Tegelikult oli „Keskpäevatund“ kõige huvitavam just nendel ammustel aegadel, mil seal võttis sõna veel Rein Lang. Praegu ei kannata see enam eriti kuulata. Niipea kui ma Rein Kilgi häält kuulen, tabab mind õõv. Uh, see mees patrab nii, et lihtsalt võigas. Kartusest tema lamina ees ma enam „Tundi“ ei kuulagi.
Tänaseks on Langist aga saanud meedia kõige vihasem vaenlane, kes tahaks nii ajakirjanikele kui ka kommentaatoritele kätte maksta „kõige“ eest. Justkui oleks teda tabanud teab mis kohutavad alandused. Ta on nagu viimaks mehe jõu kätte saanud gümnasist, kes tahab nüüd tagasi teha kõigile neile suurtele poistele, kes ta pea omal ajal vetsupotti toppisid. Ma pole küll märganud, et keegi oleks Langile avalikus ruumis eriti liiga teinud, aga kui inimene kaldub alaväärtuslikkustundele, siis näeb ta solvangut ka rentslivee sulisemises ja vastutulija naeratuses.
Vaevalt kotivad Langi tänaste ajalehte valged küljed. Ta pole ilmselt sedasorti mees, kes vahel peeglisse vaataks ja endalt küsiks, missugusena teda mäletatakse, kui ta on kord kõrvad pea alla pannud. Usun, et ta käib ka duši all ülikonna ja lipsuga, sest muidu võiks ta märgata, et temagi koosneb luust ja lihast – peamiselt küll pekist – ning on tegelikult surelik nagu igaüks meist.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment