Ei teagi, kas süüdistada poodnikke või tarbijaid, aga tõeliselt piinlik ja kurb on vaadata, kuidas inimväärikus ilma ja poolmuidu eest saadava kauba eest minetatakse. Tõesti, need ämbrid, mida aiakäruga öösel Bauhausi avamisele tormanud süle ja seljaga krabasid, võiksid nad endale pähe tõmmata (vt Delfi, PM). Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes sellistel alandavatel poeavamistel käiks. Aga ometi on need inimesed olemas. Ja neid jagub.
Viimati korraldas sellise jõleduse kingapood Shu: odavaid jalavarje ihkavad kunded läksid karvupidi kokku ning leidus neidki, kes vajasid esmaabi. Aga eriliselt hästi oskab pööbli madalamatel tunnetel mängida Onoff, kes on mürgleid korraldanud nii mitmel pool Tallinnas kui ka teistes Eesti linnades. Vanamutid üksteisel odava teleka pärast silmi peast kraapimas, kõhuli pildikastile viskumas ja röökimas – selliseid pilte juba ei unusta.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Ma olen mõtelnud, kas need krabajad on samad inimesed ja nende järeltulijad, kes nõukogude ajal püüdsid alati järjekorda vahele trügida. Lihtsalt põhimõtte pärast?
ReplyDeleteTasuta ämbri puhul oleks kohatu rääkida sellest, et vaesus sunnib meeletustele.