei enda valmistatud õppevideot sellest, mis juhtub pahade korravalvuritega, kes lähevad illegaalse tulu saamise libedale teele - tegemist oli juba aasta tagasi tingimisi vangi mõistetud Livio Karro juhtumi tagantjärele süstematiseeritud didaktilise esitusega.
Mis siis selles halba on, kui „Pealtnägija“ ajakirjanikel on politseis nii kõvad allikad? Esmapilgul on kõik tore, aga mõtleme veel korra järele. Ajakirjanduse sõltuvus allikatest on nähtus, millest Eestis eriti ei räägita, aga selge on see, et info eest tahetakse ka midagi vastu. Esiteks seda, et info oleks esitatud allikale sobival viisil – eelkõige eduloona. Teiseks seda, et allikasse suhtutakse kriitikavabalt ning käpardlikud keissid jäetakse kajastamata. Muidu leiab politsei oma asja ajamiseks mõne teise ajakirjaniku ja kanali.
„Pealtnägijas“ esitatud politseimaterjalidega võrreldavate ajakirjandussaaduste tootmiseks puuduvad võimalused nii ETV-l kui ka ükskõik missugusel teisel meediaväljaandel. Ressursse lihtsalt ei ole. Mis tähendab seda, et nn uuriv ajakirjandus sõltub Eestis ainuüksi „allikate“ soovist ühte või teist infot käibele lasta ehk siis koostööst „struktuuridega“, mis peale politsei ja prokuratuuri võivad olla ka majanduslikud ja poliitilised jõud. Mida sellisel juhul veel üldse tähendab uuriv ajakirjandus, on meie mail küsimata küsimus.
Thursday, September 30, 2010
Wednesday, September 29, 2010
Rahvaliit tõmbab pätte ligi
Rahvaliidus seni pooletoobali ametit pidav Lauri Vitsut, süüdimõistmata pätt ja „kohtusüsteemi katsejänes“, on otsustanud sülje- ja okselärakad pintsakult maha pühkida, lipsu otseks tõmmata ja erakonda juhtima hakata (EPL).
Mõistete selgitus: pooletoobal on Facebookist pärit sõnaleid, mille Ekspress julges launchida vaid toobali kujul, tähistamaks tagasihoidlike vaimsete võimetega, ent seda püüdlikumat (noor)poliitikut. Nimeloome eeskujuks on loomulikult Keskerakonna peasekretär Priit Toobal (Vitsut on Rahvaliidus peasekretär).
Süüdimõistmata kurjategija: kuritegeliku imagoga ja avalikkusele teadaolevalt kahtlase taustaga tegelane, kes on tänu heale advokaadile, enese juriidilisele võimekusele või kohtusüsteemi suutmatusele/äraostetavusele õigeks mõistetud. Pole mõtet hakata siinkohal rääkima, et keegi pole süüdi, kui pole kohtus süüdi mõistetud: terve kari kohtunikke istub tänaseks vangis, aga keegi ei hakka ometi nende menetletud asju tagantjärele üle menetlema. Kui palju on neid kohtunikke, kes täna veel vangis ei istu, aga varsti lähevad, on küsimus tõenäosusteoreetikutele.
Niisiis: Harju maakohus mõistis Lauri Vitsuti talle usaldatud võõra vara omastamises ning ametiisikuna ametiseisundit kuritarvitades suureulatuslikus võõra vara riisumises õigeks eelmisel aastal. Prokurör Stella Veberi, kes nõudis Vitsutile šokivangistust, lubas Vitsut ise vangi panna (ilmselt teeb ta seda siis, kui justiitsministriks saab, nagu on lubanud). Riigikohtu otsusega sellest aastast jäi Vitsut lõplikult õigeks ning riigikohus olevat talle koguni kaastunnet avaldanud, et kohtumõistmine seitsme aasta peale venis.
Viimased teated Lauri Vitsutist räägivad, et ta võlgneb oma Stirpe-nimelise firma endistele töötajale mitme kuu palga (PM). Veel: Vitsutile kuuluv Majanduskaitse Büroo OÜ ei maksnud riigile makse oma kümme aastat ja seda täiesti põhimõtteliselt, sest: „Ma ei näe põhjust, miks peaksime valitseva poliitilise võimu saamatuse ja valed päeva- ja majanduspoliitilised otsused oma taskust kinni maksma.“ (PM) Missuguste meetoditega Vitsut inkassoäri ajab ja kuidas on see seotud tema enda traagilise minevikuga, võid lugeda siit.
Mõistete selgitus: pooletoobal on Facebookist pärit sõnaleid, mille Ekspress julges launchida vaid toobali kujul, tähistamaks tagasihoidlike vaimsete võimetega, ent seda püüdlikumat (noor)poliitikut. Nimeloome eeskujuks on loomulikult Keskerakonna peasekretär Priit Toobal (Vitsut on Rahvaliidus peasekretär).
Süüdimõistmata kurjategija: kuritegeliku imagoga ja avalikkusele teadaolevalt kahtlase taustaga tegelane, kes on tänu heale advokaadile, enese juriidilisele võimekusele või kohtusüsteemi suutmatusele/äraostetavusele õigeks mõistetud. Pole mõtet hakata siinkohal rääkima, et keegi pole süüdi, kui pole kohtus süüdi mõistetud: terve kari kohtunikke istub tänaseks vangis, aga keegi ei hakka ometi nende menetletud asju tagantjärele üle menetlema. Kui palju on neid kohtunikke, kes täna veel vangis ei istu, aga varsti lähevad, on küsimus tõenäosusteoreetikutele.
Niisiis: Harju maakohus mõistis Lauri Vitsuti talle usaldatud võõra vara omastamises ning ametiisikuna ametiseisundit kuritarvitades suureulatuslikus võõra vara riisumises õigeks eelmisel aastal. Prokurör Stella Veberi, kes nõudis Vitsutile šokivangistust, lubas Vitsut ise vangi panna (ilmselt teeb ta seda siis, kui justiitsministriks saab, nagu on lubanud). Riigikohtu otsusega sellest aastast jäi Vitsut lõplikult õigeks ning riigikohus olevat talle koguni kaastunnet avaldanud, et kohtumõistmine seitsme aasta peale venis.
Viimased teated Lauri Vitsutist räägivad, et ta võlgneb oma Stirpe-nimelise firma endistele töötajale mitme kuu palga (PM). Veel: Vitsutile kuuluv Majanduskaitse Büroo OÜ ei maksnud riigile makse oma kümme aastat ja seda täiesti põhimõtteliselt, sest: „Ma ei näe põhjust, miks peaksime valitseva poliitilise võimu saamatuse ja valed päeva- ja majanduspoliitilised otsused oma taskust kinni maksma.“ (PM) Missuguste meetoditega Vitsut inkassoäri ajab ja kuidas on see seotud tema enda traagilise minevikuga, võid lugeda siit.
Tuesday, September 28, 2010
Meedia viib mõistuse. Kalle Mälbergi juhtum
Mmmeedia on mmmõnus! Siiski vaid piirini, mil see mõistusele mõjuma hakkab. Nagu on kahjuks juhtunud Kalle Mälbergi, Delfi vastse meediakriitikuga.
Kõigepealt meditsiinilised lähtepunktid. Teate, kuidas nimetatakse meelemeditsiinis nähtust, kus inimene pöörab pead iga krõpsu peale, vaatab järele kõigele, mis liigutab, ja püüab vastata kõigile häältele, mida kuuleb (ükskõik, kas need tulevad väljastpoolt või tema enda seest? Selle nähtuse nimi on monkey mind, eesti keeli võiks rääkida ahviaru sündroomist. See väljendub suutmatuses keskenduda ja liialdatud reaktsioonides ümbritsevale. Kui seda õigel ajal ravima ei hakata, ega sealt head nahka ei tulegi.
Kuidas ravi käib? Tohter näitab patsiendile ühte sõrme. Patsient hakkab alguses muidugi märatsema, sest ta ei suuda seda üle poole sekundi vaadata, esimese nädala jooksul tavaliselt nutab hooti ja kriimustab ennast. Siis hakkab tasapisi rahunema ja suudab mõne sekundi jooksul sõrmele keskenduda. Seda aega pikendatatakse järjest. Kui ahviarulisuse põhjuseks on meedia, siis tuleb inimesel see konkreetne haigustekitaja igaveseks ära võtta, nagu toimitakse ka tugevate allergeenidega.
Mälberg on nähtavasti püüdnud korraga televiisorit vaadata, raadiot kuulata ja ajalehte lugeda – ning samal ajal „artiklit“ kirjutada. Nagu isegi näete, tulemus on küll naljakas, aga siiski õõvastav. Meediameditsiiniliselt on tegemist klassikalise „hullu arsti“ juhtumiga: ekstreemses seisukorras patsient peab ennast hullumaja direktoriks ja kirjutab teistele retsepte välja.
See viib mind mõttele, et inimesi tuleb meedia suhtes otsustavalt harima hakata. Meediatooted tuleb sarnaselt suitsupakkidega märgistada. Sobivad sellised hoiatused: tarbi mõõdukalt; loe lehte ainult eestpoolt tahapoole; enne meediatarbimist pea nõu oma perearstiga; meedia liiga suurtes kogustes võib põhjustada aju pehmenemist.
Kõigepealt meditsiinilised lähtepunktid. Teate, kuidas nimetatakse meelemeditsiinis nähtust, kus inimene pöörab pead iga krõpsu peale, vaatab järele kõigele, mis liigutab, ja püüab vastata kõigile häältele, mida kuuleb (ükskõik, kas need tulevad väljastpoolt või tema enda seest? Selle nähtuse nimi on monkey mind, eesti keeli võiks rääkida ahviaru sündroomist. See väljendub suutmatuses keskenduda ja liialdatud reaktsioonides ümbritsevale. Kui seda õigel ajal ravima ei hakata, ega sealt head nahka ei tulegi.
Kuidas ravi käib? Tohter näitab patsiendile ühte sõrme. Patsient hakkab alguses muidugi märatsema, sest ta ei suuda seda üle poole sekundi vaadata, esimese nädala jooksul tavaliselt nutab hooti ja kriimustab ennast. Siis hakkab tasapisi rahunema ja suudab mõne sekundi jooksul sõrmele keskenduda. Seda aega pikendatatakse järjest. Kui ahviarulisuse põhjuseks on meedia, siis tuleb inimesel see konkreetne haigustekitaja igaveseks ära võtta, nagu toimitakse ka tugevate allergeenidega.
Mälberg on nähtavasti püüdnud korraga televiisorit vaadata, raadiot kuulata ja ajalehte lugeda – ning samal ajal „artiklit“ kirjutada. Nagu isegi näete, tulemus on küll naljakas, aga siiski õõvastav. Meediameditsiiniliselt on tegemist klassikalise „hullu arsti“ juhtumiga: ekstreemses seisukorras patsient peab ennast hullumaja direktoriks ja kirjutab teistele retsepte välja.
See viib mind mõttele, et inimesi tuleb meedia suhtes otsustavalt harima hakata. Meediatooted tuleb sarnaselt suitsupakkidega märgistada. Sobivad sellised hoiatused: tarbi mõõdukalt; loe lehte ainult eestpoolt tahapoole; enne meediatarbimist pea nõu oma perearstiga; meedia liiga suurtes kogustes võib põhjustada aju pehmenemist.
Monday, September 27, 2010
Aga kui sinu õde abiellub koeraga?
Ärge tulge rääkima, et raha ei ole: alles äsja pandi meie silme all põlema 3,6 miljonit krooni. Et sa võiksid mõelda, mida teeksid, kui sinu poeg tahaks abielluda mehega või kui su õde armub su sõbrannasse (PM).
Kui ma oskaks üle kümne suuruste arvudega arvutada, siis rehkendaks ma kokku, kui palju tühja kõhuga lapsi saaks selle rahahunniku eest ära toita või kui paljudele vaestele vanainimestele uue sabakondi panna. Tuleansipappi, kas see on siis mõni tõeline teema?
Noh, kui töökaaslane on moslem, eks ma siis vaata, kas on normaalne inimene, kas saab jutu peale või ei. Kui ei saa, no mis seal ikka, ega igaühega ei saa sõber olla. Poeg tahab abielluda mehega? Nojah, kui on normaalne mees ja poeg päriselt tahab, suur inimene, eks ta ise teab, ainult et ilmselt peavad nad siit minema kolima, sellest on kahju küll. Õde armub minu sõbrannasse? Njah, kui nii juhtub, eks ma siis mõtlen järele, aga ausõna, mul on muidu päevas tuhat muud asja mõelda kui see. Ja mingi kampaania korras ei mõtle ma põhimõtteliselt.
Üldiselt, inimesed abielluvad ka Eiffeli torni ja muude rauakolakatega. Ise nägin ükskord filmist, ausõna. Nad astuvad oma armastatuga vahekorda ka, kusjuures täiesti avalikus kohas, sest kuidas sa seda torni ikka koju tarid ja kaissu võtad.
Kui ma oskaks üle kümne suuruste arvudega arvutada, siis rehkendaks ma kokku, kui palju tühja kõhuga lapsi saaks selle rahahunniku eest ära toita või kui paljudele vaestele vanainimestele uue sabakondi panna. Tuleansipappi, kas see on siis mõni tõeline teema?
Noh, kui töökaaslane on moslem, eks ma siis vaata, kas on normaalne inimene, kas saab jutu peale või ei. Kui ei saa, no mis seal ikka, ega igaühega ei saa sõber olla. Poeg tahab abielluda mehega? Nojah, kui on normaalne mees ja poeg päriselt tahab, suur inimene, eks ta ise teab, ainult et ilmselt peavad nad siit minema kolima, sellest on kahju küll. Õde armub minu sõbrannasse? Njah, kui nii juhtub, eks ma siis mõtlen järele, aga ausõna, mul on muidu päevas tuhat muud asja mõelda kui see. Ja mingi kampaania korras ei mõtle ma põhimõtteliselt.
Üldiselt, inimesed abielluvad ka Eiffeli torni ja muude rauakolakatega. Ise nägin ükskord filmist, ausõna. Nad astuvad oma armastatuga vahekorda ka, kusjuures täiesti avalikus kohas, sest kuidas sa seda torni ikka koju tarid ja kaissu võtad.
Sunday, September 26, 2010
Kuidas loomakarjalt komme välja peksta
Muu maailma veebiajakirjanduses on kommenteerimisvõimalus täiesti marginaalne nähtus, mistõttu on kummaline, et vaat et rahvusliku eripärana käsitlev kommimine on meil nii vähe teoreetilist lähenemist leidnud.
Seda väärtuslikum on Tiit Hennoste artiklikogumik „Kommikoer ja pommikoer“ (2010), mis teeb puust ette ja punaseks, kuidas kommenteerimisvõimalus on hakanud mõjutama uudise ülesehitust. Kommenteerimisväärtus ja klikiväärtus ei ole muidugi samad (Hennoste paneb nende vahele võrdusmärgi), sest palju kommentaare võib toota ka väikesearvuline hulk teemast millegipärast huvitatud kõlupäid, kellel pole paremat teha kui oma igavleva aju sünnitisi masinasse toksida. Aga kuivõrd suur kommentaaride arv loo sabas on juba iseenesest klikkimisargument, on väljaandele oluline, et kommitaks võimalikult palju.
Praeguses online-meedias käib kommenteerima kutsumine muidugi eelkõige väga lihtsalt: avalda arvamust, jaga muljeid! Inimene, kes usub, et tema kommentaariaknasse sisestatud arvamus kedagi huvitab, kuulub ilmselgelt „hämmeldunud loomakarja“ hulka: see on termin, millele ka Hennoste viitab Noam Chomsky kaudu, käibele lasi selle aga omal ajal hoopis Ameerika meediategelane Walter Lippmann, tähistamaks lolli enamust, kes oma peaga mõelda ei suuda, mistõttu tuleb talt võtta võimalus ühiskonnaelus kaasa lüüa, muidu tuleb jama. Pole vaja öeldagi, et nimelt loomakarja jaoks meediatooted ongi: muidu nad ei oska nad otsustada, kellele takka kiita, keda maa sisse tampida.
Ajal, mil Chomsky oma „Meedia ja võimu“ kirjutas, ei olnud online-meediat veel olemas, ammugi mitte Lippmanni ajal, kelle sünniaasta jääb üle-eelmisse sajandisse. Muidu oleksid nad oma teooriale – mis on iseenesest lihtsake, aga ilmekas – kindlasti lisanud, et energia suunamine eneseväljendusse kommentaariaknas on üks tõhusamaid meetodeid karja hoidmiseks oma liistude juures, st sihitult aega surnuks löömas. Sest kommenteerimine ei sublimeeri mitte üksnes agressiivsusele kalduva looma jõudu verbaalseks – parem sõimle kommentaarides kui tapa politseinik või peksa naist –, vaid hoiab tõhusalt eemale ka poliitilisest aktiivsusest ja kodanikualgatusest. Võib-olla eestlane selle pärast poliitiliselt nii lammas ongi.
Hennoste loetleb kolm põhilist kommiväärtuslikkuse kriteeriumit: 1) emotsionaalset reageeringut võimaldavad sündmused, mis on tugevas vastuolus või võimendavad massi eelarvamusi; 2) teatud tüüpi prominendid; 3) mustvalge esitus, tasakaalu eiramine. Lisan omalt poolt mõned laiendused ja töökindlad võtted.
Kuivõrd lugu hakatakse lugema eelkõige tänu pealkirjale (suured pildid online-formaatides on uuem nähtus ja osutuvad klikiargumendiks harva, enamasti ollakse sunnitud avaldama ühtesid ja samu fotosid palju kordi), peab see olema lööv. Tõsi, löövuse asemel minnakse praegu juba sagedamini lugejale sisu äranämmutamise ja emotsioonide kättenäitamise odavat ja fantaasiavaest teed: kohutav! Uskumatu! Skandaal! Jne. Briti kollasest meediast üle võetud „vau!“ ja „uups!“ ei paista kohalikule karjale eriti peale minevat, aga võivad aja jooksul siiski koduseks saada.
Intelligentsemalt lööv on selline pealkiri, mis eksitab: annab kajastatavale sündmusele nilbe alatooni ning võimaldab rikutud fantaasial hakata liikuma omi radu (seks, vägivald, kellegi alandamine või häbi, räpase saladuse ootus). - Kindla peale minek nii pealkirja tegemiseluudise ülesehitamisel on tsitaadi kontekstist väljarebimine: miks keegi midagi ütles, on täiesti ükskõik, peaasi, kui seal on mõni obstsöönne või muidu värvikas sõna, mis karjale kodune ette tuleb. - Tõhus on mängida sõnade järjekorra ja nn väikeste sõnadega: üks „ju“, „ikka“ või „ah“ ja paljud teised võivad lause tooni mõjusalt muuta. Sama efekti annab homonüümia ja nimede tähenduse ekspluateerimine. Nende võtete kasutamine eeldab aga toimetajalt keelevaistu, mis kahjuks kuigi levinud ei ole.
Värvikaid tsitaate saab asjaosaliselt kätte asjassepuutumatute või suunatud küsimuste esitamisega. Hommikuse konjakijoomise mahajätmise küsimus on muidugi liiga vanamoodne, uuem klassika on Ansipi tulnukaloomuse ilmsikstulek: „Erisaate“ sellekohase küsimuse ja Ansipi vastuse lüpsis online tilgatumaks paraku juba enne saate enda eetrisseminekut. - Ükskõik missuguse küsimuse eitava vastuse saab formuleerida uudiseks, et küsitu eitab või salgab – rasedust, kandideerimist, vargust. Kehtib põhimõte, et kes esimesena räägib, seda usutakse: kui ükskõik missugune jura on juba käibele läinud, puudub asjaosalisel praktiliselt võimalus seda ümber lükata, seda isegi siis, kui talle sõna antakse. - Tõhus ja töökindel tobedakstegemise võte on ka kõnekeele iseärasuste ülekandmine kirjakeelde: seda kasutavad mõnuga ka ennast valgeks pidavad päevalehed, eelkõige pealtkuulatud salvestiste lindilt mahakirjutamisel: „vä“, „ee“ ja „mäh“ garanteerivad totra mulje kõnelejast.
Meediaesitus teeb üldiselt kõik inimesed alati lollimaks, kui nad on, ning see on taotluslik: muidu ei tunneks loomakari ennast peeglis ära, ei samastuks seal nähtavaga ega klikiks/kommiks. Seetõttu on vaja pidevalt juurde toota uusi „staare“, kes suudavad „loomulikust“ ja „lambist“ lolli teksti panna: uhkest Olgast näiteks asja ei saanud, see-eest Nõia-Ints ja tema Inga on vist veel vormis.
Seda väärtuslikum on Tiit Hennoste artiklikogumik „Kommikoer ja pommikoer“ (2010), mis teeb puust ette ja punaseks, kuidas kommenteerimisvõimalus on hakanud mõjutama uudise ülesehitust. Kommenteerimisväärtus ja klikiväärtus ei ole muidugi samad (Hennoste paneb nende vahele võrdusmärgi), sest palju kommentaare võib toota ka väikesearvuline hulk teemast millegipärast huvitatud kõlupäid, kellel pole paremat teha kui oma igavleva aju sünnitisi masinasse toksida. Aga kuivõrd suur kommentaaride arv loo sabas on juba iseenesest klikkimisargument, on väljaandele oluline, et kommitaks võimalikult palju.
Praeguses online-meedias käib kommenteerima kutsumine muidugi eelkõige väga lihtsalt: avalda arvamust, jaga muljeid! Inimene, kes usub, et tema kommentaariaknasse sisestatud arvamus kedagi huvitab, kuulub ilmselgelt „hämmeldunud loomakarja“ hulka: see on termin, millele ka Hennoste viitab Noam Chomsky kaudu, käibele lasi selle aga omal ajal hoopis Ameerika meediategelane Walter Lippmann, tähistamaks lolli enamust, kes oma peaga mõelda ei suuda, mistõttu tuleb talt võtta võimalus ühiskonnaelus kaasa lüüa, muidu tuleb jama. Pole vaja öeldagi, et nimelt loomakarja jaoks meediatooted ongi: muidu nad ei oska nad otsustada, kellele takka kiita, keda maa sisse tampida.
Ajal, mil Chomsky oma „Meedia ja võimu“ kirjutas, ei olnud online-meediat veel olemas, ammugi mitte Lippmanni ajal, kelle sünniaasta jääb üle-eelmisse sajandisse. Muidu oleksid nad oma teooriale – mis on iseenesest lihtsake, aga ilmekas – kindlasti lisanud, et energia suunamine eneseväljendusse kommentaariaknas on üks tõhusamaid meetodeid karja hoidmiseks oma liistude juures, st sihitult aega surnuks löömas. Sest kommenteerimine ei sublimeeri mitte üksnes agressiivsusele kalduva looma jõudu verbaalseks – parem sõimle kommentaarides kui tapa politseinik või peksa naist –, vaid hoiab tõhusalt eemale ka poliitilisest aktiivsusest ja kodanikualgatusest. Võib-olla eestlane selle pärast poliitiliselt nii lammas ongi.
Hennoste loetleb kolm põhilist kommiväärtuslikkuse kriteeriumit: 1) emotsionaalset reageeringut võimaldavad sündmused, mis on tugevas vastuolus või võimendavad massi eelarvamusi; 2) teatud tüüpi prominendid; 3) mustvalge esitus, tasakaalu eiramine. Lisan omalt poolt mõned laiendused ja töökindlad võtted.
Kuivõrd lugu hakatakse lugema eelkõige tänu pealkirjale (suured pildid online-formaatides on uuem nähtus ja osutuvad klikiargumendiks harva, enamasti ollakse sunnitud avaldama ühtesid ja samu fotosid palju kordi), peab see olema lööv. Tõsi, löövuse asemel minnakse praegu juba sagedamini lugejale sisu äranämmutamise ja emotsioonide kättenäitamise odavat ja fantaasiavaest teed: kohutav! Uskumatu! Skandaal! Jne. Briti kollasest meediast üle võetud „vau!“ ja „uups!“ ei paista kohalikule karjale eriti peale minevat, aga võivad aja jooksul siiski koduseks saada.
Intelligentsemalt lööv on selline pealkiri, mis eksitab: annab kajastatavale sündmusele nilbe alatooni ning võimaldab rikutud fantaasial hakata liikuma omi radu (seks, vägivald, kellegi alandamine või häbi, räpase saladuse ootus). - Kindla peale minek nii pealkirja tegemiseluudise ülesehitamisel on tsitaadi kontekstist väljarebimine: miks keegi midagi ütles, on täiesti ükskõik, peaasi, kui seal on mõni obstsöönne või muidu värvikas sõna, mis karjale kodune ette tuleb. - Tõhus on mängida sõnade järjekorra ja nn väikeste sõnadega: üks „ju“, „ikka“ või „ah“ ja paljud teised võivad lause tooni mõjusalt muuta. Sama efekti annab homonüümia ja nimede tähenduse ekspluateerimine. Nende võtete kasutamine eeldab aga toimetajalt keelevaistu, mis kahjuks kuigi levinud ei ole.
Värvikaid tsitaate saab asjaosaliselt kätte asjassepuutumatute või suunatud küsimuste esitamisega. Hommikuse konjakijoomise mahajätmise küsimus on muidugi liiga vanamoodne, uuem klassika on Ansipi tulnukaloomuse ilmsikstulek: „Erisaate“ sellekohase küsimuse ja Ansipi vastuse lüpsis online tilgatumaks paraku juba enne saate enda eetrisseminekut. - Ükskõik missuguse küsimuse eitava vastuse saab formuleerida uudiseks, et küsitu eitab või salgab – rasedust, kandideerimist, vargust. Kehtib põhimõte, et kes esimesena räägib, seda usutakse: kui ükskõik missugune jura on juba käibele läinud, puudub asjaosalisel praktiliselt võimalus seda ümber lükata, seda isegi siis, kui talle sõna antakse. - Tõhus ja töökindel tobedakstegemise võte on ka kõnekeele iseärasuste ülekandmine kirjakeelde: seda kasutavad mõnuga ka ennast valgeks pidavad päevalehed, eelkõige pealtkuulatud salvestiste lindilt mahakirjutamisel: „vä“, „ee“ ja „mäh“ garanteerivad totra mulje kõnelejast.
Meediaesitus teeb üldiselt kõik inimesed alati lollimaks, kui nad on, ning see on taotluslik: muidu ei tunneks loomakari ennast peeglis ära, ei samastuks seal nähtavaga ega klikiks/kommiks. Seetõttu on vaja pidevalt juurde toota uusi „staare“, kes suudavad „loomulikust“ ja „lambist“ lolli teksti panna: uhkest Olgast näiteks asja ei saanud, see-eest Nõia-Ints ja tema Inga on vist veel vormis.
Friday, September 24, 2010
Songisepp sihib süüdimatuks
Teate, miks Songiseppa kas või natukeseks kinnimajasse ei pistetud? Selle pärast, et mees on närvihaige. Sama tõve pärast olevat ta praegu haiguslehel.
Noo, Postimehel läheb hästi, kui neid kohtusse ei kaevata sellise delikaatse info avaldamise pärast, aga eks närvihaiged või niisamagi ohtlikud olla. Mõelge, kui keeruline on sihukest üle kuulata: kuuleb mees sõna „pistis“ ja hakkab tõmblema: kõigepealt suunurk, siis käsi ja viimaks jalg. Mendil hakkab hirm, et järsku viskab kohe lusika nurka, kutsub kiirabi. Ei saa ju lasta haigel inimesel kätte ära surra.
Ja katsu sihukest kohtusse saada, ammugi seal süüdi mõista! Üks haigushoog ajab teist töövõimetuslehte taga ja küllap need pisikesed pistiseasjad ükskord ära aeguvad.
Neil Savisaare meestel oleks kõigil kasulik õigel ajal õige paber perearsti käest välja võtta. Pole muidugi vaja enneaegu kõigile kilgata, et ma olen ohtlik ja viimaks tunnistatakse niikuinii süüdimatuks, nagu tegi kurikamees seal vene reidis või feissbukis, aga – nagu Songisepa näide tõendab – säästab see unetutest öödest kõval asemel.
Noo, Postimehel läheb hästi, kui neid kohtusse ei kaevata sellise delikaatse info avaldamise pärast, aga eks närvihaiged või niisamagi ohtlikud olla. Mõelge, kui keeruline on sihukest üle kuulata: kuuleb mees sõna „pistis“ ja hakkab tõmblema: kõigepealt suunurk, siis käsi ja viimaks jalg. Mendil hakkab hirm, et järsku viskab kohe lusika nurka, kutsub kiirabi. Ei saa ju lasta haigel inimesel kätte ära surra.
Ja katsu sihukest kohtusse saada, ammugi seal süüdi mõista! Üks haigushoog ajab teist töövõimetuslehte taga ja küllap need pisikesed pistiseasjad ükskord ära aeguvad.
Neil Savisaare meestel oleks kõigil kasulik õigel ajal õige paber perearsti käest välja võtta. Pole muidugi vaja enneaegu kõigile kilgata, et ma olen ohtlik ja viimaks tunnistatakse niikuinii süüdimatuks, nagu tegi kurikamees seal vene reidis või feissbukis, aga – nagu Songisepa näide tõendab – säästab see unetutest öödest kõval asemel.
Thursday, September 23, 2010
Sukles ja Liblik väärivad seriaali või koomiksit
Selle asemel, et toota põlve otsas poolpiinlikku nostalgiasarja „ENSV“ ja lasta kaamerasse lamiseda purjus Lädral, võiks kohemaid tootmisse anda kodumaise tõsielusarja äritandemist Sukles-Liblik: nalja saaks rohkem kui rubla eest. Las vaatajad otsustavad, kumb osapool on limukas, varas ja malts.
Mäletate, kuidas maadevahetaja Liblik kutsus kokku dramaatilise pressikonverentsi, kus luges paberilt maha oma eriti suurt muret laste pärast ja veeris kokku tänusõnu neile, kes on teda raskel hetkel toetanud? Näha oli, et mees pole esitatavast tekstist oma peaga välja mõelnud mitte ridagi ning enam-vähem kõik teised sõnad peale sidesõnade on talle tundmatud.
Sukles seevastu naeratab Kadri Paasile nii sulnilt ning jutustab ladnal toonil, et ega see tundmatu poolakas (kes tema nime enam mäletab) ei pidanudki Liblikut teise ilma saatma - tema pidi ainult ootamatult sisse astuma restorani, kus Liblik istub valgete linadega kaetud laua taga, ning vastuvaidlemist välistaval toonil teatama: sina, Tullio, et söö enne mitte suutäitki, kui võlad on ära makstud. Või veel ennast täis puukima võõra raha eest!
Pole teada, kas Liblikule oleks vastumölisemise korral kere peale antud või mitte, aga no selline plaan on ju kökimöki, eks, ega siis keegi ei tahtnud kedagi ära tappa. Noh, peaaegu et lapsepõlve süütud, muretud mängud, jajah (loe ka siit ja siit).
Mäletate, kuidas maadevahetaja Liblik kutsus kokku dramaatilise pressikonverentsi, kus luges paberilt maha oma eriti suurt muret laste pärast ja veeris kokku tänusõnu neile, kes on teda raskel hetkel toetanud? Näha oli, et mees pole esitatavast tekstist oma peaga välja mõelnud mitte ridagi ning enam-vähem kõik teised sõnad peale sidesõnade on talle tundmatud.
Sukles seevastu naeratab Kadri Paasile nii sulnilt ning jutustab ladnal toonil, et ega see tundmatu poolakas (kes tema nime enam mäletab) ei pidanudki Liblikut teise ilma saatma - tema pidi ainult ootamatult sisse astuma restorani, kus Liblik istub valgete linadega kaetud laua taga, ning vastuvaidlemist välistaval toonil teatama: sina, Tullio, et söö enne mitte suutäitki, kui võlad on ära makstud. Või veel ennast täis puukima võõra raha eest!
Pole teada, kas Liblikule oleks vastumölisemise korral kere peale antud või mitte, aga no selline plaan on ju kökimöki, eks, ega siis keegi ei tahtnud kedagi ära tappa. Noh, peaaegu et lapsepõlve süütud, muretud mängud, jajah (loe ka siit ja siit).
Wednesday, September 22, 2010
Mustlasnaiste porduelu lõhkas eetikapommi
AK-s kahe vanainimese mahalöömises kahtlustatava August Burkevitši tegusid kajastavas uudises mainitud mustlasnaiste „erootilise massaaži teenus“ on ajanud kihevile nii Delfi kui ka Ekspressi targad pead, kes panevad riigitelevisioonile pahaks „hooramise paljastamist“ ja mõrvasse mittepuutuvate naiste „halvustamist“.
Vaevalt oleks Delfi või Ekspress mustlaspere eluviise ilmestava info olemasolu korral kõnealused asjaolud kajastamata jätnud. Vastupidi, kui keegi oleks neile väljaannetele rääkinud, et sellesama leibkonna naised kohalikke raha eest magatavad ja pärast veel ka „ohvri“ taskud tühjaks teevad, oleks teemat pikalt-laialt mõnuga edastatud. Ükski erakapitalil põhinev väljaanne poleks säärasest taustainfost ära öelnud, miks siis riigitele oleks pidanud. See on kõnekas taust.
Vaevalt oleks Delfi või Ekspress mustlaspere eluviise ilmestava info olemasolu korral kõnealused asjaolud kajastamata jätnud. Vastupidi, kui keegi oleks neile väljaannetele rääkinud, et sellesama leibkonna naised kohalikke raha eest magatavad ja pärast veel ka „ohvri“ taskud tühjaks teevad, oleks teemat pikalt-laialt mõnuga edastatud. Ükski erakapitalil põhinev väljaanne poleks säärasest taustainfost ära öelnud, miks siis riigitele oleks pidanud. See on kõnekas taust.
Oravad pilastavad lapsearulisi
Vaevalt leiab Mari-Leenu reformierakonnastumine meedias nii suurt vastukaja kui Trubetsky astumine Keskerakonda, tegijate mastaabid ei ole võrreldavad, aga Kaselaane infantiilne iba Elu24-s on täiesti võrreldav Trubetsky jauramisega Ringvaate saates.
Miks põhjustab parteisse astumine loovinimestes niivõrd ulatusliku meeltesegaduse? Kas ajude pehmenemine on erakonnastumise põhjus või tabab vaimne hoop noorparteilast pärast fakti ilmsikstulekut meedias? See ei ole enam ainult ühiskondlik probleem, vaid ka meditsiiniline.
Keskerakonnameelne professor Rein Ruutsoo sedastas EPL-is, et Trubetsky vajavat „meediaterrorist“ põhjustatud sügava stressi tõttu professionaalset abi. Nüüd peaks oravapartei Mari-Leenukesele kiiremas korras antidepressandid peale panema, sest muidu jääb Reformile abitus seisundis lapseohtu lauljatari parteilise ärakasutamise märk külge.
Miks põhjustab parteisse astumine loovinimestes niivõrd ulatusliku meeltesegaduse? Kas ajude pehmenemine on erakonnastumise põhjus või tabab vaimne hoop noorparteilast pärast fakti ilmsikstulekut meedias? See ei ole enam ainult ühiskondlik probleem, vaid ka meditsiiniline.
Keskerakonnameelne professor Rein Ruutsoo sedastas EPL-is, et Trubetsky vajavat „meediaterrorist“ põhjustatud sügava stressi tõttu professionaalset abi. Nüüd peaks oravapartei Mari-Leenukesele kiiremas korras antidepressandid peale panema, sest muidu jääb Reformile abitus seisundis lapseohtu lauljatari parteilise ärakasutamise märk külge.
Tuesday, September 21, 2010
Võeh, IRL-i kodukäijad!
Pean vist ravile võtma IRL-i poliitiku Ken-Marti Vaheri, kes on taas asunud inimesi nende endi kodus tülitama (PM). Uste taga kummitamast tabati Ken-Marti juba 2007. aastal, mistõttu võivad tema kodukäijakalduvused ravile alluda väga raskesti.
Nagu sellest tobedast „küsitlusest“ veel vähe oleks, IRL! Mina ei arva muide nagu Raud ja Muuli, et IRL on senimaani poliitikat teinud teistest puhtamate kätega ja pole varem valija lauslollitamise teele läinud. Kodudeskondamise kombel, nagu meenutatud, on ajalugu. Ja Mart Laari suhu istuvad valed täitsa hästi: no usun ma jee, et ta pole seda Böhmi tapjalaulukest kuulnud (vt ka siit) või et ta Juku-Kalle särgindusega (loe siit) kursis pole.
Kui Ken-Marti minu ukse taha peaks sattuma, siis seon ma ta igatahes ette hoiatamata kinni, aheldan hullusärki ja teen talle kõige valusamad süstid, mis mul on. Kas võtan viimaks ette lobotoomia või kastreerimise, pole ma veel otsustanud.
Nagu sellest tobedast „küsitlusest“ veel vähe oleks, IRL! Mina ei arva muide nagu Raud ja Muuli, et IRL on senimaani poliitikat teinud teistest puhtamate kätega ja pole varem valija lauslollitamise teele läinud. Kodudeskondamise kombel, nagu meenutatud, on ajalugu. Ja Mart Laari suhu istuvad valed täitsa hästi: no usun ma jee, et ta pole seda Böhmi tapjalaulukest kuulnud (vt ka siit) või et ta Juku-Kalle särgindusega (loe siit) kursis pole.
Kui Ken-Marti minu ukse taha peaks sattuma, siis seon ma ta igatahes ette hoiatamata kinni, aheldan hullusärki ja teen talle kõige valusamad süstid, mis mul on. Kas võtan viimaks ette lobotoomia või kastreerimise, pole ma veel otsustanud.
Pedofiilide kaitsjast kolumnist Raid
Kas ühe erakonna palgal olevat inimene võib meedias esineda nn erapooletu spetsialisti, kolumnisti või kommentaatorina? Delfi vastus on, et võib: Rahvaliidu palgal olev Andres Raid kirjutab seal teist korda maksudest. Ekspressis, kus Raidi varem avaldati, ta siiski enam üle künnise ei pääse.
Teadlikum lugeja korrutab Raidi jutukese poliitilise kordajaga läbi (ka juhul, kui mees ajab "oma asja"), aga vaevalt teab nn tavalugeja kõikide erakondade pressiesindajaid, st Raidi praegust tööandjat (loe ka siit). Paremal juhul meenub talle Raidi poliitilise ja ajakirjandusliku selgrootuse näitena ülesastumine kurioosumite klassikasse kuuluvas Kalev-Spordi saates „Tele-Tallinn“, kus ta „intervjueeris“ Savisaart. Pärast veel rääkis ise, et see on töö nagu töö ikka: advokaadid ju kaitsevad ka näiteks pedofiile.
Rääkimata isegi sellest, et maksud on poliitiline küsimus, peaks ka mis tahes muu teema puhul lugejale igal juhul teada andma, kelle palgal „kolumnist“ on. Iseenesest ei kao partei palgal olemise minevik meelest ka nende puhul, kes on nüüdseks sellest käed puhtaks pesnud. Agu Uudeleppa näiteks nimetatakse praegu igal pool lõdva randmega kommunikatsiooni- ja poliitikaeksperdiks, aga kel natukenegi mälu, sel tuleb Uudelepp ette eelkõige sellesama õnnetu Rahvaliidu pressiesindajana. Uudelepp jõudis muide erakonna liigegi olla. Käis teine küll vahepeal koolis, aga ega siis haridus parteilast riku.
Teadlikum lugeja korrutab Raidi jutukese poliitilise kordajaga läbi (ka juhul, kui mees ajab "oma asja"), aga vaevalt teab nn tavalugeja kõikide erakondade pressiesindajaid, st Raidi praegust tööandjat (loe ka siit). Paremal juhul meenub talle Raidi poliitilise ja ajakirjandusliku selgrootuse näitena ülesastumine kurioosumite klassikasse kuuluvas Kalev-Spordi saates „Tele-Tallinn“, kus ta „intervjueeris“ Savisaart. Pärast veel rääkis ise, et see on töö nagu töö ikka: advokaadid ju kaitsevad ka näiteks pedofiile.
Rääkimata isegi sellest, et maksud on poliitiline küsimus, peaks ka mis tahes muu teema puhul lugejale igal juhul teada andma, kelle palgal „kolumnist“ on. Iseenesest ei kao partei palgal olemise minevik meelest ka nende puhul, kes on nüüdseks sellest käed puhtaks pesnud. Agu Uudeleppa näiteks nimetatakse praegu igal pool lõdva randmega kommunikatsiooni- ja poliitikaeksperdiks, aga kel natukenegi mälu, sel tuleb Uudelepp ette eelkõige sellesama õnnetu Rahvaliidu pressiesindajana. Uudelepp jõudis muide erakonna liigegi olla. Käis teine küll vahepeal koolis, aga ega siis haridus parteilast riku.
Monday, September 20, 2010
Printsessi-Peetsul Pendli-Urmase kõrvad
Pruugib vaid ühel tuntud firmal pistiseafääri sattuda, kui mitte keegi sellega seotud olnud inimestest enam ei tea, kelle oma see on. Küll paistavad Andres Peetsu tagant välja Paul Varuli, küll Urmas Sõõrumaa kõrvad.
Peetsu äride tagant võib välja paista ka loomakõrvu ja isegi -kapju, eriti kui meenutada tema fopaasid meediaäris, aga ka Printsessi-Roberto äkilisevõitu raha. Peetsu kinnitusel on avalikkus suures eksituses, pidades Robertot meelelahutussaate kekatsiks, mitte tõsiseltvõetavaks ärimeheks. Sama suur on muidugi nende eksitus, kes Peetsu ennast Signaali asjus tankistiks on pidanud.
Sõõrumaa äride mant tõuseb aga poliitikutega ülearu hea läbisaamise lehka. Ent mehele, kelle käive ja kasumid on Sõõrumaa mõõtu, on ajakirjanduse vigin nagu üks sääsepinin, kui kasutada Anu Saagimi sõnavara. Ilmselt ei jää Äripäeval muud võimalust Signaali omaniku kindlakstegemiseks kui kasutada Sõõruka enese võtteid: pendel tuleb appi võtta. Kui toimetuses pole, võib kutsuda Pendli-Veeliksi.
Peetsu äride tagant võib välja paista ka loomakõrvu ja isegi -kapju, eriti kui meenutada tema fopaasid meediaäris, aga ka Printsessi-Roberto äkilisevõitu raha. Peetsu kinnitusel on avalikkus suures eksituses, pidades Robertot meelelahutussaate kekatsiks, mitte tõsiseltvõetavaks ärimeheks. Sama suur on muidugi nende eksitus, kes Peetsu ennast Signaali asjus tankistiks on pidanud.
Sõõrumaa äride mant tõuseb aga poliitikutega ülearu hea läbisaamise lehka. Ent mehele, kelle käive ja kasumid on Sõõrumaa mõõtu, on ajakirjanduse vigin nagu üks sääsepinin, kui kasutada Anu Saagimi sõnavara. Ilmselt ei jää Äripäeval muud võimalust Signaali omaniku kindlakstegemiseks kui kasutada Sõõruka enese võtteid: pendel tuleb appi võtta. Kui toimetuses pole, võib kutsuda Pendli-Veeliksi.
Sunday, September 19, 2010
Kuidas klatšist analüüse vormistada
Pikaaegse EPL-i lugejana on mulle arusaamatuks jäänud, mis loom on neil seal analüüsiks nimetatav nähtus. Meediameditsiinis niisukest ei tunta ning jumala loodud olendite seas pole teda täheldatud. Järelikult on ta saatanast ning teda toodavad päevavargad, joodikud, liiderdajad ja laiskvorstid.
Ma ei tea muidugi täpselt, mismoodi selliseid tehakse, aga kujutan ette: helistab tähtis nina ajakirjanikule ja teatab, et tal on rääkida olulist. Saadakse kokku, nina räägib ära, „kuidas asjad päriselt on“. Ajakirjanikul on tunne, et ta on korraga teada saanud kogu tõe. Ilma mis tahes allikatele viitamata kirjutab ta kokku loo, mis pretendeerib selgitama poliitika telgitaguseid, ärimaailma niiditõmbeid jms. Pahatihti paistavad aga läbi päevapoliitilised mullid, parteide PR ja suurfirmade lobi.
Analüüsi templiga märgistamata meediatooteid jagub ka EPL-i teistele külgedele. Viimati märkasin täiesti klassikalist näidet majandusküljel, kus minister Tamkivile antakse teada, et tema ja ta alluvad „seilavad täispurjeis hiiglasliku jama poole“, mis – pange tähele, nüüd tuleb ähvardus – võib viia miljarditesse ulatuvate kahjunõueteni riigi vastu. Kes on need keskkonnaministeeriumiga rahulolematud suurfirmad, kes ajakirjaniku suu läbi Tamkivi sääri värisema panna püüavad, me loost teada ei saa.
Aga no mis sellest, ikka on huvitav lugeda. Vaatad, kuidas asi on tehtud, ja mõtled, et kesse rääkis. Ainult neist inimestest, kes usuvad, et asi ongi nii, nagu "leht kirjutas", on küll natuke kahju.
Ma ei tea muidugi täpselt, mismoodi selliseid tehakse, aga kujutan ette: helistab tähtis nina ajakirjanikule ja teatab, et tal on rääkida olulist. Saadakse kokku, nina räägib ära, „kuidas asjad päriselt on“. Ajakirjanikul on tunne, et ta on korraga teada saanud kogu tõe. Ilma mis tahes allikatele viitamata kirjutab ta kokku loo, mis pretendeerib selgitama poliitika telgitaguseid, ärimaailma niiditõmbeid jms. Pahatihti paistavad aga läbi päevapoliitilised mullid, parteide PR ja suurfirmade lobi.
Analüüsi templiga märgistamata meediatooteid jagub ka EPL-i teistele külgedele. Viimati märkasin täiesti klassikalist näidet majandusküljel, kus minister Tamkivile antakse teada, et tema ja ta alluvad „seilavad täispurjeis hiiglasliku jama poole“, mis – pange tähele, nüüd tuleb ähvardus – võib viia miljarditesse ulatuvate kahjunõueteni riigi vastu. Kes on need keskkonnaministeeriumiga rahulolematud suurfirmad, kes ajakirjaniku suu läbi Tamkivi sääri värisema panna püüavad, me loost teada ei saa.
Aga no mis sellest, ikka on huvitav lugeda. Vaatad, kuidas asi on tehtud, ja mõtled, et kesse rääkis. Ainult neist inimestest, kes usuvad, et asi ongi nii, nagu "leht kirjutas", on küll natuke kahju.
Saturday, September 18, 2010
Veri, ei mingit kahtlust
Eesti riigis on ohtlik vanaks saada. Saadad päevi õhtusse üksi kuskil metsaservas, eemal suletud postkontorist ja ammugi kinnipandud külapoest, ainsaks seltsiliseks vanaduspime ja kurt koer. Kui digiboksi pole, ei näe telekatki. Ja siis tuleb laigulise mütsiga mees jalgrattal, kirves hõlma all.
Mitte ei usu, et neil vanadel naistel oli varandus keldripõranda alla peidetud. Pigem osutus inimelu hinnaks viimane pensioniraha, võib-olla paar vene ajast jäänud prossi ja kuldhammas. Meie maal on igatahes turvalisem õigel ajal kõrvad pea alla panna kui ilma üksi jäänuna jumalast mahajäetud paigas oma tundi oodata.
Ent mida teeksid ajakirjanikud, kui Aavik ei oleks leiutanud suurepärast sõna „mõrv“, mida on nii tore täiendada r-tähte sisaldavate lisanditega (kurikamõrvar, kirvemõrvar)? Tühipaljas tapmine või mahalöömine pole pooltki nii atraktiivne. Vahelduseks võiks muidugi kasutada ka teist Aaviku sõna "roim", mis kõlab sama hästi ja mõjub vähema kasutamise tõttu värskemalt. Hästi sobivad nii mõrva kui ka roimaga paari samuti Aavikult pärit ilge ja julm.
Mitte ei usu, et neil vanadel naistel oli varandus keldripõranda alla peidetud. Pigem osutus inimelu hinnaks viimane pensioniraha, võib-olla paar vene ajast jäänud prossi ja kuldhammas. Meie maal on igatahes turvalisem õigel ajal kõrvad pea alla panna kui ilma üksi jäänuna jumalast mahajäetud paigas oma tundi oodata.
Ent mida teeksid ajakirjanikud, kui Aavik ei oleks leiutanud suurepärast sõna „mõrv“, mida on nii tore täiendada r-tähte sisaldavate lisanditega (kurikamõrvar, kirvemõrvar)? Tühipaljas tapmine või mahalöömine pole pooltki nii atraktiivne. Vahelduseks võiks muidugi kasutada ka teist Aaviku sõna "roim", mis kõlab sama hästi ja mõjub vähema kasutamise tõttu värskemalt. Hästi sobivad nii mõrva kui ka roimaga paari samuti Aavikult pärit ilge ja julm.
Friday, September 17, 2010
Vatti ei ole ja vatti ei tule
Kuigi Nõukogude riigis ei olnud ametlikult olemas seksi, olid naistel ometigi päevad (arvatavasti mitteametlikult). Kuidas said naised hakkama aegadel, mil oolveised ja tampaksid polnud meie maile veel jõudnud ja apteegis vatti ei olnud, teab vaid vanajumal ise.
Nõukaajast tuttav defitsiit hakkab tagasi tulema. Kuressaares pole enam müügil suhkrut (PM) ning Lõuna-Eesti apteegid olid sunnitud välja panema sildi „Eetrit ei ole“ (PM), tatrast ma alles äsja kirjutasin. Vaevalt on kunstlikult tekitatud defitsiidilaine juhuslik.
Esiteks tekitab see inimestes ebakindlust ja ajendab arvatavalt järgmist poest kaduvat asja kokku ostma, st kokkuvõttes suurendab käivet; teiseks on millegi „puudus“ hinnatõusuargument: kui mingi toode on mõnda aega kadunud ja siis tagasi tuleb, on ta enamasti läinud nii väiksemaks kui ka kallimaks.
Nõukaajast tuttav defitsiit hakkab tagasi tulema. Kuressaares pole enam müügil suhkrut (PM) ning Lõuna-Eesti apteegid olid sunnitud välja panema sildi „Eetrit ei ole“ (PM), tatrast ma alles äsja kirjutasin. Vaevalt on kunstlikult tekitatud defitsiidilaine juhuslik.
Esiteks tekitab see inimestes ebakindlust ja ajendab arvatavalt järgmist poest kaduvat asja kokku ostma, st kokkuvõttes suurendab käivet; teiseks on millegi „puudus“ hinnatõusuargument: kui mingi toode on mõnda aega kadunud ja siis tagasi tuleb, on ta enamasti läinud nii väiksemaks kui ka kallimaks.
Ära lase koera voodisse
Lavly Lepa ja Jüri Pihli tänaseks lõppenud abielust on teada ainult üks tõsiasi: nad magasid küll ühel asemel, aga nende vahel põõnutas armukade peni Muki, kes oli pärast Jüri juurde kolimist viha pärast puruks närinud Lavly mobiiltelefoni (ÕL).
Seda on Pihl ise Kroonikale rääkinud, aga kõik ülejäänu, mis Pihli abielu kohta kirjutatud, on puhas fantaasia. Nagu seegi, et Lepa ja Pihli abiellumisega tekkis Eesti informeerituim perekond. Teada ju võib! Aga kui sa selle infoga midagi peale ei oska hakata, siis pole teadmisest mitte mingit kasu.
Pihl näitas oma „teadmisi“ siis, kui tegi kapole avalduse, et see alustaks Ansipi, Paeti ja Langi suhtes kriminaalmenetlust riigireetmise paragrahvi alusel. Pärast seda sai temast naerualune nii poliitikas kui ka ajakirjanduses. Pärast Tallinnas Keskiga koalitsiooniminekut ei võta ei Pihli ega sotse enam keegi tõsiselt, viimaste küsitluste kohaselt ei pruugi nad riigikogu valimistel üle künnise pääsedagi.
Muidugi ei tahtnud Lavly magada ühes voodis tigeda taksi ja Edgari puudliga. Kaks koera kaisus on liig mis liig.
Seda on Pihl ise Kroonikale rääkinud, aga kõik ülejäänu, mis Pihli abielu kohta kirjutatud, on puhas fantaasia. Nagu seegi, et Lepa ja Pihli abiellumisega tekkis Eesti informeerituim perekond. Teada ju võib! Aga kui sa selle infoga midagi peale ei oska hakata, siis pole teadmisest mitte mingit kasu.
Pihl näitas oma „teadmisi“ siis, kui tegi kapole avalduse, et see alustaks Ansipi, Paeti ja Langi suhtes kriminaalmenetlust riigireetmise paragrahvi alusel. Pärast seda sai temast naerualune nii poliitikas kui ka ajakirjanduses. Pärast Tallinnas Keskiga koalitsiooniminekut ei võta ei Pihli ega sotse enam keegi tõsiselt, viimaste küsitluste kohaselt ei pruugi nad riigikogu valimistel üle künnise pääsedagi.
Muidugi ei tahtnud Lavly magada ühes voodis tigeda taksi ja Edgari puudliga. Kaks koera kaisus on liig mis liig.
Thursday, September 16, 2010
Tatrapalavikust kohvipaanikani
Vaevalt jõuti toidupoodide riiulid tatrast tühjaks osta, kui juba on põhjust hakata varuma kohvi. Mõlemat on hea muretu kappi ladustada: halvaks ei lähe, ära kulub ikka, tulgu või tuumasõda. Ainult kartuliga on jama, see minevat tänavu eriti kergelt mädanema.
Teadagi, 80 protsenti sellest, mida üleüldse toodetakse, sööb ära 20 protsenti. Maailmas ei kannata miljard inimest nälga selle pärast, et ilmas süüa ei ole, vaid selle pärast, et toit ei ole mitte niivõrd kõhutäide, kuivõrd kaubaartikkel, millega maailmaturgudel spekuleerida. Lapsele õpetab täiskasvanu, et toiduga ei mängita, aga ise mängib börsil söögiga küll, nagu kirjutab ÄP toimetaja - kes ilmselt kohvi ei joo, sest muidu teaks ta, et suur osa neist, kes poest üldse kohvi ostab, loobub pigem mõnest kehaosast kui oma igapäevasest kvantumist.
Meie mail on kombeks mängida ka leivaga ning varsti peaks kohale jõudma ka riisikriis. Kui riisi võivad hirmunud hakata kohe kokku ostma, siis leiba on aastaks ette varuda keeruline. Panikööridel on kasulik kiirelt leivaküpsetamine ära õppida, sest jahu on senimaani veel igas poes saada ja see ei maksa suurt midagi. Ega seal midagi keerulist ei ole: jahu ja vesi, natuke ootamist ja ahju, valmis ongi.
Teadagi, 80 protsenti sellest, mida üleüldse toodetakse, sööb ära 20 protsenti. Maailmas ei kannata miljard inimest nälga selle pärast, et ilmas süüa ei ole, vaid selle pärast, et toit ei ole mitte niivõrd kõhutäide, kuivõrd kaubaartikkel, millega maailmaturgudel spekuleerida. Lapsele õpetab täiskasvanu, et toiduga ei mängita, aga ise mängib börsil söögiga küll, nagu kirjutab ÄP toimetaja - kes ilmselt kohvi ei joo, sest muidu teaks ta, et suur osa neist, kes poest üldse kohvi ostab, loobub pigem mõnest kehaosast kui oma igapäevasest kvantumist.
Meie mail on kombeks mängida ka leivaga ning varsti peaks kohale jõudma ka riisikriis. Kui riisi võivad hirmunud hakata kohe kokku ostma, siis leiba on aastaks ette varuda keeruline. Panikööridel on kasulik kiirelt leivaküpsetamine ära õppida, sest jahu on senimaani veel igas poes saada ja see ei maksa suurt midagi. Ega seal midagi keerulist ei ole: jahu ja vesi, natuke ootamist ja ahju, valmis ongi.
Wednesday, September 15, 2010
Manifestiga vastu molu
Kui tööandjate manifestil oli vähemasti selgepiiriline sõnum, siis nn ametiühingute ja sotside koostöös valminud töövõtjate manifest on ebakonkreetne jahu, mille tagant vaatab vastu punane mõtlemine.
Lugege ise: peab seadma eesmärgiks, osutada erilist tähelepanu, nõuame ausat juttu, kaasata otsustamisse, soovime tegelikke samme, teha piisavat teavitustööd. See on ju plära!
Isegi Moskvas teaduslikku kommunismi õppinud Harri Taliga meelest on see poolik paber ja ei vääri allkirjastamist. Ainsad konkreetsed asjad on nõue vabalt valida pensionilejäämise aega, alles jätta tasuta haridus ja streikide lubamine. Aga nende asjade peale ei tulnud manifesteerijad ise, need on vastused tööandjatele.
Ühesõnaga, ei sotsidel ega ametiühingutel ei ole endal mitte ainsatki loovat mõtet, kuidas peaks ühiskond korraldatud olema. Kahjuks on tööandjate soovid (vt ka siit) selgemast selgemad: töövõtjast peab saama hirmunud ori, keda võib iga hetk lahti lasta, kellel ei ole mitte mingeid õigusi. Töötada tuleb surmani pisikese palga eest, kõik maksud tuleb ise maksta ja möliseda ei tohi mitte sõnagi, siis on kohe king.
Kui ühel poolel on selge siht silma ees, aga teine ajab sisutut mula, siis on selge, et see esimene teab ka, kuidas soovitut saavutada. Pärale saab ikka jõuda ainult siis, kui on teada, kuhu minna tahetakse. Tööandjad teavad seda väga selgelt, ametiühingud on töövõtjate huvide kaitsel osutunud täiesti mõttetuks organisatsiooniks. Noja sotsid ei ületa vist isegi valimiskünnist.
Lugege ise: peab seadma eesmärgiks, osutada erilist tähelepanu, nõuame ausat juttu, kaasata otsustamisse, soovime tegelikke samme, teha piisavat teavitustööd. See on ju plära!
Isegi Moskvas teaduslikku kommunismi õppinud Harri Taliga meelest on see poolik paber ja ei vääri allkirjastamist. Ainsad konkreetsed asjad on nõue vabalt valida pensionilejäämise aega, alles jätta tasuta haridus ja streikide lubamine. Aga nende asjade peale ei tulnud manifesteerijad ise, need on vastused tööandjatele.
Ühesõnaga, ei sotsidel ega ametiühingutel ei ole endal mitte ainsatki loovat mõtet, kuidas peaks ühiskond korraldatud olema. Kahjuks on tööandjate soovid (vt ka siit) selgemast selgemad: töövõtjast peab saama hirmunud ori, keda võib iga hetk lahti lasta, kellel ei ole mitte mingeid õigusi. Töötada tuleb surmani pisikese palga eest, kõik maksud tuleb ise maksta ja möliseda ei tohi mitte sõnagi, siis on kohe king.
Kui ühel poolel on selge siht silma ees, aga teine ajab sisutut mula, siis on selge, et see esimene teab ka, kuidas soovitut saavutada. Pärale saab ikka jõuda ainult siis, kui on teada, kuhu minna tahetakse. Tööandjad teavad seda väga selgelt, ametiühingud on töövõtjate huvide kaitsel osutunud täiesti mõttetuks organisatsiooniks. Noja sotsid ei ületa vist isegi valimiskünnist.
Urve Tiidus keelas Sõrajalad ja tulnukad
Saaremaal poollagunenud kopteriga ringipläristav „püha perekond“ võib põhjustada uue sätte Kuressaare avaliku korra eeskirjas, mis keelab omapäi maandumise nii Sõrajalgadel kui ka UFO-del.
Kui Sõrajalgade lennuharrastusele võib ehk seadusega piiri panna, siis kuidas linnapea Urve Tiidus kavatseb toime tulla tulnukatega, on esialgu teadmata. Saarte Häälel puudub täpsem ülevaade, kuidas mõtleb Tiidus uue eeskirja UFO-dele teatavaks teha, ning ka andmed, et maavälised olendid oleksid kas või vana eeskirjaga tuttavad.
Iseenesest võib muidugi ilmsiks tulla, et ka Sõrajalad on UFO-d, sest kui neid piltide pealt vaadata, siis tuleb tunnistada, et nad näevad oma vanuse kohta hämmastavalt head välja. Suurelt osalt on see kahtlemata Photoshopi teene, aga kaks Kadriorus kepikõndivat nais-Sõrajalga mõjuvad tõesti ebamaiselt, sest nende jalad ei käies puuduta maad. Omavahel vidistavad nad arusaamatus keeles. Ennustaja Edgar võiks pendliga järele vaadata, kas tulnukad on neile ehk kristalle ajusse istutanud.
Kui Sõrajalgade lennuharrastusele võib ehk seadusega piiri panna, siis kuidas linnapea Urve Tiidus kavatseb toime tulla tulnukatega, on esialgu teadmata. Saarte Häälel puudub täpsem ülevaade, kuidas mõtleb Tiidus uue eeskirja UFO-dele teatavaks teha, ning ka andmed, et maavälised olendid oleksid kas või vana eeskirjaga tuttavad.
Iseenesest võib muidugi ilmsiks tulla, et ka Sõrajalad on UFO-d, sest kui neid piltide pealt vaadata, siis tuleb tunnistada, et nad näevad oma vanuse kohta hämmastavalt head välja. Suurelt osalt on see kahtlemata Photoshopi teene, aga kaks Kadriorus kepikõndivat nais-Sõrajalga mõjuvad tõesti ebamaiselt, sest nende jalad ei käies puuduta maad. Omavahel vidistavad nad arusaamatus keeles. Ennustaja Edgar võiks pendliga järele vaadata, kas tulnukad on neile ehk kristalle ajusse istutanud.
Tuesday, September 14, 2010
Säh sulle e-riiki
Jõudis alles suur häda digiretseptiga kõiki surmani ära tüüdata, kui selgus, et ka e-kooli pole ollagi. Nüüd tahavad need uue e-kooli loojatest hädapätakad oma kehva teenuse koolidelt rohkem raha küsima hakata (EPL).
Vägisi kaldub sinnapoole, et õigus on siiamaani e-kooli boikoteerinud Lauri Leesil: e-kool on lihtsalt ühe firma kaubaartikkel – mis nüüdseks on tänu uuendamisele ja parendamisele enam-vähem otsad andnud. Võib-olla on õigus ka Linnar Priimäel, kes on kuulutanud, et ei kasuta pankade teenuseid: pangad olevad kuradist. Tõepoolest, on teie seas mõni, kellel pank poleks nahka üle kõrvade tõmmanud? Mugavuse nime laseb inimene seda paraku ikka ja jälle teha.
Vägisi kaldub sinnapoole, et õigus on siiamaani e-kooli boikoteerinud Lauri Leesil: e-kool on lihtsalt ühe firma kaubaartikkel – mis nüüdseks on tänu uuendamisele ja parendamisele enam-vähem otsad andnud. Võib-olla on õigus ka Linnar Priimäel, kes on kuulutanud, et ei kasuta pankade teenuseid: pangad olevad kuradist. Tõepoolest, on teie seas mõni, kellel pank poleks nahka üle kõrvade tõmmanud? Mugavuse nime laseb inimene seda paraku ikka ja jälle teha.
Monday, September 13, 2010
Kui Kesk on punk, siis mis IRL on?
Toomas Hendrik Ilves palus augustis kultuuriinimesi jumalakeeli, et need ei jääks oma liistude juurde. Trubetsky võttis kuulda ja astus Keski. Juku-Kalle Raid võttis toru ja sai maha järjekordse särgikampaaniaga. Võta üks ja viska teist.
Trubetsky parteistumine on muidugi nilbe, aga mitte nilbem kui mis tahes teise „kultuuriinimese“ astumine mis tahes parteisse. Kas selle fakti vastu on mõtet tänavatele tulla? Vastus sellele küsimusele taandub vastuseks teisele küsimusele: kas on võimalik olla Keskerakonna vastu sattumata mõne teise erakonna paati?
Minu vastus on: vaevalt. Juku-Kallel aga täiesti kindlasti mitte, sest ta käed on poliitikas ammugi määritud: formaalselt küll parteitu, on ta kandideerinud Res Publica nimekirjas. Kõik tema särgikampaaniad on ikka sümpatiseerinud kindla erakonnaga.
Kaitseminister Jaak Jõerüüdi tagasiastumiseni viinud kommareid ahju ajavas särgikampaanias puudusid kommarite seast mõned nimed. Sellest erakonnast. Järgmine kampaania oli suunatud otse Savisaare vastu. „Kaotame selle ebameeldiva nähtuse meie elust,“ nagu kirjutas Raidi õrna hinge ja sotsiaalset närvi ülistav Toomas Kümmel, kes erinevalt Raidist on vähemasti avalikult parteilane.
Kas Raid sai oma seekordsete särkide trükkimiseks IRL-ilt raha või mitte, on esialgu vaid Trubetsky erakonnastunud südametunnistusele jääv väide ja vajab tõendamist. Aga tahaks muidu teada küll, kust see raha tuli.
Trubetsky parteistumine on muidugi nilbe, aga mitte nilbem kui mis tahes teise „kultuuriinimese“ astumine mis tahes parteisse. Kas selle fakti vastu on mõtet tänavatele tulla? Vastus sellele küsimusele taandub vastuseks teisele küsimusele: kas on võimalik olla Keskerakonna vastu sattumata mõne teise erakonna paati?
Minu vastus on: vaevalt. Juku-Kallel aga täiesti kindlasti mitte, sest ta käed on poliitikas ammugi määritud: formaalselt küll parteitu, on ta kandideerinud Res Publica nimekirjas. Kõik tema särgikampaaniad on ikka sümpatiseerinud kindla erakonnaga.
Kaitseminister Jaak Jõerüüdi tagasiastumiseni viinud kommareid ahju ajavas särgikampaanias puudusid kommarite seast mõned nimed. Sellest erakonnast. Järgmine kampaania oli suunatud otse Savisaare vastu. „Kaotame selle ebameeldiva nähtuse meie elust,“ nagu kirjutas Raidi õrna hinge ja sotsiaalset närvi ülistav Toomas Kümmel, kes erinevalt Raidist on vähemasti avalikult parteilane.
Kas Raid sai oma seekordsete särkide trükkimiseks IRL-ilt raha või mitte, on esialgu vaid Trubetsky erakonnastunud südametunnistusele jääv väide ja vajab tõendamist. Aga tahaks muidu teada küll, kust see raha tuli.
Friday, September 10, 2010
Lõuad pidada ja edasi teenida
Sõda alustavad alati poliitikud, aga peavad sõjaväelased. Niipea, kui sõjaväelane rääkima hakkab, tuleb tal reservi minna, mistõttu ainsat vähegi adekvaatset juttu Eesti eesmärkide kohta Afganistanis peame kuulma erukindral Roosimäe suust.
Selleks, et võida rääkida, läks erru ka kolonelleitnant Leo Kunnas, kes on oma kogemusi kasutanud pigem Eesti kaitsevõimekuse kritiseerimiseks ning hoidunud sõna võtmast välismissioonide teemal. Tema suupruukimisel on varsti lõpp, sest mees läheb poliitikasse. Brigaadikindral Alar Lanemanist sai kaitsejõudude peastaap lahti aastal 2009, tema on pärast seda üsna vait olnud.
Võib aga vaid ette kujutada, mismoodi kitkub juukseid kaitseväe juhtkond ja kaitseministeerium Maalehes ilmunud intervjuu peale Roosimäega, kes räägib lahtise tekstiga sellest, mida Eesti sõdurid Afganistanis päriselt teevad. Mati Raidma märatseb juba sealsamas leheveergudelgi, kuid tema ja teiste poliitikute soov esitleda Roosimäge peast segi läinud sõjamehe ja ullikesena pole vilja kandnud.
Roosimägi: „Kas te usute, et poisid käivad seal demokraatiat kaitsmas? Ärge ajage naerma. Minnakse kolmel põhjusel. Üks osa kaitseväelasi tahab, et kogu aeg oleks veres adrenaliini. Teine osa läheb missioonile raha teenima. Kolmas osa on kaadrikaitseväelased. Nendel on kaks varianti: kas lähed või paned avalduse lauale.“
Roosimägi juhib tähelepanu sellelegi, et Eesti ennastunustav pugemine USA-le kui ainsale julgeolekugarantiile ei pruugi olla n-ö jätkusuutlik, sest USA võim maailmas kahaneb ning päeva, mil ameeriklased enam „maailmapolitseiniku“ rolli täita ei suuda, näevad vägagi tõenäoliselt ka tänaste otsustajate silmad.
Huvitavam vahest veelgi on see, mille Roosimägi rääkimata jätab. „Kõik juhtumid, kus meie poisid on Afganistanis surma saanud...,“ alustab ta – ega lõpeta: „Ei ma ei taha sellest rääkida. /---/ Kui ma seda välja ütlen, solvan kõiki neid poisse, kes surma said.“ Ehk peab Roosimägi silmas seda, et need surmad on enamasti olnud õnnetud juhused, mida oleks saanud vältida, kui väljaõpe olnuks parem või elukogemus suurem: kaks elu Afganistani jätnud sõdurit on olnud ju verinoored.
Sõdurite nooruse ja küpsuse üle arutleti viimati ka „Vabariigi kodanikes“, kus võis märgata, kuidas kaitseväe esindaja Toomas Väli oleks hea meelega „näidissõdur“ Andrei Vesterineni jutu kriitilisema poole viimasele suhu tagasi toppinud ning suunas pidevalt ka psühholoog Marge Sillaste juttu. Sillaste oli nii hirmunud, et tunnistas otsesõnu: minu ametikoht ja auaste eriti midagi arvata ei võimaldagi. Väli naeruvääristas sõdurite vanuse teemat demagoogilise väitega, et kuidas seda ikka mõõta, ja väitis ülbel toonil, et kaitsevägi on omalt poolt kõik teinud, et missioonilt naasnuid toetada. Mis on paraku lihtsalt vale.
Muide, pruukis vaid praegusel kaitseväe juhatajal, kindralmajor Ants Laaneotsal öelda, et meie ainus tõeline ja reaalne vaenlane on Venemaa, kui poliitikud tegid talle operatiivselt selgeks, mida sobib rääkida ja mida mitte. Mistõttu on muidu otsekohene mees Laaneots oma väljaütlemistes märksa ettevaatlikumaks muutunud. Eeldatavasti aga on poliitilises korrektsuses märksa kogenum võimalik tulevane kaitseväe juhataja, praegune kaitseministeeriumi kantsler Riho Terras, kes ei käinudki Suurbritannias mitte niivõrd kantsleriks õppimas, vaid end hoopis suuremaks missiooniks ette valmistamas.
Selleks, et võida rääkida, läks erru ka kolonelleitnant Leo Kunnas, kes on oma kogemusi kasutanud pigem Eesti kaitsevõimekuse kritiseerimiseks ning hoidunud sõna võtmast välismissioonide teemal. Tema suupruukimisel on varsti lõpp, sest mees läheb poliitikasse. Brigaadikindral Alar Lanemanist sai kaitsejõudude peastaap lahti aastal 2009, tema on pärast seda üsna vait olnud.
Võib aga vaid ette kujutada, mismoodi kitkub juukseid kaitseväe juhtkond ja kaitseministeerium Maalehes ilmunud intervjuu peale Roosimäega, kes räägib lahtise tekstiga sellest, mida Eesti sõdurid Afganistanis päriselt teevad. Mati Raidma märatseb juba sealsamas leheveergudelgi, kuid tema ja teiste poliitikute soov esitleda Roosimäge peast segi läinud sõjamehe ja ullikesena pole vilja kandnud.
Roosimägi: „Kas te usute, et poisid käivad seal demokraatiat kaitsmas? Ärge ajage naerma. Minnakse kolmel põhjusel. Üks osa kaitseväelasi tahab, et kogu aeg oleks veres adrenaliini. Teine osa läheb missioonile raha teenima. Kolmas osa on kaadrikaitseväelased. Nendel on kaks varianti: kas lähed või paned avalduse lauale.“
Roosimägi juhib tähelepanu sellelegi, et Eesti ennastunustav pugemine USA-le kui ainsale julgeolekugarantiile ei pruugi olla n-ö jätkusuutlik, sest USA võim maailmas kahaneb ning päeva, mil ameeriklased enam „maailmapolitseiniku“ rolli täita ei suuda, näevad vägagi tõenäoliselt ka tänaste otsustajate silmad.
Huvitavam vahest veelgi on see, mille Roosimägi rääkimata jätab. „Kõik juhtumid, kus meie poisid on Afganistanis surma saanud...,“ alustab ta – ega lõpeta: „Ei ma ei taha sellest rääkida. /---/ Kui ma seda välja ütlen, solvan kõiki neid poisse, kes surma said.“ Ehk peab Roosimägi silmas seda, et need surmad on enamasti olnud õnnetud juhused, mida oleks saanud vältida, kui väljaõpe olnuks parem või elukogemus suurem: kaks elu Afganistani jätnud sõdurit on olnud ju verinoored.
Sõdurite nooruse ja küpsuse üle arutleti viimati ka „Vabariigi kodanikes“, kus võis märgata, kuidas kaitseväe esindaja Toomas Väli oleks hea meelega „näidissõdur“ Andrei Vesterineni jutu kriitilisema poole viimasele suhu tagasi toppinud ning suunas pidevalt ka psühholoog Marge Sillaste juttu. Sillaste oli nii hirmunud, et tunnistas otsesõnu: minu ametikoht ja auaste eriti midagi arvata ei võimaldagi. Väli naeruvääristas sõdurite vanuse teemat demagoogilise väitega, et kuidas seda ikka mõõta, ja väitis ülbel toonil, et kaitsevägi on omalt poolt kõik teinud, et missioonilt naasnuid toetada. Mis on paraku lihtsalt vale.
Muide, pruukis vaid praegusel kaitseväe juhatajal, kindralmajor Ants Laaneotsal öelda, et meie ainus tõeline ja reaalne vaenlane on Venemaa, kui poliitikud tegid talle operatiivselt selgeks, mida sobib rääkida ja mida mitte. Mistõttu on muidu otsekohene mees Laaneots oma väljaütlemistes märksa ettevaatlikumaks muutunud. Eeldatavasti aga on poliitilises korrektsuses märksa kogenum võimalik tulevane kaitseväe juhataja, praegune kaitseministeeriumi kantsler Riho Terras, kes ei käinudki Suurbritannias mitte niivõrd kantsleriks õppimas, vaid end hoopis suuremaks missiooniks ette valmistamas.
Thursday, September 9, 2010
Võistleja kiunumine on parim reklaam
Polegi ammu ühtki head reklaami näinud. LHV omad on täitsa kihvtid – Tolk ja Maimik ajavad teksti, mida iga pangaga kokku puutunud inimene on kuulnud. Et see teistele pensionifondidele ei meeldi – paras, ütlen ma. Just sellised te oletegi.
Aga tuleb välja, et pangad ei ole mitte ainult omakasupüüdlikud ja ahned, vaid ka lollid, sest nende klippide pärast kisa tõstmine saab ju ainult õli tulle valada. Tänu tänase ÄP kaaneloole vaatab neid videosid suur hulk inimesi, muidu poleks ehk keegi eriti tähele pannudki.
Aga tuleb välja, et pangad ei ole mitte ainult omakasupüüdlikud ja ahned, vaid ka lollid, sest nende klippide pärast kisa tõstmine saab ju ainult õli tulle valada. Tänu tänase ÄP kaaneloole vaatab neid videosid suur hulk inimesi, muidu poleks ehk keegi eriti tähele pannudki.
Wednesday, September 8, 2010
Ei taha ristimist pärast surma!
Eesti riigiarhiiv on teinud kasuliku diili mormoonidega: Maarjamaa surnud hinged anti Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku kätte, vastu saadi moodsat tehnikat ja väljaõpet kokku mitme miljoni krooni eest. Mida mormoonid surnutega päriselt teevad, see riiki ei huvita.
Tundub, et riigiarhiivis töötavad harimatud inimesed, kes tunnevad küll põhiseadust, aga kellel puudub täiesti maailmavaade ja silmaring. „Ükskõik kes – olgu see Priit Pirsko või Nils Niitra – võib võtta kirikuraamatu koopia ja minna sellega koju ning needa ja nõiduda,“ teatas riigiarhivaar PM-ile. Tuletaevasappi! Mispeale Toomas Paul seletas EPL-is täitsa arusaadavalt ära, et see „needmine ja nõidumine“ pole kaugeltki süütu tegevus.
Mida need mormoonid siis teevad? Nad peavad talitusi surnud hingede eest ja ristivad surnuid n-ö tagantjärele, kusjuures surnu asemel osaleb riituses elav inimene. Ma ei tea muidugi, mida nad täpselt teevad ja kuidas see käib, aga tegu paistab olevat sellega, et kõik eluajal luterliku või katoliikliku ristimistalituse läbi teinud või ka hoopis ristimatud tehakse pärast surma mormoonideks.
Nii või teisiti, surnute hingede kallal posimine on jälk. Sellel jälkustundel pole midagi pistmist sellega, et mulle meeldiks mormoonid vähem kui nt katoliiklased – minu meelest on lihtsalt lubamatu, et mingid suvalised usuhullud, kellel on juhtumisi kõvasti pappi, toimetavad eesti surnute kallal. Ainuüksi mõte, et pärast surma hakkavad minu kallal susima mingid kuradi mormoonid, tekitab minus aktiivset protesti. Ma ei taha! Ma soovin, et riik suhtuks mu isikuandmetesse ka pärast surma pieteeditundega ja ei müüks mind jänkidele maha paljalt selle pärast, et neil on ostmiseks raha.
Iseenesest on hämmastav, et EELK pole seni suurt kisa tõstnud ja piirdub vaid „mure väljendamisega“ (PM), aga küllap nad taipavad, et nende paradigma raamides on surnud hingede müügi vastu keeruline sõna võtta: ühe usu veendumused teise omade vastu võivad avalikus debatis kergesti kurioosseks kujuneda. Väga raske on apelleerida ka „tervele mõistusele“: seda riigiarhivaar omal lapsikul kombel juba teebki. Jälkustunne surnute kallal toime pandavate riituste vastu on instinktiivne ning selle väljendamiseks ja põhjendamiseks üldarusaadavaid sõnu leida on tõsine väljakutse.
Tundub, et riigiarhiivis töötavad harimatud inimesed, kes tunnevad küll põhiseadust, aga kellel puudub täiesti maailmavaade ja silmaring. „Ükskõik kes – olgu see Priit Pirsko või Nils Niitra – võib võtta kirikuraamatu koopia ja minna sellega koju ning needa ja nõiduda,“ teatas riigiarhivaar PM-ile. Tuletaevasappi! Mispeale Toomas Paul seletas EPL-is täitsa arusaadavalt ära, et see „needmine ja nõidumine“ pole kaugeltki süütu tegevus.
Mida need mormoonid siis teevad? Nad peavad talitusi surnud hingede eest ja ristivad surnuid n-ö tagantjärele, kusjuures surnu asemel osaleb riituses elav inimene. Ma ei tea muidugi, mida nad täpselt teevad ja kuidas see käib, aga tegu paistab olevat sellega, et kõik eluajal luterliku või katoliikliku ristimistalituse läbi teinud või ka hoopis ristimatud tehakse pärast surma mormoonideks.
Nii või teisiti, surnute hingede kallal posimine on jälk. Sellel jälkustundel pole midagi pistmist sellega, et mulle meeldiks mormoonid vähem kui nt katoliiklased – minu meelest on lihtsalt lubamatu, et mingid suvalised usuhullud, kellel on juhtumisi kõvasti pappi, toimetavad eesti surnute kallal. Ainuüksi mõte, et pärast surma hakkavad minu kallal susima mingid kuradi mormoonid, tekitab minus aktiivset protesti. Ma ei taha! Ma soovin, et riik suhtuks mu isikuandmetesse ka pärast surma pieteeditundega ja ei müüks mind jänkidele maha paljalt selle pärast, et neil on ostmiseks raha.
Iseenesest on hämmastav, et EELK pole seni suurt kisa tõstnud ja piirdub vaid „mure väljendamisega“ (PM), aga küllap nad taipavad, et nende paradigma raamides on surnud hingede müügi vastu keeruline sõna võtta: ühe usu veendumused teise omade vastu võivad avalikus debatis kergesti kurioosseks kujuneda. Väga raske on apelleerida ka „tervele mõistusele“: seda riigiarhivaar omal lapsikul kombel juba teebki. Jälkustunne surnute kallal toime pandavate riituste vastu on instinktiivne ning selle väljendamiseks ja põhjendamiseks üldarusaadavaid sõnu leida on tõsine väljakutse.
Tuesday, September 7, 2010
Ansipit tabas meeltesegadus
Ennast ettevõtjate parteiks pidava Reformierakonna juht, peaminister Ansip on kokku keetnud supi, mida kuumalt süüa ei kannata: tööandjate manifest olevat saast, millest pole mõtet rääkidagi (ÄP).
Kuigi tegu on tõepoolest erakordselt küünilise dokumendiga (vt siit), esindab suurem osa sellest nimelt oravapartei ideoloogiat, ainult et ilmselt nii kontsentreeritud kujul, et isegi partei esimees seda vaadata ei kannata. Aga valimised lähenevad. Alles andis EPL Ansipile lootust, et Keskerakond hakkab vähemasti eestlastest valijate seas mõju kaotama, iseenesest flirdivad aga oravad penskaritega juba pikemat aega – mäletate, kuidas pensionid tõusid, kui kõigil palk juba kolinal kukkus ja koondamised olid muutunud igapäevaseks asjaks?
Küllap mäletate ka seda, mismoodi valmis tänaseks kehtiv töölepinguseadus. Tööandjate diktaadi all kokku pandud esialgne variant oli nii jõhker, et pärast selle väljalekkimist sotsiaalministeeriumi kabinetivaikusest puhkes kisa ja kära. (Ministeeriumi juhtis tollal tänaseks avalike mõnituste ja Ansipi piitsaplaksude saatel pikale poliitpuhkusele saadetud Maripuu, kelle asemel selgitas seaduse headust juba siis selle tegelik vaimne isa Rein Lang.) Sõnavahtu toodeti nii eetris kui ka paberil kirjeldamatul hulgal ning pärast „võitlust“ tagusid endale vastu rindu mõlemad pooled: nii Taliga kui ka Veskimäe meelest sai uus seadus nii imeline, et sellest võidavad kõik ja isegi vanajumalal taevas on hea meel.
Nüüd saadab Ansip lähenevate valimiste tuules "rahvale" meeldimise nimel puu taha needsamad tööandjad, kelle huvide esindajaks Reformi üldiselt on peetud. Ma ei imestaks, kui Ansipi büroo varsti seletama hakkab, et peaministrit on valesti mõistetud, sest raha valimisteks tuleb ometi nendeltsamadelt ettevõtjatelt. Ehk läheb nagu siis, kui Ansip võttis irvitada Sõõrumaa naise uute kunstrindade ja Kruuda üle, kes annab Pingile ilusaid autosid sõita – ja palus pärast vabandust meeltesegadushoos lendu lastud sõnade pärast.
Kuigi tegu on tõepoolest erakordselt küünilise dokumendiga (vt siit), esindab suurem osa sellest nimelt oravapartei ideoloogiat, ainult et ilmselt nii kontsentreeritud kujul, et isegi partei esimees seda vaadata ei kannata. Aga valimised lähenevad. Alles andis EPL Ansipile lootust, et Keskerakond hakkab vähemasti eestlastest valijate seas mõju kaotama, iseenesest flirdivad aga oravad penskaritega juba pikemat aega – mäletate, kuidas pensionid tõusid, kui kõigil palk juba kolinal kukkus ja koondamised olid muutunud igapäevaseks asjaks?
Küllap mäletate ka seda, mismoodi valmis tänaseks kehtiv töölepinguseadus. Tööandjate diktaadi all kokku pandud esialgne variant oli nii jõhker, et pärast selle väljalekkimist sotsiaalministeeriumi kabinetivaikusest puhkes kisa ja kära. (Ministeeriumi juhtis tollal tänaseks avalike mõnituste ja Ansipi piitsaplaksude saatel pikale poliitpuhkusele saadetud Maripuu, kelle asemel selgitas seaduse headust juba siis selle tegelik vaimne isa Rein Lang.) Sõnavahtu toodeti nii eetris kui ka paberil kirjeldamatul hulgal ning pärast „võitlust“ tagusid endale vastu rindu mõlemad pooled: nii Taliga kui ka Veskimäe meelest sai uus seadus nii imeline, et sellest võidavad kõik ja isegi vanajumalal taevas on hea meel.
Nüüd saadab Ansip lähenevate valimiste tuules "rahvale" meeldimise nimel puu taha needsamad tööandjad, kelle huvide esindajaks Reformi üldiselt on peetud. Ma ei imestaks, kui Ansipi büroo varsti seletama hakkab, et peaministrit on valesti mõistetud, sest raha valimisteks tuleb ometi nendeltsamadelt ettevõtjatelt. Ehk läheb nagu siis, kui Ansip võttis irvitada Sõõrumaa naise uute kunstrindade ja Kruuda üle, kes annab Pingile ilusaid autosid sõita – ja palus pärast vabandust meeltesegadushoos lendu lastud sõnade pärast.
Monday, September 6, 2010
Savisaared elasid prügimäel
See on muidugi sümboolne, et Vilja ja Edgari maja oli ehitatud prügihunnikusse, nagu mupolased meile veenvalt tõendavad (Delfi). Ja ega vähema kui mahatõmbamisega majast ju Edgari lõhna välja ei saa, see on Taimolegi selge.
Hea vähemasti, et Edgar elus on, muidu luusiks tema vaim ilmselt kogu aeg vana kodu ümber ja vahiks pealt, mis Vilja ja Taimo teevad. Ehkki iseenesest elutseb Edgar Hundisilmal juba päris pikalt, ime, et viitsib teine iga päev nii kaugelt linna valitsema sõita. Huvitav, kes talle küll õhtuks süüa teeb?
Hea vähemasti, et Edgar elus on, muidu luusiks tema vaim ilmselt kogu aeg vana kodu ümber ja vahiks pealt, mis Vilja ja Taimo teevad. Ehkki iseenesest elutseb Edgar Hundisilmal juba päris pikalt, ime, et viitsib teine iga päev nii kaugelt linna valitsema sõita. Huvitav, kes talle küll õhtuks süüa teeb?
Saturday, September 4, 2010
Peolooma punktivõit
„Peoloom“ Lahteina intervjuu Treufeldtile ETV-s paistab olevat tabanud kümnesse: teema ongi juba taandunud küsimusele, kas pildid on ehtsad või võltsitud (ÕL). Paraku jättis Treufeldt põhilise üleüldse käsitlemata.
Lahteina vastused olid tõeline meistriklass. Pildiküsimusele, mille juurde Treufeldt professionaalina ikka ja jälle tagasi pöördus, vastas ta rahulikult, huumoriga ja tooniga, mis omas sundimatuses sisendas: see on halb nali, eriteenistuste kokkumäng, millest ma selgelt üle olen. Põhiline eetriaeg kulus aga Valgevenemaa elu kirjeldamisele, mida Lahtein tegi vägagi karismaatiliselt ja sarmikalt. Ühisosa sealsamas aega teeninud Treufeldtiga lõi hea eetrikeemia, mida Lahtein sajaprotsendiliselt ära kasutas. Kui saalis oleks istunud publik, oleks tema enesekirjeldus „põllumehena“ diplomaatias ära teeninud heatahtliku ümina.
Kahjuks ei küsinud Treufeldt peamist (vt ka siit): kas neiukesed, kellega te koos pidutsesite (pidutsemist Lahtein ei eitanud), said teie kaudu töökohti ja viisasid? Ning: kui fotod on võltsitud, miks te siis tühipalja anonüümkirja peale kohemaid tagasi astusite?
Lahteina vastused olid tõeline meistriklass. Pildiküsimusele, mille juurde Treufeldt professionaalina ikka ja jälle tagasi pöördus, vastas ta rahulikult, huumoriga ja tooniga, mis omas sundimatuses sisendas: see on halb nali, eriteenistuste kokkumäng, millest ma selgelt üle olen. Põhiline eetriaeg kulus aga Valgevenemaa elu kirjeldamisele, mida Lahtein tegi vägagi karismaatiliselt ja sarmikalt. Ühisosa sealsamas aega teeninud Treufeldtiga lõi hea eetrikeemia, mida Lahtein sajaprotsendiliselt ära kasutas. Kui saalis oleks istunud publik, oleks tema enesekirjeldus „põllumehena“ diplomaatias ära teeninud heatahtliku ümina.
Kahjuks ei küsinud Treufeldt peamist (vt ka siit): kas neiukesed, kellega te koos pidutsesite (pidutsemist Lahtein ei eitanud), said teie kaudu töökohti ja viisasid? Ning: kui fotod on võltsitud, miks te siis tühipalja anonüümkirja peale kohemaid tagasi astusite?
Pistisepealinn, pätipealinn
Keskerakonna ja kultuuri ühe tähega algamisest rõõmu tundnud kesikute leeris on kurvad päevad: kultuuri ja kohukeste asemel seostavad pealinnaga nüüd pigem pistis, pätid ja kogunisti pedofiilia. Täitsa p...s.
Kui Parbuse kinnivõtmine ja sellega seotud kapo külaskäigud linnavalitsusse andsid Savisaarele idee juba enne uudise meediasse jõudmist kisama pista, et linnavalitsusse on sisse murtud ning et videokaamerale jäänud mafioosod kandsid minema mitu kohvritäit linna kallist vara, siis Vello Lõugase juhtumiks polnud kahjuks meediaetendust ette valmistatud. Savikas on kohe imelikult kuss, tea, kas on haige. Võiks vähemasti meelde tuletada vaest õnnetut Panovi, sest ühe panovipäevaga aastas ei püsi ju märter rahval meeles.
Aga nagu pistisevõtmisest ja pätlusest veel vähe oleks: peale selle on lahvatamas kesikute oma pedofiiliaskandaal (EPL). Eks kesikud kuulutavad selle kõik muidugi valimisvõitluseks. Seda sobib kuni valimisteni nüüd absoluutselt iga asja puhul öelda.
Kui Parbuse kinnivõtmine ja sellega seotud kapo külaskäigud linnavalitsusse andsid Savisaarele idee juba enne uudise meediasse jõudmist kisama pista, et linnavalitsusse on sisse murtud ning et videokaamerale jäänud mafioosod kandsid minema mitu kohvritäit linna kallist vara, siis Vello Lõugase juhtumiks polnud kahjuks meediaetendust ette valmistatud. Savikas on kohe imelikult kuss, tea, kas on haige. Võiks vähemasti meelde tuletada vaest õnnetut Panovi, sest ühe panovipäevaga aastas ei püsi ju märter rahval meeles.
Aga nagu pistisevõtmisest ja pätlusest veel vähe oleks: peale selle on lahvatamas kesikute oma pedofiiliaskandaal (EPL). Eks kesikud kuulutavad selle kõik muidugi valimisvõitluseks. Seda sobib kuni valimisteni nüüd absoluutselt iga asja puhul öelda.
Friday, September 3, 2010
Meie sõduritel stressi ei ole
Posttraumaatiline stress, millele viitas ainsana Aare Viirmaa omastele kaastunnet avaldanud USA suursaadik, on ilmselt võõrsõna Eesti kaitseväe kaplanitele, psühholoogidele ja teistele asjalistele. Enesetapu seos „missiooniga“ pole tõendatud, järelikult pole ka probleemi (EPL).
Suursaadik teab, millest ta räägib. Ainuüksi eelmise aasta jooksul jättis oma käe läbi eluga hüvasti 160 sõdurit (vt ka siit). Ometi ei ole suurte sõjakogemustega ameeriklaste loodud tugisüsteem piisav: enesetappude arv sõdurite hulgas on suurem kui elanikkonna seas keskmiselt.
Pärast seda, kui Janek Lauri tappis oma naise, kaks tillukest tütart ja viimaks iseenda, distantseerus kaitsevägi kunagisest edukast sõjaväelasest, ka Kosovos missioonil käinud mehest ülehelikiirusega. Nn ametlikuks, meediaski põhilisena kõlama jäänud versiooni kohaselt hukutas Lauri pere mängukirg. Lauri oli enesetapukatseid teinud aga juba varem ning pärast esimest „nõrkuseilmingut“ kaotaski ta kaitseväe silmis väärtuse. Nii et iseenesest on küsitav, kas sõdurienesetappude kokkulugemist tuleb alustada Viirmaast või Laurist.
Eesti sõjakogemust võib ameeriklaste omaga võrreldes küll lühikeseks pidada, aga fakt on, et sealsamas Afganistanis sõdime juba alates aastast 2003. Kui selle ajaga pole jõutud kaugemale kui probleemi ees silmade sulgemine, on asjad väga valesti. Nõnda pole võimatu, et peame lähimail aastail hakkama pidama kahte paralleelset arvestust: sõjaväljal hukkunute ja kodus vigasena enesele käe külge pannud sõdurite oma.
(PM-i vahendusel saabus 10.42 presidendi kaastundeavaldus Aare Viirmaa omastele.)
Suursaadik teab, millest ta räägib. Ainuüksi eelmise aasta jooksul jättis oma käe läbi eluga hüvasti 160 sõdurit (vt ka siit). Ometi ei ole suurte sõjakogemustega ameeriklaste loodud tugisüsteem piisav: enesetappude arv sõdurite hulgas on suurem kui elanikkonna seas keskmiselt.
Pärast seda, kui Janek Lauri tappis oma naise, kaks tillukest tütart ja viimaks iseenda, distantseerus kaitsevägi kunagisest edukast sõjaväelasest, ka Kosovos missioonil käinud mehest ülehelikiirusega. Nn ametlikuks, meediaski põhilisena kõlama jäänud versiooni kohaselt hukutas Lauri pere mängukirg. Lauri oli enesetapukatseid teinud aga juba varem ning pärast esimest „nõrkuseilmingut“ kaotaski ta kaitseväe silmis väärtuse. Nii et iseenesest on küsitav, kas sõdurienesetappude kokkulugemist tuleb alustada Viirmaast või Laurist.
Eesti sõjakogemust võib ameeriklaste omaga võrreldes küll lühikeseks pidada, aga fakt on, et sealsamas Afganistanis sõdime juba alates aastast 2003. Kui selle ajaga pole jõutud kaugemale kui probleemi ees silmade sulgemine, on asjad väga valesti. Nõnda pole võimatu, et peame lähimail aastail hakkama pidama kahte paralleelset arvestust: sõjaväljal hukkunute ja kodus vigasena enesele käe külge pannud sõdurite oma.
(PM-i vahendusel saabus 10.42 presidendi kaastundeavaldus Aare Viirmaa omastele.)
Thursday, September 2, 2010
Loomad on lahti
Pärnus on võib end peagi tunda nagu Indias: vastikult põrisevate niidukite asemel hakkavad muru niitma lehmad. See on hästi mahe ja läbini öko. Projekti hind on küll mahevärgile vastav: 20 miljonit krooni, aga suurema osa sellest plekib mingi Euroopa fond kinni, nii et don't worry (ÕL).
Mul poleks midagi selle vastu, kui lehmad ka Tallinna linnapilti ilmuksid. Reostavad? Pole viga, Indias teatakse, et kuivatatud lehmasõnnik sobib kütuseks suurepäraselt, ning kui kohalikke natuke harida, siis mõistavad vähekindlustatud peagi, et sitt tasub ärakoristamist: põleb hästi ja ei maksa midagi.
Lehmad aeglustaksid närvilist liiklust ning kutsuksid oma kohalolekuga kummivilistajaid korrale. Looma nägemine linnapildis mõjub hästi ka lastele, kes võivad oma silmaga järele vaadata, kust piim tegelikult tuleb. Vabatahtlikke lüpsjaid, arvan, leidub rohkem kui sarviline piima anda jaksab, nii et vajalik oleks eelregistreerimine.
Miks nii kallis? Küllap on lehma vedamine linna tõesti kulukas ettevõtmine ning Tallinnas vajab loom vähemasti kohanemisperioodil psühholoogilist raamsüsteemi. Looma peaks alguses saatma tugiisik, sest eesti lehmale pole geenidega India lehma filosoofilist rahu kaasa antud. Aja jooksul peaks kõik laabuma ning võib-olla võime juba kultuuripealinna külaliste ees kiidelda muruniidukivaba pealinnaga.
Mul poleks midagi selle vastu, kui lehmad ka Tallinna linnapilti ilmuksid. Reostavad? Pole viga, Indias teatakse, et kuivatatud lehmasõnnik sobib kütuseks suurepäraselt, ning kui kohalikke natuke harida, siis mõistavad vähekindlustatud peagi, et sitt tasub ärakoristamist: põleb hästi ja ei maksa midagi.
Lehmad aeglustaksid närvilist liiklust ning kutsuksid oma kohalolekuga kummivilistajaid korrale. Looma nägemine linnapildis mõjub hästi ka lastele, kes võivad oma silmaga järele vaadata, kust piim tegelikult tuleb. Vabatahtlikke lüpsjaid, arvan, leidub rohkem kui sarviline piima anda jaksab, nii et vajalik oleks eelregistreerimine.
Miks nii kallis? Küllap on lehma vedamine linna tõesti kulukas ettevõtmine ning Tallinnas vajab loom vähemasti kohanemisperioodil psühholoogilist raamsüsteemi. Looma peaks alguses saatma tugiisik, sest eesti lehmale pole geenidega India lehma filosoofilist rahu kaasa antud. Aja jooksul peaks kõik laabuma ning võib-olla võime juba kultuuripealinna külaliste ees kiidelda muruniidukivaba pealinnaga.
Wednesday, September 1, 2010
Kangelane ja enesetapja
PM maalib südantlõhestava portree õnnetu juhuse läbi Afganistanis surma saanud Herdis Sikkast, millest muu hulgas siiski ilmneb, et poiss ei viitsinud kutsekoolis käia ja läks sõtta „jalgu alla saama“. Päev enne seda õnnetust tappis end Afganistanis jalgadest ilma jäänud Aare Viirmaa.
Viirmaa surmast kõneles esimesena Õnne Pärli blogi, mis on kõigi seni lehtedes ja portaalides ilmunud lugude esmaallikas. Ometi pole postuumselt auraha saanud Sikka ja presidendi teenetemärgi omanik Viirmaa surma meediakajastus võrreldav, täiesti karjuv on aga erinevus, millega oma surnuid kohtleb riik: ühe omastele avaldatakse kaastunnet kõige kõrgemal tasemel, teist aga ei oleks nagu olemaski.
Kes aga on siis ikkagi suurem kangelane: kas see, kes sõjas ära käis, sandina tagasi tuli ja oma eluga kõige kiuste edasi püüdis minna, seda siiski suutmata – või see, kes sai surma „seal“ pimeda juhuse tõttu?
Viirmaa surmast kõneles esimesena Õnne Pärli blogi, mis on kõigi seni lehtedes ja portaalides ilmunud lugude esmaallikas. Ometi pole postuumselt auraha saanud Sikka ja presidendi teenetemärgi omanik Viirmaa surma meediakajastus võrreldav, täiesti karjuv on aga erinevus, millega oma surnuid kohtleb riik: ühe omastele avaldatakse kaastunnet kõige kõrgemal tasemel, teist aga ei oleks nagu olemaski.
Kes aga on siis ikkagi suurem kangelane: kas see, kes sõjas ära käis, sandina tagasi tuli ja oma eluga kõige kiuste edasi püüdis minna, seda siiski suutmata – või see, kes sai surma „seal“ pimeda juhuse tõttu?
Subscribe to:
Posts (Atom)
