Läksin ravile

Meediameditsiin on väga keeruline eriala, nagu te olete kindlasti juba aru saanud. Eesti meedia on ju otsast otsani haigust täis, ja niipea kui kiiritamine sõrmeotsas tulemust näib andvat, löövad metastaasid sabaotsas kohe jälle välja.

Niisiis pean ma nüüd natukene närve kosutama, ja ma kavatsen seda teha oma eriala parimate spetsialistide käe all. Loomulikult kuulub tulemusliku ravi juurde täielik meediapaast. Mida soovitan teilegi, aga kui te ühekorraga juhet seinast tõmmata ei suuda, võite katsetada järkjärgulise dooside vähendamisega. Soovitav on magamistuba vaikuse, pimeduse ja raadioga, elukoht kellegi juures ja mõistagi prii söök.

Laske inimesel paljas olla

Kohustuslik kisa nudistide aadressil kuulub lahutamatult Eestimaa suve juurde. Nüüd on allkirju rannas paljalt päevitada soovivate inimeste vastu hakanud koguma nõukaaegne spekulant ja hangeldaja, nüüdne soliidne rõivaärimees Indrek Stahl (PM).

Einoh, kui sa teenid oma raha riiete müümisega, siis ajab muidugi närvi, kui mõni nende kandmisest keeldub. Seal ta kõnnib ja boikoteerib sinu toodet, jõle muidugi! Samas pole mõtet eriti närvi minna, sest kuum ilm läheb mööda ja igal põhimõtteliselgi nudistil hakkab külm. Iseasi, kas ta just Bastioni toodangut eelistab.

Kõik see alasti inimeste vastane paanika jääks ära, kui paljasolemine oleks lubatud. Mida seal ikka keelata! Milleks kisada, ei ole siis varem paljast inimest näinud või? Ennast peeglist kunagi ei vaata? Võiks! Ilm on meil praegu maailma parim ja eks jõua ju riideid läbi aasta kanda kilode viisi. Laske sellel silmakirjalikul „sündsustundel“ ometi paariks nädalakski aastas puhkusele minna, näidake ennast päikesele ja laske teistel ka näidata. Varsti on pidu niikuinii läbi.

Narkolaos orav kärneriks

Tore lugu küll! Riigi narkolaost on pihta pandud ligi sada kilo uimasteid (EE). Kõnealust asutust, kohtuekspertiisi instituuti juhib Üllar Lanno, kelle meditsiiniäridele on tublisti kaasa aidanud kodupartei Reformierakond, eriti Anders Tsahkna, kes sai eelmisel aastal mõjuvõimuga kauplemise kuriteokahtlustuse.

Kõik need, kellele tundub, et Reformierakond on pidevalt laksu all, saavad nüüd oma fantaasiatele kõvasti hoogu juurde. Nad võivad koguni mõelda, et Lanno varustamisel ja juhendamisel on oravatel mõnus triipu teha: küll arst juba teab, palju võib ja millal peab vastumürki manustama. Mismoodi narkootikumid inimesele mõjuvad, võib Lanno enda esituses lugeda siit.

Riina viskus dzotile

Kuna Aaviksoo on ennast sambaõigustajana viimseni ammendanud, saatis ta nüüd barrikaadidele vaeste ja kodutute kaitseingli, oma nõuniku Riina Vändre, kelle võimatu missioon on tõendada, et pahatahtlik ajakirjandus on kõigest vaegsambasse puutuvast valesti aru saanud (Delfi).

Vändre võtab ümber lükata müüte, need müüdid on ta aga suuremalt jaolt ise välja mõelnud. Soovin pigem järgmiste müütide ümberlükkamist:

1. Samba kui lootusetu hädaprojekti määrisid Aaviksoole kaela pahatahtlikud koalitsioonipartnerid, et ülikooli juurest erakonna esimeheks saama tulnud auahnet meest lõplikult diskrediteerida.

2. Sammas on ristikujuline selle pärast, et sambažürii esimees oli EELK peapiiskop Andres Põder.

3. Sammas on ehitatud arvestusega, et kui kord pikali kukub – ja ükskord kukub ta ju niikuinii – sihib ta otse Savisaare väljaande Pealinn toimetuse akendesse.

4. Sammas koosneb plastist, tšehhide süljelärakatest ja suitsukonidest, mitte klaasist, nagu lubati.

Reljeefse ministri habras nõunik näib arvavat, et selles teemas on volüümiga midagi ära teha. Paraku ta eksib. Nii pikka juttu läbi lugeda viitsivad vähesed, vaegsammast armastama see küll vaevalt kedagi paneb. Samba tarvis olen asjaliku lahenduse välja pakkunud varem, loe seda siit.

Õnn jõudis meie õuele

Hurraa, seltsimehed! Sama kindel kui euro täna paika pandud kurss on tõsiasi, et järgmise valitsuse moodustavad taas oravad. Kui kohevasabalised eurost nüüd viimast välja ei pigista, siis peavad nad küll viimased tainapead olema.

Kuivõrd surevat pruuti, kellega Eesti täna õnnepisarais paari heitis, enam miski päästa ei suuda, siis soovitan oma sättumused kiirelt üle vaadata, uuesti arvutama õppida ning harjuda sellega, et edaspidi saame ainult vaesemaks jääda. Hinnatõus käib juba praegu täie hooga, et enne aasta lõppu ühele poole saaks. Lendamine muutub lähemas tulevikus luksuseks, mis jõukohane ainult rikastele, puhkused soojal maal tuleb igaveseks unustada, oma porgandimaa on väljasuremise vältimiseks ülimalt soovitav.

Iseenesest pole lahti midagi, sest valida oli kahe halva vahel. Kehtib see euro meil aastakest viis kuni seitse, siis annab otsad. Majandusbuum ei tule enam kunagi tagasi, kõiksugu vajadusi ootab eest põlvkondadepikkune kärpimine ning uus päike tõuseb Hiinast.

Põgenenud jaanalinnud jõudsid Pirita randa

Imaverest plehku pannud jaanalinnud (vrd ÕL), täpsemini nandud, jõudsid eile pärastlõunaks Pirita randa, kus neid nähti ennast mõnusalt vette kastmas ning linnukeeli vestlemas Keskerakonnale lähedal seisva astroloogi Igor Mangiga.

Muidu nii ihu kui ka hinge poolest keskaega kuuluv Mang (loe ka siit) oli rõivad ült heitnud ning sulistas rõõmsalt nandudega võidu. Kui teised suvitajad julgust kokku võttes Mangilt pärisid, mis kummalised linnud need on ja millest jutt käib, selgitas astroloog, et neil oli tänane kohtumine kokku lepitud ning seetõttu on ta koju jätnud ka oma musta karvase lemmiku, kes tal muidu alati kaasas tilpneb. „Rääkisime aastast 2012,“ jäi Mang küsimuse teise poole suhtes salapäraselt napisõnaliseks.

Eesti mees solvus Lotila peale

Tõeline eesti mees Kuuno Kuusik on otsustanud Sami Lotila kohtusse kaevata, sest tema vahetab ometi aluspükse iga päev ja töötab rahvusvahelises firmas, st ei ole mingi lollpea. Ka ei pea ta oma tilli häbenema ning tema naine saab piisavalt keppi (selline on Lotila ja tema lugejate sõnavara, ÕL).

Oh, sina vaene eesti ajakirjanduse lugeja! Usud sina poole, oled ikka kolmveerandiga petta saanud. Usud pisinatukene, osutud ikka tüssatuks. Võtad südamesse, saad veel infarkti ka. Ei mõista tõeline eesti mees asja, mida Lotila ajab! Temal läheb hari punaseks, vererõhk viskub lakke ja süda tõuseb rinnas kuumalt tuksuma.

Ta ei tea, et selliseid lugusid kirjutataksegi ometi lugeja erutamiseks ning temalt klikkide-kommentaaride väljapeksmiseks. Et lugeja ikka lehte ostaks. Ainus viis Lotilat vaikima sundida oleks teda mitte märgata. Kujutage ette: Lotila nimi sees – mitte keegi lehte ei osta. Tellijad tagastavad. Keegi veebi ainsatki kommentaari ei kirjuta.

Kui üldse reageerida, siis loominguliselt ja mõnuga vastu anda. Nagu Pauts. Mitte solvatuna, sest solvatud on halenaljakad.

Igale ajalehele oma neegerkolumnist

Postimees on eesti ajakirjanduse lipulaev, sest tal on oma neegerkolumnist. Armas Abdul, sa kindlasti tead, et meie maal võib neeger öelda, seda mõeldakse hästi. Meil pole see nii nagu inglise keeles. Pigem kõlab kahtlaselt mustanahaline, mistõttu ma seda sõna ei kasuta.

Sellel, mida Abdul ütleb, ei ole ehk maailmaajaloolist tähendust, peaasi on see, et teda avaldatakse ja loetakse. Kas see ka tema kodumaal nii oleks, pole siinkohal tähtis. Mida Abdul täna ütleb, paitab meie meelt ja südant. Pärast Sami Lotila viimast ejakulatsiooni ÕL-is me just sellist lugu vajasimegi.

Savisaar rikkus jalkahaigete orgasmi

Täiega tünga said need, kes läksid viimast suurt vutti Vabaduse väljakule vaatama: Savisaar tõmbas kõige põnevamal hetkel lihtsalt juhtme seinast, et testida, milleks on võimeline tuimavõitu eestlane – venelaste parimad omadused ilmnesid pronkskriisi aegu niigi (PM).

Eriti rasked jalgpallihaiged olevat vahkvihas rünnanud linnavalitsuse hoonet, aga ettenägelik meer oli majale tankikindla müüri ette tõmmanud ning itsitas vaikselt pihku. Elioni hilisem süü enda peale võtmine (EPL) on poliitiliselt lühinägelike lollitamiseks välja mõeldud mula, mille õnge ei maksa minna. See oli peaproov. Mille, saate varsti teada.

Matriarhaat tuleb tagasi

Harva tuleb ajakirjaniku suust lihtsat ja õiget juttu. Viimati võitis mu südame Kalle Muuli, kes lõikas õiguskantsleri ja kesikute mõttetu sõnasõja läbi inimliku ja loogilise avaldusega: makske sünnitoetust lapse emale tema elukoha järgi (Raadio 2).

Selge see, et Tallinnal on näpud põhjas ja ta otsib kõiki võimalusi sünnitoetuse ja kõigi muude toetuste pealt kokku hoida – päris ära kaotada neid ei saa, kisa läheks liiga suureks, ja kes neid siis veel valiks, aga võimalikult raskeks võib raha kättesaamise ikka teha. Ent tõesti on igati loomulik on anda lapse sünnitoetus ema kätte. Kui keegi siin ilmas inimeselapsele elu alguses üldse kindlustunnet pakub, siis on see ema. Isa võib olla läinud juba pärast eostamist. Või panna lõikama siis, kui titenutt ööune rikub.

Üleüldse, emadele tasub panust teha. Lastega naiste peale võib loota, sest elu andja ja säilitajana on neil mõistus ja instinktid tervemad kui meestel, kes võivad ju arvutada osata, aga iseendast midagi aru ei saa. Kui asi jõuaks sinnamaale, et peres mehe palkki naise kontole laekuks, saaks nii mõnigi osa siin ilmas iseenesest korda.

Sorgusvuntsiline ihus hammast kolmele miljonile

Kapo hoidis Arco Vara suuromaniku Hillar-Peeter Luitsalu sõrmi kolm tundi sahtli vahel ning too tunnistas üles: ta loobus osalemast kurikuulsa Rävala kinnistu oksjonil osalemisest, küsides selle eest kolm miljonit (PM).

Luitsalu on üks nendest „sorgus vuntsidega“ tegelastest, kes koos Richard Tomingasega „salapäraselt“ ärimehelt Toomas Toolilt kogu salapära röövis, joostes finantsinspektsiooni kaebama, et keegi manipuleerib Arco Vara aktsiaga, mistõttu tema repod võivad minna vett vedama. Tool peab nüüd kohtus tõendama, et ta turule „lolli raha“ püüdma läinud sorgusvuntsilisi haledalt lohku ei tõmmanud ning et tegu pole firma vaenuliku ülevõtmisega.

Luitsalu aga vassis oma kolme miljoniga nii, et vähe ei olnud – kõigepealt seda saada lootes, n-ö „kalastades“, aga ka kapos tunnistusi andes. Eriti tore on see, kuidas ta vassimist selgitab: „Ei tahtnud, et ma satuksin mingite ebameeldivate asjade sisse, millest mul päris täpset arusaamist ei ole.“ Huvitav, kas ta oma metsa läinud repodest ikka aru sai või ei.

Tore on ka see, et tegelikult pole vuntse ei Luitsalul ega Tomingasel. Suurärimees Toolil on lihtsalt selline kujundlik väljendusviis (loe ka siit ja siit).

Käed eemale nunnust limukast!

Jalgpall võtab inimeselt selle viimasegi mõistuse, mille jumal temale andis. Nüüd tahavad peast segi läinud sakslased ja nende meeskonna fännid ära grillida kaheksajalg Pauli, kes olevat võitu ennustanud hoopistükkis Hispaaniale.

Tuletaevasappi, see limukas otsib ju lipuvärvidega kastist toitu, mitte ei ennusta jalgpalli tulemusi. Jalgpallist teab elukas täpselt sama palju kui mina, st mitte midagi. Päris nunnult vingerdab ja üsna osav on tõesti, aga mis sellel kõigel jalgpalliga pistmist on? Täpselt nii palju, et saaks toota uudiseid ka nendele inimestele, kelle vutt külmaks jätab.

Mida tegi Delfi Ummelasele?

Alles see oli, kui tippajakirjanik Mart Ummelas, üks minu suuri lemmikuid, Facebookis kurtis, et tööandja teda jälitab. Häbi, ERR! Üks mure oli tal veel: EPL-ist ei saavat välja logida. Tõeline tragöödia, kuigi selle peale muidugi annab tulla, et ennast üldse sinna sisse logida.

Aga nüüd on asi veel palju hullem. Veebitoimetajad on asunud himuralt silmas pidama Ummelase IP-aadressi. Selgub, et toimetajad tõlgendavad tema IP-d, omamata selleks vähematki õigust (Maalehe paberväljaanne). Mida kuradit! Misasja te jõllitate seda Ummelase IP-d, ah? Tõesti muud teha ei ole või?

Ja kõiges muus olen ma Ummelasega ka nõus. Kommentaaride modereerimine on mõttetu. Esiteks, modereerija kustutab seda, mis tundub talle kohatu, ent enamasti on see ülimalt vaieldav, mis on kohatu ja mis mitte. See piir on paika panemata ning jookseb iga toimetaja peast ise kohast. Teiseks, tsensori juhe jookseb kergesti kokku, inimene muutub lühikese ajaga täiesti ebaadekvaatseks, hakkab jooma ja kodus naist peksma. Kolmandaks: ma tahaks ikka teada, mis seal päriselt oli, enne kui tsensor üle käis. Mind ei huvita üldse, mis seal ühe toimetaja meelest seisma peab. Just nimelt, ehedus jäägu.

Vähemalt üks koht võiks olla, kus võib tulistada nii, nagu torust tuleb. Delfi sobib selleks kõige paremini. Sest katse näidata, et kommentaarium lugejate loodava sisuna on ka ajakirjanduslikus mõttes midagi väärt, on meediameditsiini seisukohalt üks haigemaid üleüldse. Ajakirjanduslik sisu ja lugejate loodud „sisu“ peavad seisma lahus, aga lastagu viimasel lõhnata nii, nagu ta päriselt lõhnab.

Pino siin ja Pino seal

Tõeline kolumnist on toimetajale kallis, sest ta on alati valmis. Ta suudab vajalikud veerud igas asendis täis kirjutada, kõrvetagu päike või sadagu pussnuge. Suurepärane ja kadestamisväärne omadus, miks kahjuks omane vaid valitutele.

Tänase ajakirjanduse ilma teevad Pinod: Jüri ja Jüri Delfis, Nasta ÕL-is. Ilma nendega oleks tulnud ilmselt arvamusruumid ilusa ilma puhul tühjaks jätta, sest sellise palavusega midagi arvata suudavad vähesed. Saan teada, et Jürile suvi ei meeldi, aga Nastale meeldib. Olen Nasta poolt. Mulle ka meeldib.

Mittetöötamist ei keela keegi

Alati, kui on juttu pensioniea tõstmisest, panevad teatud maailmavaate esindajad Maarjamaal kisama: aga eesti mees sureb enne ära, kui pensioniiga kätte jõuab! Tegelikult ei sunni tänapäeval inimest tööl käima ju mitte keegi.

See oli vene ajal, kui mittetöötamise eest vangi pandi või noh, vähemalt elu kibedaks tehti. Tänapäeval ei keela seda keegi – oma asi, kust raha saad, et hing sees püsiks. See on ajast ja arust arusaam, et raha saamiseks peab tingimata tööl käima. Võib elada säästudest. Võib olla midagi pärinud ja osata nende summadega ümber käia. Keegi, kellel on palju, võib sulle lihtsalt raha anda. Võib raha võtta oma hobi ja selle saaduste eest, olgu need materiaalsed või mittemateriaalsed. Võib sõna otseses mõttes müüa õhku, kui ostjaid leidub. Elu näitab, et alati leidub.

Meil tõuseb pensioniiga aastaks 2026 65. eluaasta peale, vastava seaduse kuulutas Ilves aprillis välja. Euroopa Komisjon leiab, et aastaks 2060 peaks pensionileminek aeg liikuma 70-aastaste juurde. Loomulik iseenesest – inimene elab ju järjest kauem. Ei saa ju pool elu niisama molutada? Ei saa muidugi, aga see ei pruugi tähendada, et tuleb kuskil kaheksa tundi päevas pinki nühkida.

Muidugi, Pareto printsiipi ei väära miski, ka mitte pensioniea tõus või selle ärajäämine. 80 protsenti maailma varadest jääb ikka ja alati kasutama 20 protsenti. Seda ei väära isegi ilmselt maailmakorra muutuski, kui säärane peaks ette tulema. Kui just Nibiru seda pihuks ja põrmuks ei tee.

Töötu kohtus huvitava inimesega

Ma pidin naerukrampide kätte lämbuma, kui lugesin, et töötu kohtus Ansipiga ja kilkas pärast, et küll oli tore, kohtus nii huvitava inimesega (ÕL). Mina oleks tema asemel küll Ansipile hambad säärde löönud, aga näe, tema on tänulik. Küllap ta polnud kodus koogutades mitu päeva ühtki inimest näinud.

Eriti kihvt on, kuidas Ansip töötutele õpetab: tuleb ikka seda tööd teha, mis meeldib! Hollallaa, aga mis peavad siis tegema ehitajad, keda Ansip igal võimalikul ja võimatul juhul põhjab – neid olevat liiga palju ja neid ei vajatavat enam kunagi? Mida teha, kui nii kohutavalt ehitada meeldib?

Hea küll, eks ehitajaks hakkasid ka need, kes tahtsid lihtsalt palju pappi ja kohe. Sellegipoolest on Ansipi õpetussõnad töötutele üsna õõnes huumor.

Kuidas Lotila Eestisse tuli ja enam ära ei lähe

Eestlane on haruldaselt tundlik selle suhtes, mida keegi temast arvab. Meid ei eruta miski rohkem kui edetabel, mis teatab, missugusel kohal teiste riikidega võrreldes oleme SKP, HIV või inimelu arvestusliku hinna taseme poolest. Välismaalase arvamust sobib alati ära trükkida, sest tema näeb siinset elu värske pilguga.

Küllap tekitab eeldatavasti Savisaare või venelaste asja ajava Sami Lotila (loe siit) tänanegi kiimlus ÕL-is mitusada kommentaari, nõnda nagu muutus publikumagnetiks lihtsa eesti noormehe pihtimus sellest, kuidas ta Soome elama läks ja enam kunagi Eestisse tagasi ei tule. Teema on üles noppinud EPL, kus Eesti vaimne keskkond karmide hinnangute osaliseks saab. Seda annab lüpsta pikalt, eriti arvestades, et hapukurgihooaeg on täies hoos, aga leheruum tahab ikka täitmist. Igaüks saab midagi arvata, sest kõik saavad aru, millest jutt käib.

Usun siiski, et rumaluse ja nõmeduse koguhulk on kõigil rahvastel enam-vähem ühesugune, vaevalt eestlased siin mingid erilised erandid on. Enese pidev võrdlemine suurematega on ilmselt väikerahvale omane kõrvalekalle, mida ravida vaevalt õnnestub. Lotilale see sobib.

Metslased tungivad peale

Kalle Käsperit loen ÕL-ist ikka mõnuga, sest tal on alati õigus: kõikjal vohab matslus ja harimatus, klienditeenindajad ei oska suhelda, kõik püüavad sind alt tõmmata ja, mis peamine – raha ei ole. Kas need jutud on teadlikult humoreskideks kirjutatud, ei oska arvata, aga iga kord on naljakas.

Tegelikult pole mul Käsperiga ühiseid muresid kuigi palju. Siiski jagan tema vaenu Starmani suhtes – oi, see on üks jõle firma tõesti. Kui internet jälle kord ära kaob, siristavad nad telefoni, et saatke meile email. Kui pärast mitmeid nupulevajutusi klienditeenindajaga ühendust saad, ei öelda kunagi, miks netti ei ole. Eales ei lubata, millal täpselt korda saab. No siis saab, kui neil aega teha on! Kaablimees lubatakse saata nädala pärast. Põhiliselt on ikka kunde ise süüdi, kui tal miski asi ei tööta.

Appi, aidake! Kellega seksida?

Meedia võib inimese pea ikka täiesti sassi ajada! Nüüd ei tea ma enam, missuguste meestega seksida ja millistega mitte. No kas midagi hirmsamat saab veel üldse juhtuda?

Alles see oli, kui lugesin Elu24-st, et sileda koonuga mehed saavad rohkem naisi. Ja nüüd kirjutab ÕL, et tegelikult on ägedamat lööki hoopis kergelt karva kasvanud meestel! No mida peab üks trenditeadlik naine nüüd tegema – kas nõudma pehmeid põski, kahepäevast siili või hoopis täishabet?

Hea küll, üks on Austraalia ja teine Ameerika uurimus, aga mind see ju ometigi ei huvita. Mina tahan teada, kuidas asjad päriselt on – ja kust pean ma seda siis teada saama kui mitte ajalehest, ah?

Riigikogulane maksku korteri eest ise

Mida vähem tuntud ja passiivsem riigikogulane, seda kallim korter, ilmneb ÕL-ist. Vähe sellest, et need elamised maksumaksja rahaga kinni makstakse, saadikud ei pea neid koguni mitte ise otsima ja valima, seda teeb nende eest riigikogu kantselei.

Ja muidugi on riigikogulasel kama kaks, mis see korter maksma läheb, kui see summa tema enda rahakotist ei tule. See oleks nii ükskõik kellega. Mõisa köie lohistamise mentaliteet istub meil kõigil sügavalt veres. Eestlane on nii lühikest aega ise omanik olnud, et kaudset omanikusuhet (ikkagi meie oma riik või nii) ei suuda tema tunnetada.

Siiski - mitte ei saa aru, miks peab riigikogulase korteri eest maksma maksumaksja. Kas on mõnda teist tööd, mis automaatselt ka tasuta elamispinna kindlustab? Vanasti meelitati tasuta korteriga maale noori õpetajaid, aga muidu on elamispinna leidmine ikka inimese enda mure, kui ta seoses uue tööga elukohta vahetab.

Pilte Martinsoni võlunud spioonitarist

Ma olen küll meedik, mitte spioonide välimääraja, aga võin ju teilegi näidata ilusaid pilte Anna Chapmanist, kes hiljaaegu USA-s koos kümne spiooniga sisse kukkus ja kelle asjatundlikkust ülistab Eesti soost riskikapitalist Allan Martinson (loe ka siit).

Need pildid, kus Martinson ja Chapman ühe pildi peal on, leiduvad ilmselt ainult Martinsoni eraarhiivis. Erootilised fotod on ka juba leitud: siin.

Mereröövel Kross võtab sõna

Esialgu otsustas mereröövlitega mesti löönud luuraja Eerik-Niiles Kross üsna kuss olla, no et siis kaotavad huvi ja jäävad ehk rutem vait, aga nüüd teatab ta meile Ekspressi vahendusel, et Vene luure katse teda jalust koristada olevat hambutu.

Noo, ei tea midagi. Luurajatega ongi ju nii, et nad koristatakse enamasti lõpuks ära. Ja agendid on ju enamasti ikka kõik topeltagendid, nii et ega Krossi sidemetes Mossadiga poleks midagi imelikku. Ikka on nii, et kui palju tead ja infost elad, siis tahaks selle eest võimalikult palju kasu saada ja miks mitte kasseerida pappi sisse mitmelt asjast huvitatud poolelt.

Kross (loe ka siit) tunnistab ju ise ka, et tal on „juhuslik seos“ Savinsiga, Arctic Sea kaaperdajaga. Aga luurajatel ei ole juhuslikke sidemeid. Vaat rääkigu siis ära, mis asjad tal Savinsiga ajada olid ja on. Missugused täpselt on nende ühised ärihuvid ning mismoodi nad perekonniti koos aega veetsid.

Need küsimused võiks Ekspress Krossile esitada, siis ei peaks maa alt üles otsima omal ajal „Mängusõja“ (omal ajal Sõnumilehes ilmunud pikantne järjejutt, milles tollast kaitseväe juhatajat Johannes Kerti näidati suli ja juhmardina) pärast pikalt kohut käinud, nüüdseks juba soliidsesse ikka jõudnud Jüri „Kustukumm“ Kadakut, sest kesse ikka nii libedal teemal midagi arvama nõustub.

Karel Rüütli prouatab oma naist

Rahvaliidu juhina läbi kukkunud ja sotsidesse pagenud Karel Rüütli kutsub oma naist prouaks (EE). See oli veel mõne aja eest kindel tunnus, et inimene on pärit maalt, puuduliku hariduse ja tõusiku iseloomuga.

Ent tänapäeval on selline kõnepruuk siiski niivõrd haruldaseks jäänud, et ma kaalun Rüütli uuringutele kutsumist. Ega ju teie ka ometi ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes kutsub oma naist prouaks?

Raja Teele mees Luua Villu asemikuks

Ei-ei, ma ei räägi Tootsist. Jutt käib Rahvaliidu eriti vanast vankrist, õigemini selle vahepeal alt ära tulnud rattast Juhan Aarest, ühtlasi vanast koonukast, kes usub ennast Villu Reiljani põhja lastud erakonnale elu sisse puhuvat.

Ei usu, tehke või tina. Fosforiidisõda, millega seoses me teda särava mehena mäletame, oli juba nii ammu, et peale on kasvanud uus põlvkond täiskasvanuid, kellele see on midagi enne nende sündi toimunut, st täiesti eelajalooline. Vahepealsed parteidevahetused jätavad temast ärapeetud jooksiku mulje, kellel pole mingit maailmavaadet.

Teelest (Riina Heinast), keda oleks uhke avalikele üritustele kaasa võtta, läks ta kah juba kümme aastat tagasi lahku. Karisma on aastatega tuhmunud. Selle kammbäki oleks võinud südamerahus tegemata jätta.

Martinson jäi kauni spioonitari võrku

Vähe sellest, et Eesti esiluuraja Eerik-Niiles Kross on sattunud mereröövlitega ühe supi sisse (loe ka siit), on avalikkuse ette jõudnud killuke riskikapitalist Allan Martinsoni sidemetest Vene luurajatega, kes viimati USA-s sisse kukkusid.

Usun ma jee, et BNS-i ühe rajaja ja Microlinki kaudu ka Delfi looja Martisoni kohtumine Anna Chapmaniga on jumalast juhuslik (PM). „Ta oli väga asjalik inimene, valdas nii kinnisvaraturgu kui ka internetti,“ kirjeldab Martinson. Lisada jääb, et Chapman on ilus nagu Mata Hari.

Aga kuna sellistes asjades on väga raske midagi tõestada, sest varjamisest huvitatud pooli on mitu ning nad on võimsad, siis võiks Ekspress Martinsoni sidemetest spioonidega kokku panna samasuguse paranoiateooriate loetelu nagu tänases lehes Krossi sidemetest Iisraeli luurega. Juutide vandenõu pooldajatele kingiks see ammendamatu ajendi oma vaateid kinnitada, avalikkusele jagaks aga informatsiooni viisil, mis sellistes asjades ainsana võimalik.

Martinson, muide, on tunnistanud, et talle meeldib internetis naisenime all flirtida. See on teema, mida ÕL võiks uue info valguses nüüd edasi uurida.

Ja nii nad tapsidki telepildi

Tehtud! Vanatädi Lõuna-Eesti metsakülast enam tänasest telepilti ei näe, kui tal juhtumisi vanamees elus ei ole või lapselapsed appi ei tule. Aga lapselapsed on tavaliselt kaugel ja vanamees enamasti juba maamullas.

Et tegemist oli analooglevi tapmisega, mitte niivõrd digilevi loomisega, seda tõendab kõnekas foto PM-is: analoogi surmutamiseks läks tarvis kuut elurõõmsat meest, sellal kui digilevi elluäratamise kõneisikuna pidi enam-vähem üksi hakkama saama Jüri Pihel. Aga mis vanatädil Pihelist, tema ei teagi, kesse niisuke on.

Ei tea vanatädi sedagi, mis asi see digiboks on ja kust seda saab. Ja kui selgub, et peale digiboksi on vaja ka uusi kaableid, lüliteid ja signaalivõimendit (kui kuused maja taga juhtuvad liiga kõrged ja tihedad olema), võib-olla isegi uut telekat, siis käis see tädile üle jõu ka rahaliselt. Järgmiste nädalate lehed saavad olema täis ulgu ja hammaste kiristamist telepildi puudumise pärast.