Ma saan aru, et naiivsevõitu ameeriklased võivad maailmalõpujuttu tõsiselt võtta, aga et see ka meil sellises mahus uudisruumi täidab, on tõesti kummaline. Meie ju ei kujuta ometi ette, et maakera igas punktis täpselt kell kuus värisema hakkab. Ega ju?
Äkki võiks sellesse lõppu natuke personaliseeritumalt suhtuda. Loomaarmastajate maailmalõpp saabus siis, kui Marge Arumäe kohtus õigeks mõisteti. Seal oli jumal kah mängus, Arumäe sõbranna ise ütles, ma telekast nägin. Edasine on juba lõputu ulgumine ja hammaste kiristamine. Heasüdamlikud ja lahked loomaarmastajad kutsuvad Arumäed tükkideks rebima või vähemalt vangi panema.
Homofoobide järjekordne maailmalõpp saabus siis, kui Reimo Mets pahasti ütlejad kohtusse kaebas ja taas massiivset meediatähelepanu nautis. Nii geiaktivistid kui ka homovastased näivad lootvat veel küll midagi muud: et kättemaksu ja karistuse osaliseks saab ainult üks osapool, teine võetakse maa pealt otse taeva. Kus aga kaks jagelevad, seal ei pruugi maailmalõpetaja vahet teha, keda otse põrgu saata ja keda säästa.
Jaapani hiidlaine, tuumakatastroof ja maavärinad lõpetasid maailma paljude jaapanlaste jaoks. Islandil purskab järjekordne vulkaan, mine tea, ehk hakkab sealgi midagi lõpule jõudma. Üleilmne majanduskriis lõpetas nii paljude inimeste harjumuspärase elu, et sedagi võib vabalt lõpuks pidada. Umbes iga kolme minuti tagant sureb siin planeedil keegi nälga, aga seda ei pea ilmalõpuks millegipärast keegi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment