Töötukassa kui rahamasin

Kui tööturuamet ja töötukassa üheks liideti, sai riik kümne miljoniga vastu pükse. Just nii suur on summa, mis maksti tööturuametist lahti lastud jorssidele koondamishüvitisteks – aga needsamad tegelased võeti ju kohe töötukassasse tööle. Minu meelest piisab selle fakti ilmsikstulekust täiesti Pevkuri tagasiastumiseks (digiretseptiga seotud jamad liidame muidugi sinna juurde). Aga seal ta Gonsiori tänava uhkes majas istub ja teisiti ei saa – ühele poliitbroilerile on ministriameti CV-sse kirjutamine ju auasi.

Ja millega on silma paistnud töötukassa? Eelkõige seostub sellega Meelis Paaveli häbiväärne hankeskandaal, mis tõi Paavelile kaasa küll palgavähenduse, aga mitte kohalt lahtilaskmise. Tore oli vaadata küll, kuidas higine ja hirmunud Paavel ajakirjanike eest jänesehaake tehes põgeneb, aga meelelahutamiseks ei pea tingimata töötukassa ülem olema. Ja kohe oli seesama Pevkur jälle õigustamas, et need Paaveli helkurid pidavat töötu elu päästma ja kellad tiksuvat isegi riigikogu seinal. Häh.

Aga see selleks. Vaatame asja teise külje pealt: töötukassa ise annab tööd tohutule hulgale inimestele, kelle töökoha on loonud nimelt masu. Tänaseks olen ma küll veendunud, et kriis pole ei U-, V-, ega W-kujuline, vaid hoopis L-kujuline – see tähendab et pärast ilget kolakat tuleb pikk vindumine –, aga ega töötute arv nii suureks päris lõpmatult ka ei jää. Mis tähendab, et kõik need konsultantidest ja spetsialistidest pinginühkijad, kelle tuimadest silmadest vaatab vastu keskharidus, kaotavad ühel heal päeval oma töö.

Üksnes töötukassa uhkes peamajas muide istub kodulehekülje andmetel rohkem kui sada inimest. Vähe sellest, töötukassa bürood tegutsevad kõigis maakondades, enamikus on neid koguni mitu tükki. Istuvad soojas ruumis, joovad kohvi, raiskavad paberit, jagavad helkureid ja brošüürikesi – ja jooksutavad inimesi. E-riik on ju meil nii kõva, et tingimata peab füüsiliselt kohal käima. Siis äkki viskab järjekordsel kindlustatul üle ning kui ta enam ei tule, saab ta arvelt maha kanda.