Intellektuaalne demagoogia

THI ja tema lähikond tunneb end ilmselt siiski ebamugavalt olukorras, kus presidendivalimised on muutunud pelgaks uueks ametissekinnitamiseks, poliitilise kokkuleppe vormistamiseks. Nii kokkuleppijate endi kui ka pealtvaatajaks muudetud avalikkuse paha tunnet peaks justkui leevendama demagoogia.

Iivi Masso kirjutab 30.05 paber-Postimehes pealkirja all „Suur Vend ei valva“, et poliitilise üksmeele peamine põhjus on esiteks THI hea töö ja teiseks see, et presidenti valitakse parlamendis. Meil olevat lihtsalt raske tunnistada, et keegi midagi hästi teeb. Milles hea töö seisneb, loost ei selgu, küll aga naeruvääristatakse rahulolematuid.

Küsimus, millal muutub poliitiline stabiilsus hüvest probleemist, olevat iseenesest huvitav. Mil viisil ja mis sellest järeldub, sellest Masso vaikib. Kas siis opositsiooni hambutus on võimu tagatubade süü, järgneb selget ei-vastust eeldav retooriline küsimus. Kaks ehedat demagoogiavõtet kohe loo alguses.

Keskerakonna võitlus oleks lootusetu, möönab Masso, ja natuke hiljem väidab ta, et siiski on Keskil veel võimalus tegutseda: kas või lihtsalt näitamaks, et alternatiiv on olemas. Põhimõtteliselt kõlab see soovitusena peaga vastu puud joosta. Aga (vt eestpoolt): ega siis võimaliit pole süüdi, et Kesk on end auti mänginud. Ka president pole süüdi, et vastaskandidaate pole, sest tema neid ju ei esita.

Meedia olevat võtnud endale presidendikandidaadi vastase rolli, loopides pori. See, kus president üles kasvas ja kas kunagi suitsetas, olevat tema töö seisukohalt tähtsusetu. Diplomaatia-sugusele väljaandele kindlasti, aga meediat on teatavasti mitmesugust. Kui ei oleks, oleks paha lugu. Sellise tühja-tähja kallal tänitajad tunnistavat kaudselt, et nad ei leia presidendi tööle midagi ette heita. See, paraku, on lihtsalt vale.

Võrdlused stagnatsiooniajaga olevat kohatud. Oleks Brežnevi aeg, käiks asi nii, et kes presidenti kord topiseks nimetanud, see ei enam järgmist kolumni ei avalda (vrd: keda koer on näksinud....). Ent stagnatsioonigi on mitmesugust. Arvamusvabaduse näiline mitmekesisus ja sisuline ahtus on märksa keerulisem nähtus kui reaalne avaldamispiirang.

Levivat „jutud“ mingitest mustadest nimekirjadest. Kadriorg pole sotsiaalmeedia „uuringute“ tellimist eitanud, aga Masso väidab: „Ei valva, ega ka hakka valvama.“ Ta taandab kõik ajakirjanduses selle koht ilmunu „juttudeks“, „salajaseks igatsuseks“, et „nüüd äkki on järgmine türann sündinud“. Taas sildistamine ja naeruvääristamine, ehe demagoogia.

Öko tapab

Nii, Saksamaal on viis inimest ökokurkide söömise kätte ära surnud. Eestisse polevat tapjakurgid jõudnud, aga Hispaania tomateid ja maasikaid on täis kõik poed ja turud. Kui kurgid tapavad, siis võib ka maasikasöömine letaalselt lõppeda. Kust meie teame, millega need kärbatanud kurgi moodi maitsevad maasikad üle pritsitud on.

Tegelikult olen ma pikemat aega imestanud taimetoitlaste ja ökoinimeste optimismi tervisliku toitumise suhtes. Esiteks, eales ei või teada, kas see päritolumaa silt köögi- või puuvilja juures õige on. Mismoodi seda ikka kontrollida. Nõuad müüjalt paberit, no äkki näitabki, aga kust sa tead, et see pole fake? Tahad usu, ei taha, ära usu.

Teiseks, mida see päritolumaa teadmine annab? Salatile või lillkapsale peale vaadates niikuinii aru ei saa, millega ta ära mürgitatud on. Mida ilusam vili ja kaugemalt toodud, seda tõenäolisemalt mürgine. Mango läheb enne mädanema, kui valmis saab. Poeõuna, -tomati või -maasika maitse ütleb selgelt, et asi pole õige, aga kas seekord tapab või jätab elusse, on õnne asi.

Ega liha ja kalaga pole asi palju parem, kui inimene just omakasvatatud looma maha ei löö ja ära ei söö. Hea küll, nüüd nõutakse, et poelihale kirjutataks peale, kus loom on sündinud ja kus maha tapetud. Mina soovitaks panna ka looma nime ja pildi. Hea oleks, kui pandaks kõigepealt looma pilt „lapsena“, sest loomatited on teatavasti armsad. Siis võiks olla ka tapamajja vedamise ja veristamise pilt. Taimetoitlaste hulk suureneks oluliselt, sest emotsioonid on siin ilmas peamine asi, mis inimest juhib.

Aga oleks siis taimede söömisega asi ometi parem! Tegemist on vene ruletiga, mida saksaste näide selgelt tõendab. Nemad ju ometi pesevad käsi täitsa korralikult, ausõna, ma olen ise näinud. Seal juba keegi porilombist ei joo ja kätega ei söö. Pealegi, mina küll ei usu, et tapjapisik palja pesemisega maha tuleb. Nii et kuni ise oma sööki ei kasvata, ei maksa tervislikkusega kilgata. Eales ei tea, millal tapjakurk su kätte saab.

Eesti viie tervema riigi hulka

Kõigil haigetel ilmselt ei ole nii tugevat närvikava nagu polkovniku lesel, kellel polnud kõigist maailma tõbedest ainsana üht mumpsi vormi, mis ei hakanud talle külge sooliste iseärasuste tõttu. Seevastu teadis lesk, et arstid ei tea midagi, ja see teadmine andiski talle jõudu kõikvõimalikke tõbesid põdeda. Noh, eks tervis pidi muidugi ka hea olema.

Tänapäeva arstid aga ei tegelegi enam mitte niivõrd tõbede ravimise, kuivõrd äriga, ja kui jälle Äripäeva lugeda, siis eelkõige läbipaistmatu, et mitte öelda musta äriga. Vähe sellest, et inimene peab arsti juurde minnes ise teadma, mis tal viga on ja mis ravi ta vajab. Ühtlasi tuleb tal leppida teadmisega, et rohi tuleb tal osta tõenäoliselt retsepti välja kirjutanud tohtrilt endalt või tema äripartnerilt. Kuidas aga süsteem päriselt toimib kas seal ka mõni seadus maksab, pole tal erilist lootust taibata.

Ainus normaalne lahendus on mitte arstiabi vajada ehk siis võtta vastutus oma tervise eest enda peale. Ära looda, et Ansip Eesti viie Euroopa tervema riigi hulka viib. Samas pole võimatu, et kui tervis majja tuleb, saab rikkuski vaikselt jala ukse vahele. Põdemine on ju teatavati kulukas.

Inimesed ja loomad

Ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu saanud koerapiinamisjuhtum saab väärilise vastukaalu tänases Ekspressis, mis näitab nelja tillukese lapse kohutavat elu siinsamas Eestis, mitte kuskil kaugel. Mõni kommentaator juba leiabki, et see on kirjutatud vaid selleks, et Arumäe juhtumilt tähelepanu kõrvale juhtida.

Ma ei imestaks, kui nüüd loomakaitsjadki asjasse sekkuks ja leiaks, et neid koeri, kellega ühest kausist lapsed sõid, on halvasti koheldud. Tühja neist lastest.

Ärge saage valesti aru. Kes looma võtnud, peab tema eest hoolitsema, selge see. Ent kui loomade õigustest kõneldakse rohkem kui inimese omadest, siis on midagi viltu. Õnnetust loomast on väga kahju, aga inimlapse kannatused teevad vähemasti mulle rohkem valu.

Riisalu presidendiks

Keskerakond ei kavatse presidendivalimisteks kandidaati üldse esitada või esitab kellegi suvalise. Rahulolematust sündinud kokkuleppega on pandud avalikkuses esindama „meie mees“ Aivar Riisalu, elukutseline kloun, kellel jutt jookseb nii hästi, et pane või „Foorumi“ saadet juhtima. Mida ta viimati tegigi.

Kui panna elukutseline meelelahutaja poliitikutega vastamisi, siis saab muidugi nalja, mida „Foorumis“ juhtub väga harva. Nii et Keskerakonna panus presidendi ametissekinnitamisel (valimisteks ei saa seda ju nimetada) piirdub olukorra välise naeruvääristamisega, tegelikkuses aga sisulise debati puudumise tsementeerimisega.

Maailm lõpeb iga päev

Ma saan aru, et naiivsevõitu ameeriklased võivad maailmalõpujuttu tõsiselt võtta, aga et see ka meil sellises mahus uudisruumi täidab, on tõesti kummaline. Meie ju ei kujuta ometi ette, et maakera igas punktis täpselt kell kuus värisema hakkab. Ega ju?

Äkki võiks sellesse lõppu natuke personaliseeritumalt suhtuda. Loomaarmastajate maailmalõpp saabus siis, kui Marge Arumäe kohtus õigeks mõisteti. Seal oli jumal kah mängus, Arumäe sõbranna ise ütles, ma telekast nägin. Edasine on juba lõputu ulgumine ja hammaste kiristamine. Heasüdamlikud ja lahked loomaarmastajad kutsuvad Arumäed tükkideks rebima või vähemalt vangi panema.

Homofoobide järjekordne maailmalõpp saabus siis, kui Reimo Mets pahasti ütlejad kohtusse kaebas ja taas massiivset meediatähelepanu nautis. Nii geiaktivistid kui ka homovastased näivad lootvat veel küll midagi muud: et kättemaksu ja karistuse osaliseks saab ainult üks osapool, teine võetakse maa pealt otse taeva. Kus aga kaks jagelevad, seal ei pruugi maailmalõpetaja vahet teha, keda otse põrgu saata ja keda säästa.

Jaapani hiidlaine, tuumakatastroof ja maavärinad lõpetasid maailma paljude jaapanlaste jaoks. Islandil purskab järjekordne vulkaan, mine tea, ehk hakkab sealgi midagi lõpule jõudma. Üleilmne majanduskriis lõpetas nii paljude inimeste harjumuspärase elu, et sedagi võib vabalt lõpuks pidada. Umbes iga kolme minuti tagant sureb siin planeedil keegi nälga, aga seda ei pea ilmalõpuks millegipärast keegi.

Avanes hirmus palgalõhe

Nüüd on küll kuri karjas: välisministeeriumis makstakse vähe palka. President on pahane ja kunagine välisminister Kristiina Ojuland kinnitab, et THI räägib õigust (Delfi). Nonii, selle pärast ei olegi pantvange veel vabastatud, kes siis sandikopikate eest pead tulle pista tahab.

Europarlamendi liikmel Ojulandil on nüüd vähemasti raha ööklubis tantsimas käia ja neegriskandaalidesse sattuda, aga vaesed praegused väliministeeriumi töötajad seda endale ilmselt lubada ei saa. Tõesti kurb, kui nad peavad ära elama vaid õhust ja isamaa-armastusest.

Või nemad tegid avalduse

Ennäe, kõigest kaks kuud läks mööda, enne kui Euroopa Liit ja ÜRO märkasid, et Liibanonis on röövitud seitse euroliidu kodanikku. Nemad tegid nüüd avalduse, et röövitud tuleb vabastada.

Arusaamatuks jääb ainult, kellele on avaldus suunatud. Liibanoni valitsusele? Maavälistele jõududele? Jumalale? Aga millisele, oleks huvitav teada. Oleks siis vähemasti mingi võimalik tulem, millele viidatakse. „Liibanoni positsiooni ohustamine rahvusvahelises kogukonnas“ nüüd küll ühtki inimröövlit ei koti.

Poliitikute president

Presidendivalimised jäävad ära. Poliitiline kokkulepe on sündinud ja Ilvese teine ametiaeg kindel. Mitte keegi teine ei kandideeri, parteid ei tee katset kas või vormi pärast talle vastaskandidaati leida.

Mis näitab, et Ilves on parteidele väga mugav president olnud. Viimases aastalõpukõnes rõhutas Ilves ju selgelt, et tema peamine ülesanne on kaitsta põhiseadust ning presidendi otsevalimine on halb, sest viib konfliktini valitsuse ja presidendi vahel. Nagu oleks see kõige halvem asi, mis juhtuda võib. Tõepoolest, Ilves pole kunagi valitsust kritiseerinud. Küll aga teatanud, et Savisaar saab valitsusse ainult üle tema laiba.

Ilves näib olevat teatud mugavustsooni saavutanud. Esimest korda kandideerinud vaid suurest põlgusest Arnold Rüütli ja tema „kolhoosiesimehe“ mentaliteedi vastu, on see vaene ja võimuta presidendiamet nüüd ometi niipalju koduseks saanud, et kõlbab teisegi ametiaja veeta.

Lootusetuse lindid

Pisut enne, kui avalikuks sai uus video Liibanonis pantvangistatud eestlastest, soovitas president Ilves röövitute ja nende perede toetuseks kanda kollast linti. See jätab mulje, et Eesti võimudele oli peatse sõnumi saabumine teada, samuti see, et kiiret lahendust pole oodata.

Kahel videol on üks ühine joon: nad mõjuvad lõigatuna. Mõlemad viitavad sellele, et nõudmised on esitatud, ent need pole avalikkusele teada. Missugused nõudmised ka ei oleks, näib olevat ilmne, et Eesti riik neid täita ei saa. Riik teatavasti lunaraha ei maksa. Kui nõudmised on poliitilised, ei pruugi nende täitmine Eestile jõukohane olla või polegi nõudmised suunatud otseselt Eestile.

Paet võib küll öelda, et Eesti riigi suurus pole juhtumi lahendamisel määrav, ent sellegipoolest on ilmne, et Eestil pole jõudu üksi midagi ette võtta. Küll aga on riigil jõudu ja tahtmist suuvooderdada ajakirjanikke, nii omi kui ka võõraid, seda kõike röövitute sugulaste kaitsmise eesmärgil. Ka ei ole märgata, et Euroopa Liit eestlaste vabastamist südameasjaks peaks. (Loe ka siit ja siit)

Evelin solvus

Jeerum küll, presidendivalimised võivad ikka päris totraks kätte minna. Tõmblemisel ei paista eriti mõtet olevat, küll valitakse riigikogus ära, aga näe. Kui ajakirjandusele ei õnnestu mütsi silmile tõmmata, siis solvuvad ka veel.

Et ETV-le ei õnnestu pähe istuda, see teeb meele muidugi kibedaks (EE). AK näitab ju alati, kus Ilves käis, kellel kätt surus ja mida ütles, isegi kui toimunu uudisväärtus on ümmargune null. Kantselei ja ETV surematut koostööd eelmise aasta vastuvõtu ülekande ärasolkimisel ei maksa mitte meelde tuletadagi (loe siit). Ja nüüd tulevad Reikop ja Välba, kes lubavad endale irooniat, eks ta ajab vihale küll.

Tegelikult on muidugi päris naljakas, et heategevus taaraautomaadi kaudu peaks käima. Igaüks on ju oma silmaga näinud, kes nende automaatide juures sabasid moodustavad. Ilmselt ongi siis ühiskonna põhjakiht see, kes Evelini meelest peaks lapsi aitama. Võimas sõnum, pole midagi öelda.

THI etteaste Kevadtormil on aga teistmoodi kuum. Ilmselt ajas suure paugumasina nägemine presidendi adrenaliinitaseme nii kõrgeks, et kaamerate kohalolek ununes hetkeks ära. Sildam, põmm! (TV3). Võib vaid ette kujutada, missuguseid ägedaid meeste nalju THI ja Sildam veel omavahel teevad, kui ajakirjanikke ligi pole.

Ekspressi uus hingamine

Hõbemäe väljavahetamine Lutsu vastu on tõstnud Eesti Ekspressi uuele kvalitatiivsele tasemele. Uus peatoimetaja kirjutab: „Me ei tea, mida teha või kuidas olla, mida öelda, mida kirjutada.“ (EE, loe ka siit)

Ekspress võtvat kuulda Liibanonis röövitud eestlaste „omaste palvet“ ja avaldavat sellele vastu tulles teemakohase loo ainult paberis. A mis siis aipäädi omanikest saab, kas nemad peavad kah paberi ostma või? Ma söön oma köögipõlle ära, kui „omaste palved“ sellises asjas midagi loevad. Kui ikka Eesti riik ratturite leidmise nimel nii aktiivselt tegutseb, nagu Ekspress kinnitab, siis pole imestada, et „omaste“ suud on efektiivselt kinni topitud.

Üldiselt, omaksed on eesti keeles pigem surnutel. Kui usute, et röövitud eestlased on elus, kasutage, palun, sõna „sugulased“.

Prantslased usuvad Strauss-Kahni

Sellal kui meil feissbukis ilgutakse, et peaks looma virtuaalse kommuuni „Usume Strauss-Kahni“ (nagu usuti Veerpalu, jõuluvana ja Getter Jaanit), on prantslased selgelt väljendanud, et peavad IMF-i juhti vandenõu ohvriks (PM).

Pole saladus, et vägistamissüüdistusi kasutatakse sageli soovimatu mõjujõu saavutanud isikute diskrediteerimiseks ning tõendada neid on raske. Julian Assange, kelle vikilekked USA-le arusaadavalt üleüldse ei meeldinud, maadleb samasuguse süüdistusega (loe siit, siit ja siit).

Kuidas lugu päriselt oli, kes seda teab, aga prantslased – sotsialistid vähemasti – on valmis Strauss-Kahni eest barrikaadidele viskuma. Sellegipoolest tuleb luksusega harjunud mehel vähemasti mõnda aega teist elustiili proovida. Ega sotsialist muidu õige sotsialist ei olegi, kui pole kas või natukene kinni istunud.

Tants lahtisel haual

Laip pole veel jahtudagi jõudnud – poliitiline laip, ma mõtlen – kui juba jagatakse suure kisa ja kära saatel talle kuulunud kohta ning otsustatakse Prantsusmaa järgmist presidenti. Ei süütuse presumptsiooni ega midagi.

Jutt käib loomulikult IMF-i juhist Dominique Strauss-Kahnist, kurjast ja kiimalisest mehest, ohtlikust finantsperverdist, kellele on enne kohtuotsust muld peale aetud (loe siit). Ei viitsi keegi seda ära oodata, seda enam, et Nicolas saab Carlaga lapse, nagu kuulukse. Nüüd pole Nicolas enam paha, sest võrreldes Dominique'iga on ta lausa ingel ise.

Mõelda vaid, kui Eesti Pangas või presidendivalimistel kah midagi nii ägedat juhtuks. Minka pidi piirduma Männiku jutu lalinaks kuulutamisega ja Ross väitma, et ei tahtnud Männikule pugeda. Lipstok või Männik nüüd seda nägu ei ole, et neilt seksiskandaali oodata. Niisiis on kogu lootus presidendipaari peal.

Poisid ei kuula sõna

Keskerakond on kunagiste truude sõduritega hädas. Viisitamme ennekuulmatud ettepanekud – Kesknädal kinni panna ja koostöö Ühtse Venemaaga lõpetada – päädisid mahavõtmise ja Simsoni asemelepanemisega. Simmo Saart tabas veelgi kurjem saatus, erakonnast väljaheitmine.

Kunagised kaaskohtualused Viisitamm ja Saar on võtnud idarahaskandaali arvustada ja Saar tegi veel paha nalja ka. Olevat teine Pärnu piirkonna revisjoniakti lisanud elevusttekitava lause: „Raha ei ole, sest Venemaalt raha ei tulnud.“ Paljud naersid, kui see ette loeti, aga Simson ja Toobal ei naernud. Nemad teavad, et nii tõsiste asjadega villast visata ei sobi.

Vaestest meestest on täitsa kahju. Mis nad siis ilma parteita peale hakkavad? Keskil oleks neil ju kasu olnud, ega nemad pole mõned Järvikud, kes kinni istuvad, või Parbused, keda veel kohtuvintsutused ees ootavad. Viisitamm ja Saar on õigeks mõistetud ning minu meelest väärivad nemadki oma päeva nagu Panov, mitte aga erakonnast väljaheitmist.

Kesk võiks ikka lasta mõnel natuke vastalist juttu kah rääkida, siis usuksid kõik, et parteis valitseb demokraatia. Nagu näiteks Igor Gräzin Reformierakonnas: ajab teine ühtelugu pealiiniga sobimatut juttu, aga ei tõtta keegi tal pead maha lööma. Kuigi Keskil ja Reformil on palju sarnasusi, on esimesel teiselt sisedemokraatia etendamises veel palju õppida.

Mees, kellel on midagi püksis

IMF-i juhi Dominique Strauss-Kahni lootused saada järgmiseks Prantsusmaa presidendiks olevat luhtunud, sest teda süüdistatakse toateenija vägistamise katses. No ei tea, pigem ikka vastupidi.

Prantslastele meeldivad mehed, kellel on midagi püksis ja kes oskavad sellega ka midagi peale hakata. Just nimelt nende sõnadega on ennast iseloomustanud prantslaste praegune president Nicolas Sarkozy. Strauss-Kahn on juba 62-aastane, aga näe, ei krõbistagi prostamooli. Prantslastele võib see väga hästi sobida.

Eurovisioonihüsteeria

Eestlaste hüsteeriline suhtumine osalemisse Eurovisioonil ja seal saavutatud kohtadesse on mulle sügavalt arusaamatu. Hea küll, vene ajal polnud telekast eriti midagi vaadata, juutuubi polnud, netti polnud. Ime siis, et seda ainsat ülekantavat välismaa glamuuri vahiti, silmad pulkas peas.

Aga täna? Muusikat seal ei mängita, šõud on kõik kohad selletagi täis. Et võistlus? No hea küll, aga mille? Kui meil läheb enam-vähem, siis räägitakse, et on laulude ja lauljate võistlus, ja meie oleme tegijad. Kui läheb halvasti, siis parastatakse, et poliitika ja et niikuinii on kõik juba ammu enne kusagil ära otsustatud.

Üksainumas kord on Eestil õnnestunud see pull kinni panna. Kas siis oli eriti hea laul? Aus vastus on ilmselt pigem, et võidu tõid must ja valge mees käsikäes, mitte laul või šõu või miski muu. See sobis tol hetkel silmakirjalikule poliitkorrektsust armastavale Euroopale.

Kui nüüd Mart Sander nimetab Eurovisiooni kontsert-aktuseks Osama bin Ladeni mälestuseks, võib see minu meelest tõele üsna lähedal olla. Euroopas pidi ju bin Ladeni surma järel lõhkema tuumapomm. Hirm on nahas, selge see.

Külanaised ja Valge Maja

Bin Ladeni tapmisele järgnevad uudised on muutumas naljanumbriks. Peale meelelahusliku väärtuse ei ole teadetel selle kohta, mida tema Pakistani peidupaigast leiti, mitte mingisugust väärtust.

Delfi on ära tõlkinud „USA allikate“ uudise, et majast leiti suur kogus pornot. Natuke varem saime teada, et rohukapis olevat leidunud viagrat. USA senaator on võtnud kirjeldada, missugune oli Osama aluspesu hetkel, mil ta maha kõmmutati. Ta jutustab, kust see kuul ikka sisse läks ja kust välja läks. Tema oli seda ise pildi pealt näinud, aga pildid olevat nii koledad, et neid avalikult ei näidata.

Hea küll, aga miks ma peaksin kogu seda jura uskuma? Alguses teatasid USA allikad ju hoopiski, et bin Laden ja tema kaaskond avasid eriüksuslaste vastu tule. Versioon tapmise asjaolude kohta muutus mitu korda, kuni jäi viimaks pidama selle juurde, et maha lasti relvitu mees, kellel allaandmise võimalust ei olnudki. Mis ei takista USA peaprokuröri kinnitamast, et see ei olnud mõrv.

Mis tegelikult toimus, kuidas see toimus ja kas üldse midagi toimus, ei saa me kunagi teada. On asju, mille kohta pole võimalik informatsiooni saada mujalt kui vaid ametlikest allikatest. Võmmorski tulistamisega sama lugu. Uurimine ei saa mingil juhul tuvastada, et kapo tegutses ebaprofessionaalselt, sest ega siis ometi auavalduste saatel maha maetud kapolaselt saa au ja aumärki ära võtta.

Informatsioonil puudub tänapäeval igasugune tõeväärtus. Info seisneb veel vaid selles, et keegi midagi väidab. Kui see „keegi“ on piisavalt võimas, ei pea ta vajalikuks toimunut tõendada. Ajakirjanduse võimalused selliste teemade puhul midagi välja uurida on olematud. Kas aga on põhimõtteliselt vahet sellel, kui ennast valgeks pidav päevaleht tiražeerib külaeide mula (loe siit) või teeb Valge Maja „suitsukatet“?

Põgenemine netist

Kui Eesti ajalehed aastakest viisteist tagasi netti kolisid, tundus see tohutult suure ja ka loogilise sammuna. Ehkki alguses lugesid paljud ajalehti harjumusest ikka veel paberkujul, suurenes aegapidi jõudsalt nende inimeste hulk, kes harjusid endale sobivat meediakogust manustama nimelt interneti vahendusel.

Online tekkis kõigi paberlehtede külge ning kõik nad tekitasid Delfi eeskujul ka anonüümse kommenteerimisvõimaluse. Isegi Sirp katsetas kommimisega, tõsi küll, üsna lühikese aja jooksul. Eks sinna sobis see tõesti sama hästi kui sadul sea selga. Siis hakkas Päevaleht registreerimist nõudma ja sellega kadusid kommentaarid samahästi kui ära.

Majanduskriisi kätte jõudes taipasid lehed, et massiivne netistumine oli viga. Netis oli kõik tasuta, aga millegi eest tuleb ju paberlehte ka toota. Milleks tellida lehte, kui kõik saab netist tasuta kätte? Laiad massid võõrdusid paberlehest. Noorem põlvkond ei oska paberist üleüldse midagi arvata, nende meelest on nett kõik. Ja neile, kes mäletavad nõukaaegseid kolmekopikasi „ajalehti“, on iseseisva Eesti lehed niikuinii liiga kallid tundunud.

Äripäeva paberleht on päris ammu tasuline, aga enamik lugusid pannakse päeva jooksul siiski netti üles. Ekspressi oli mõnda aega võimalik pdf-ina tasuta lugeda ka veel siis, kui lugude küljes juba hind rippus. Siis kadus see muidugimõista ära, kui paljud selle järel lehe tellisid või netis maksma hakkasid, pole teada. Samuti pole teada, kui palju on Postimehel võrgus lugemise eest raha maksjaid. Kuivõrd ajalehed neist numbritest ei räägi, pole ilmselt millegagi kiidelda.

Nüüd hakkab raha küsima ka Päevaleht. Erinevalt Postimehest jäävad tasuta loetavaks eelkõige arvamuslood, muust pakutakse vaid juhtlõiku. Mis neil üle jääb, õhust ja armastusest lehte kokku ei pane. Kas see loodetud tulemuse annab, on aga küsitav. Pigem kaotavad nad lugejaid, aga neid on EPL-il niigi vähevõitu.

Kellel on netis avaldatava materjali tasuliseks muutumisest kasu kõige rohkem? Esialgu kahtlemata Delfil, kus on senimaani kõik tasuta. Võib-olla tekib aja jooksul netis lugemise eest maksmise harjumus, aga kindlasti mitte päevapealt, isegi paari aastaga mitte. Inimesed lihtsalt loobuvad tarbimast teenust, mis oli pikka aega tasuta, aga siis muutus äkki millegipärast tasuliseks.

Kõiki ajalehti loevad niikuinii ainult ajakirjanikud ise ja üldjuhul teevad nad seda töö juures. Paraku takistab netist põgenemine siiski oluliselt ka ajakirjanike tööd. Selle asemel, et mõne teema taust nagu varem otsingu abil kokku panna, tuleb raamatukogus paberlehti lapata. Aega kulub rohkem ja kvaliteetsete lugude tootmine muutub veelgi kallimaks.

Päästkem eestlased

Sellal kui seitse eestlast on ikka Liibanonis – või pigem Süürias – pantvangis, sõlmib välisminister Paet diplomaatilisi sidemeid Somaaliaga (PM). Tuleb välja, et Somaalial pole mitte ainult piraadid, vaid ka valitsus. Kes küll suurt midagi ei valitse, ammugi mitte piraate, aga noh, olemas teine on.

Äkki sõlmiks diplomaatilised sidemed ka Süüriaga? No kas või natukeseks, saame omad kätte, siis katkestame ära. Ei peaks mängima mingeid kahtlasi mänge EL-i sanktsioonidega, pärast jääme EL-is veel mustaks lambaks, kelle peale kõik näpuga näitavad. Järsku jätavad veel mingist rahast ilma või käsivad Kreeka laristamise meil üks kinni maksta.

Teine võimalus on eestlased ise ära päästa, nagu üks blogi välja pakub. Meil ei ole küll nii ägedaid koptereid ja vastava koolitusega eriüksuslasi nagu need, kellel Obama Osama ära laskis tappa, aga võib-olla ongi etem, kui lendame kohale veeuputusaegse moosiriiuliga, meestel kummaski käes 1950. aastatest päris USA vintpüss (loe siit) ja kööginuga hambus. Siis paneme kurjategijatele panniga vastu pead ja – hops – koju. Midagi ei sellist ei oota ei Süüria bandiidid ega rahvusvaheline üldsus.

Kaitseväe koduvideo ETV-s

ÕL-i lugeja on tähele pannud, et kaitsevägi dikteerib ERR-i uudiseid. Nojah, raske on ju tõmmata piiri, kust avalik-õiguslik algab ja riigitele lõpeb. Vahel on ju vaja natukene naabreid heidutada ka, eks ole.

Aga seda sõdurilaulu koduvideot nägin 9. mai AK-s minagi ja lingutasin kõrvu – see polnud tehtud mitte ETV enda, vaid ilmselt siis kaitseväe kaameraga. Väga sõltumatu telekanal, ma ütleks, kui selle sisu toodab kaitsevägi.

Eestimaine doktor Surm

Ei julge siin Eesti riigis vanaks saada ja viletsaks jääda. Vaat kui pistetakse Keila haiglasse: seotakse voodi külge kinni, süstitakse veeni jumal teab mida. Veepudel pannakse nii kaugele, et kätte ei saa, ja süüa ei anta üldse.

Selline üldpilt tekib, kui kuulata ja lugeda nende inimeste lugusid, kes on pidanud oma vanaema või vanaisa sinna hooldada jätma. Valvehulluarst Jüri Ennet kinnitab küll, et tegu on oma erialal väga tugeva arstiga, aga ega need välismaised doktor Surmad ju ka meditsiinilises mõttes ilmselt lollpead ei olnud. Puudu oli neil ikka millestki muust kui erialastest teadmistest.

Mind huvitab pigem, kuidas on võimalik, et kriminaalkorras karistatud inimesest üldse haigla juht saab. Tartu maakohus mõistis 2005. aastal Perile viieaastase vanglakaristuse, millest tal tuli reaalselt ära istuda kaks kuud. Karistust kandis ta muide avavanglas, mis tähendas seda, et ta käis vanglast Keila haiglas tööl.

Kriminaalkaristuse sai Peri kutsealuseid tegevteenistuseks kõlbmatuks tunnistanud paberite võltsimise eest. Loomulikult ei teinud ta seda ilma rahata. „Pealtnägija“ andmeil pressis Peri raha välja ka hooldushaigla patsientide sugulastelt.

Miin riigikaitsele

Ilmselt on Martin Hurdal uus töökoht olemas, sest niisugust teksti ei saa kaitseministeeriumi rahastava keskuse ametnik tõenäoliselt karistamatult panna. Eesti kaitseväge pole tema sõnul olemaski: tulevastesse Sinimägedesse pidavat jooksma 40 000 meest „palja tilliga, kummaski käes 1950ndatest aastatest päris USA vintpüss“.

Kui lugu nii kehv on, siis tuleks küsida, mida see Hurt ise seal kaitseministeeriumis 2010. aastani tegi, sest suuremate kaitsehangete koordineerimine oli tema kui asekantsleri töö. Aaviksoo meelest tegi ta oma tööd hästi, sest ta sai ministeeriumi kõrgeima, esimese klassi teenetemärgi pikaajaliste teenete eest riigikaitse arendamisel. Nüüd tuleb välja, et isegi aluspükse ta ei tellinud, muust rääkimata.

Kuivõrd Hurt vastutas ka kaitseministeeriumis ka Vabadussõja võidusamba rajamise eest, võib arvata, et kogu raha kulus samba peale ära ja ning relvade ja aluspesu jaoks ei jäänud üle midagi.

President: kilet ei tohi süüa

Hiinas valmistatud plastikriisi jõudmine Eestisse ajas ärevusse Evelin Ilvese, kelle survel hoiatas president emadepäeva kõnes lapsevanemaid kilekotist valmistatud riisi eest.

Kuna riisi hind on viimastel aastatel kahekordistunud, leiutasid hiinlased plastikust valmistatud riisi, mis näeb välja ja lõhnab nagu riis, aga tehakse seda äratarvitatud kilekottidest. Tarbijakaitseametile teadaolevalt pakutakse plastikriisi juba paljudes Tallinna restoranides ning uus toode on leidmas teed suurtesse kaubakettidesse. Tarbijakaitse hinnangul ei saa inimesi kileriisi söömast keelata, kui see neile maitseb ja rahakotile sobib (vt Delfi).

President arvab siiski teisiti. „Liigne kogus suhkrut, soola ja rasvu ja kilet, kunstlikest säilitus- ja värvainetest rääkimata, laastab meie, eriti aga laste tervist samamoodi, nagu puurib kivisse augu pidevalt tilkuv vesi,“ sõnas Toomas Hendrik Ilves emadepäeva kõnes. „Õiget söömist õpitakse ikka kodus. Leidlikkust pole eesti emadel kunagi nappinud, kuid kilekott siiski inimese toiduks ei sobi.“

Maximas on parasjagu kileriisi sooduspakkumine. Poeketi pressiesindaja Erkki Erilaiu sõnul on vanem ostjaskond uuest soodsa hinnaga tootest vaimustuses ning paari päevaga on läbi müüdud košmaarne kogus. Presidendi hoiatust Erilaid tõsiseltvõetavaks ei pidanud. „Pidev hinnatõusust rääkimine on loonud positiivse fooni odavamate toodete tarbimisele ning meie poodide ülesanne ongi pakkuda inimese parimat kvaliteeti mõõduka hinnaga.“

Kaitseväelased kustutasid põrgu

Kevadtormi õppusel osalevad kaitseväelased avastasid Tartumaal Kitsekülas tulekahju ja hoidsid ära põlengu levimise ümbruskonda. Lähem uurimine tõendas, et enesele teadmata kustutati ära lahtise leegiga lõõmanud põrgu.

„Poisid on kangelased,“ ütles 1. jalaväebrigaadi tagalapataljoni meditsiinikompanii ülem, leitnant Georg Looga ÕL-ile. „Tulekustutamine pole üldse meie eriala, aga et põrgu põleb nimelt Kitsekülas, selle kohta puudusid nii välisministeeriumil kui ka teabeametil igasugused andmed.“

Mõningad ajateenijad ei suutnud uudishimu taltsutada ja püüdsid järele uurida, kas Osama bin Laden on juba põrgu jõudnud. „USA-s usuvad ju kõik, et kaksiktornide kokkuvarisemisel surma saanud ameeriklased puhkavad taevas ja see koletis kõrbeb põrgus,“ ütles tundmatust palunud ajateenija. „No ja mis neil üle jääb, Obama ju ei kavatsegi tõendada, et see oli nimelt Osama, kes Pakistanis maha löödi.“

Kitseküla sündmuste pärast suurde ärevusse sattunud USA saatkond reageeris operatiivselt ning otsustas kiirkorras Tallinna rajada United States Secret Service'i esinduse, milles esialgu hakkab tööle neli ametnikku (PM). Ametlikult on esinduse ülesanne võitlus küberkuritegude, finantspettuste ja identiteedivargustega.

USA Tallinna saatkonna pressiatašee James Landi sõnul pole esinduse rajamise põhjuseks Kitseküla sündmused, ent möönis siiski, et põrgu kübervõimekust ja identiteedivõltsimise oskust ei maksa alahinnata.

Tarmo L-il oli padjapüür kaasas?

2005. aastal viidi läbi distsiplinaarjuurdlus, mille tulemusena juhiti kapo Võru jaoskonna assistendi Tarmo L-i tähelepanu vajadusele mitte kasutada meetodeid, mida võib tõlgendada inimväärikust alandavana.

Kapo uuris nimelt parasjagu, kas Võru keskkonnateenistuse ametnikud on pistist võtnud ja raha vasakule kantinud. Selleks oli vaja üle kuulata üks kohalike jahimeeste seltsi asjapulk. Aga kohalik kapo kontor asus täpselt keskkonnateenistuse vastas. Et keskkonnamehed ei näeks, kuidas jahimeest kaposse viiakse, tõmbasid kapo omad jahimehele padjapüüri pähe.

Jahimehel olnud padjapüüri üle väga hea meel, sest ta ei tahtnud sugugi, et teda ära tuntakse. Kindlasti oli ka sündmust pealt näinud kohalikel hea meel, sest niisukest tsirkust ei näe iga päev. Kapo omadel oli jälle hea meel, et Tarmo L padjapüürilugu maha ei salanud ja kõik ilusti üles tunnistas.

Noh, ei mina tea, palju neid Tarmo L-isid seal Võrumaa kapos olla võib, aga üsnagi tõenäoliselt on tegemist Tarmo Lauluga, vastse Kotkaristi kuldristi kavaleriga. Kas tal Võmmorskis padjapüür kaasa oli või mitte, sellest ajalugu vaikib (loe ka siit).

Eesti oma Osama

Postimees teatab, et kaitsepolitseiniku surnuks tulistanud ja ise ära tapetud Ago Ursel Waaksil oli islamistlikud vaated: ta luges koraani ja kandis habet. Noh, surma sai ta ka enam vähem nagu Osama, ainult selle vahega, et sai ise ka korra pauku teha, enne kui külmaks tehti.

Ma saan aru, kui Õhtuleht külamuttide loba lehte paneb, aga Postimehe stiil see üldiselt ei ole. PM-ile kirjutab ju kapo ka tihtipeale ise lood valmis, nii et võib-olla polegi „islamistlikud vaated“ paljas külaeide mula. „Ta tahtis minna moslemi usku – ma räägin sulle ausalt,“ kinnitas mutt ja vaatas ajakirjanikule sügavalt silma.

Niitral endal paistab pisut piinlik olevat: „Julgen seda lugejatele edastada vaid sel põhjusel, et tegu oli selge silmavaate ja kena majapidamisega vanaprouaga.“ See on tase.

Kapo läks mütsiga lööma

Uurijad võivad uurida mida tahes ja kuidas tahes, aga fakt on see: mees, kes Võmmorski tulistamise kohta oma versiooni võiks esitada, on surnud. Tema, muide, kahtlusalune üldse ei olnudki.

Ühest ma aru ei saa: tegemist oli kriminaalmenetlusega, rahvusvahelise relvaäriga, otsiti relvi ja lõhkeaineid – ja kaitsepolitsei läheb kohale kõigest kolme mehega. Kapo teatavasti liigub erariietes. Ütlesid ehk kapo mehed sellele „tsiviilisikule“, et meie oleme kapost. „Tsiviilisik“ neile, et sel juhul olen mina Hiina keiser – ja andis tina.

Kas kapol üldse läbiotsimisluba oli? Mismoodi kapo mehed kohapeal asju ajasid, ei saa me iial teada. Uurimine saab esitada ainult versiooni, mis sobib kapole, ning ma söön oma mütsi ära, kui nad ebaprofessionaalsust tunnistavad. Tule avamine oli kapole täiesti ootamatu – no tule eile meile! Aga kui seal oleks olnud kümme hambuni relvastatud kurjategijat? Eeltöö oli tegemata, see on klaar.

Sümptomaatiliselt andis president Ilves hukkunud kaitsepolitseinikule kohemaid Kotkaristi kuldristi. Samamoodi kuulutati kangelaseks Afganistanis hukkunud Ivar Brok, kelle kangelassurm seisnes selles, et talle veeres varustuse laadimise käigus peale soomuki ratas. Kotkaristi kuldristi mõõgaga autasustas Ilves ka kapral Toomas Mikku, kes sai viis kuuli 15 minutit pärast ettevaatamatut lahingussetormamist (loe siit).

Aaviksoo maeti murekoorma alla

Neil päevil, kui maailma esiterrorist bin Laden merre sängitati, maeti vastne haridusminister Jaak Aaviksoo murekoorma alla (EPL).

Murekoorma alla matmises osalesid sihtasutus Noored Kooli, sihtasutus Põhja-Tallinna Regionaalhaigla ja MTÜ Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus. Matmise koht pole teada, samuti mitte see, kas Aaviksoo enne matmist ikka puhtaks pesti ning kas matmine toimus vastavalt kohalikele kommetele. Ka hoitakse avalikkuse eest salajas murekoorma täpset suurust.

Peaminister Andrus Ansip märkis, et Aaviksoo matmine murekoorma alla võib olla viga. „Maailm ei pruugi ministri säärast matmist mõista,“ nentis ta valitsuse pressikonverentsil. „Kohe tekib küsimus, kas ta maeti elavalt või surnult.“ Ansip nõudis Aaviksoo kohest väljakaevamist murekoorma alt. „Ma mõistan, et haridusvaldkonnas on mured suured, aga teinekord ikka mõelge ka, enne kui matma hakkate,“ hoiatas peaminister.

Too mulle tema pea, kopsud ja süda

Maailm pole brutaalsetest aegadest eriti edasi arenenud. Vanasti nõudis valitseja vaenlase pead, hõimujuht vastase südant, kopse või maksa – ära tuli süüa vastase see elund, milles elujõudu asuvat usuti.

Samamoodi juubeldas Obama – me tapsime Osama ja tema surnukeha on meie valduses. Muidugi tuleb laipa ka ükskord avalikkusele näidata, muidu lollid ei usu. Arvestades, et Osama tapeti kuuliga pähe, võivad need fotod päris võikad olla. Kuivõrd Obama jälgis Osama tapmist videopildi vahendusel, võib see võimalus avaneda laiale avalikkuselegi. Et kinnistada maailma teadvuses lugulaul „Hea Obama tappis paha Osama“.

Pole juhus, et nende kahe nimed maailma ajakirjanduses segi lähevad. Obama ja Osama on ühe ja sama nähtuse kaks poolt. Terrorismi selle tänapäevases mõttes sünnitas Ameerika Ühendriikide domineerimine, samas vajab USA võitlust terrorismiga eelkõige majanduslikel põhjustel peetavate sõdade õigustamiseks. Üks ei saa eksisteerida teiseta, teine hoiab esimest elus.

Tähelepanuväärne on see, et Obama isegi mitte ei kaalunud Osama kohtu ette toomist. Pea maha tal, ja kohe! Feissbukis juba ilgutakse, et näe, löödi Osama mättasse, ja kohe saadi nafta hind kontrolli alla. Vaja oleks veel mõned ära tappa, äkki saaks siis kohvi-, toidu- ja kinnisvarahinnaralli ka pidama.

Ja demokraatia? Kust läheb see piir, keda ameeriklaste meelest võib kohtuta tappa ja keda mitte? Kuidas oleks Muammar al-Gaddafiga? Sabarakk Mubarakiga? Kas kohtuta tappa tohivad ainult ameeriklased või on see õigus ka teistel riikidel? Näiteks meil?

Nn tavaliste ameeriklaste infantiilsus on iseenesest hämmastav. Üks väljendab rõõmu, et Osamat kohtu ette ei toodud, sest siis oleks pidanud teda inimlikult kohtlema, aga sellele polevat Osamal ometi õigust. „On lohutav mõelda, et meie armastatud puhkavad taevas ja see koletis on põrgus.“ Oo, püha lihtsameelsus.

And Justice for All

Kui ameeriklased olid Saddam Husseini sealt jõledast Tikriti koopast välja tirinud ning telekaamerate ees tema hambaid uurisid, tundus uskumatu, et see ongi „see“ mees. Sama ebareaalne näis tema oksatõmbamine.

Pilt ei tõenda tänapäeval enam suurt midagi – peale tahte tõendada. Küllap on bin Ladenilgi teisikuid nagu muda. Kui ta suutis end kümne aasta jooksul tulemuslikult varjata, ei tea, miks ta oleks pidanud laskma ennast nüüd heast-paremast maha lüüa? Selle pärast, et USA-l pole teda enam vaja? Noh, seni oli, ja kuidas veel. Kui teda poleks olnud, tulnuks ta välja mõelda. Võib-olla mõeldigi.

Vaat kui teeb mees varsti videopöördumise, et kuuldused tema surmast on enneaegsed ning Obama veel kahetseb valejutu levitamist. Säh sulle siis justice for all. Kas meile näidati „päris“ bin Ladeni läbilastud pead või mitte, sellel pole järgnevate sündmuste valguses enam suurt vahet.

PS. Noh, palun väga, pilt oligi võltsing.