Maailm pole brutaalsetest aegadest eriti edasi arenenud. Vanasti nõudis valitseja vaenlase pead, hõimujuht vastase südant, kopse või maksa – ära tuli süüa vastase see elund, milles elujõudu asuvat usuti.
Samamoodi juubeldas Obama – me tapsime Osama ja tema surnukeha on meie valduses. Muidugi tuleb laipa ka ükskord avalikkusele näidata, muidu lollid ei usu. Arvestades, et Osama tapeti kuuliga pähe, võivad need fotod päris võikad olla. Kuivõrd Obama jälgis Osama tapmist videopildi vahendusel, võib see võimalus avaneda laiale avalikkuselegi. Et kinnistada maailma teadvuses lugulaul „Hea Obama tappis paha Osama“.
Pole juhus, et nende kahe nimed maailma ajakirjanduses segi lähevad. Obama ja Osama on ühe ja sama nähtuse kaks poolt. Terrorismi selle tänapäevases mõttes sünnitas Ameerika Ühendriikide domineerimine, samas vajab USA võitlust terrorismiga eelkõige majanduslikel põhjustel peetavate sõdade õigustamiseks. Üks ei saa eksisteerida teiseta, teine hoiab esimest elus.
Tähelepanuväärne on see, et Obama isegi mitte ei kaalunud Osama kohtu ette toomist. Pea maha tal, ja kohe! Feissbukis juba ilgutakse, et näe, löödi Osama mättasse, ja kohe saadi nafta hind kontrolli alla. Vaja oleks veel mõned ära tappa, äkki saaks siis kohvi-, toidu- ja kinnisvarahinnaralli ka pidama.
Ja demokraatia? Kust läheb see piir, keda ameeriklaste meelest võib kohtuta tappa ja keda mitte? Kuidas oleks Muammar al-Gaddafiga? Sabarakk Mubarakiga? Kas kohtuta tappa tohivad ainult ameeriklased või on see õigus ka teistel riikidel? Näiteks meil?
Nn tavaliste ameeriklaste infantiilsus on iseenesest hämmastav. Üks väljendab rõõmu, et Osamat kohtu ette ei toodud, sest siis oleks pidanud teda inimlikult kohtlema, aga sellele polevat Osamal ometi õigust. „On lohutav mõelda, et meie armastatud puhkavad taevas ja see koletis on põrgus.“ Oo, püha lihtsameelsus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment