Intellektuaalne demagoogia

THI ja tema lähikond tunneb end ilmselt siiski ebamugavalt olukorras, kus presidendivalimised on muutunud pelgaks uueks ametissekinnitamiseks, poliitilise kokkuleppe vormistamiseks. Nii kokkuleppijate endi kui ka pealtvaatajaks muudetud avalikkuse paha tunnet peaks justkui leevendama demagoogia.

Iivi Masso kirjutab 30.05 paber-Postimehes pealkirja all „Suur Vend ei valva“, et poliitilise üksmeele peamine põhjus on esiteks THI hea töö ja teiseks see, et presidenti valitakse parlamendis. Meil olevat lihtsalt raske tunnistada, et keegi midagi hästi teeb. Milles hea töö seisneb, loost ei selgu, küll aga naeruvääristatakse rahulolematuid.

Küsimus, millal muutub poliitiline stabiilsus hüvest probleemist, olevat iseenesest huvitav. Mil viisil ja mis sellest järeldub, sellest Masso vaikib. Kas siis opositsiooni hambutus on võimu tagatubade süü, järgneb selget ei-vastust eeldav retooriline küsimus. Kaks ehedat demagoogiavõtet kohe loo alguses.

Keskerakonna võitlus oleks lootusetu, möönab Masso, ja natuke hiljem väidab ta, et siiski on Keskil veel võimalus tegutseda: kas või lihtsalt näitamaks, et alternatiiv on olemas. Põhimõtteliselt kõlab see soovitusena peaga vastu puud joosta. Aga (vt eestpoolt): ega siis võimaliit pole süüdi, et Kesk on end auti mänginud. Ka president pole süüdi, et vastaskandidaate pole, sest tema neid ju ei esita.

Meedia olevat võtnud endale presidendikandidaadi vastase rolli, loopides pori. See, kus president üles kasvas ja kas kunagi suitsetas, olevat tema töö seisukohalt tähtsusetu. Diplomaatia-sugusele väljaandele kindlasti, aga meediat on teatavasti mitmesugust. Kui ei oleks, oleks paha lugu. Sellise tühja-tähja kallal tänitajad tunnistavat kaudselt, et nad ei leia presidendi tööle midagi ette heita. See, paraku, on lihtsalt vale.

Võrdlused stagnatsiooniajaga olevat kohatud. Oleks Brežnevi aeg, käiks asi nii, et kes presidenti kord topiseks nimetanud, see ei enam järgmist kolumni ei avalda (vrd: keda koer on näksinud....). Ent stagnatsioonigi on mitmesugust. Arvamusvabaduse näiline mitmekesisus ja sisuline ahtus on märksa keerulisem nähtus kui reaalne avaldamispiirang.

Levivat „jutud“ mingitest mustadest nimekirjadest. Kadriorg pole sotsiaalmeedia „uuringute“ tellimist eitanud, aga Masso väidab: „Ei valva, ega ka hakka valvama.“ Ta taandab kõik ajakirjanduses selle koht ilmunu „juttudeks“, „salajaseks igatsuseks“, et „nüüd äkki on järgmine türann sündinud“. Taas sildistamine ja naeruvääristamine, ehe demagoogia.