Eestlaste hüsteeriline suhtumine osalemisse Eurovisioonil ja seal saavutatud kohtadesse on mulle sügavalt arusaamatu. Hea küll, vene ajal polnud telekast eriti midagi vaadata, juutuubi polnud, netti polnud. Ime siis, et seda ainsat ülekantavat välismaa glamuuri vahiti, silmad pulkas peas.
Aga täna? Muusikat seal ei mängita, šõud on kõik kohad selletagi täis. Et võistlus? No hea küll, aga mille? Kui meil läheb enam-vähem, siis räägitakse, et on laulude ja lauljate võistlus, ja meie oleme tegijad. Kui läheb halvasti, siis parastatakse, et poliitika ja et niikuinii on kõik juba ammu enne kusagil ära otsustatud.
Üksainumas kord on Eestil õnnestunud see pull kinni panna. Kas siis oli eriti hea laul? Aus vastus on ilmselt pigem, et võidu tõid must ja valge mees käsikäes, mitte laul või šõu või miski muu. See sobis tol hetkel silmakirjalikule poliitkorrektsust armastavale Euroopale.
Kui nüüd Mart Sander nimetab Eurovisiooni kontsert-aktuseks Osama bin Ladeni mälestuseks, võib see minu meelest tõele üsna lähedal olla. Euroopas pidi ju bin Ladeni surma järel lõhkema tuumapomm. Hirm on nahas, selge see.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment