See, et Peeter Rebane riiki idioodiks sõimab, on malbe sissejuhatus „rahvusvahelisi“ sõnu armastavate ettevõtjate reaktsioonidele (PM). Kujutage ette, Swedbank, millel meie majandus püsib nii heas kui ka kurjas, peab igal pool uksele kirjutama: svenssonipank, astuge ligi, siin pole pigi!
Minu meelest pole idioodid siiski mitte keeleseaduse tegijad, vaid need, kes firmadele haigeid nimesid panevad. Kui viimanegi haisev kõrts nimetab ennast bar'iks või club'iks, siis on asi metsas mis metsas. Hullemad veel on kõiksugu plaasad, areenad ja muud roppused, mida kõik kohad täis on.
Ei tea kuidas peab õige eestlane aru saama, et kokakoolaplaasa on kino? Või et alekokkareena on staadion? Ja et Saku suurhall ei asugi Sakus? Tarkovski keeraks hauas teise külje, kui ta teada saaks, mismoodi meie meel seda hirmsat Rebase kuuti nimetatakse. Milleks jääda poolele teele. Kõik plaasad kadugu, Estonian Airist saagu Eesti Õhk ning kui Rebasel paremat pähe ei tule, olgu Hollywood lihtsalt ollivuud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Villu ütleks selle kohta, et keeleseadus on lääne poole nii viltu, nagu Pisa torn, kuigi torn on vist ida-poole viltu.
ReplyDeleteEi jõuagi ära oodata aega kui tekib kuskile silt- "РОГА-КАПЫТА"
ReplyDelete