Minu tõelist sugu ei arva te kunagi ära

Olen võõrkeha selles ühiskonnas. Mitte aktiivne vaenlane, oh ei, nii loll ma ei ole. Ma ei pane salaja pomme, ei nüsi kaableid, ei mürgita kaeve ega häki suletud andmebaasidesse. Ma ei juhi oma kanalisatsiooni põhjavette, ei viska suitsuotsa kuiva metsa, ei nakata kedagi aidsi ega tee muid sigadusi. Ma käin valimas, kui vaja, heiskan lipu, kirjutan netikommentaare ja lähen jõulude ajal kirikusse. Aga ma tunnistan täiesti ühemõtteliselt, et mulle ei meeldi see ühiskond, ma ei pea teda omaks, jah, ma ei salli seda eriti. Ainult: ma ei räägi sellest. Ma ei ütle kellelegi, et see värk mulle ei istu. Ei ütle sugulastele ega tuttavatele, ülemustele ega alamustele, ma ei unusta ennast isegi lõbusate joodikute seltskonnas.
Ma olen sõnaosav, aga ka seda ei lase ma välja paista. Sest see ärataks kahtlust. Igapäevases elus räägin ma selgelt ja lihtsalt, vahel tammun jalalt jalale ja õõtsutan ülakeha mõlemale poole, mudin ja rutjun käsi, nagu oleks need pahklikud, murran sõrmi, nagu ei leiaks sõnu, kuigi mul on neid rohkem kui tarvis (sõnu, mitte sõrmi). Ainult haruharva panen kogu verbaalse harmoonikaga, ei, lajatan "emakeele ilu kogu rikkusega" (vooh!). Siis kõik arvavad, et miski kotib mind hirmsasti, öeldakse, et vanal Juhanil (loomulikult pole see minu õige nimi) on madal valulävi. Mu valulävi, te ahvid, kui teada tahate, on sama madal kui Hiina müür!
Aga võib-olla ma üldse ei tammu? Võib-olla löön käega suu peale, mis nüüd mina, loll naisterahvas... (Minu tõelist sugu ei arva te kunagi ära, selleks peab olema ülimalt rikas fantaasia).
Nii lihtne on inimesi lollitada. Ma olen lugupeetud isik. Vägagi. Aga ometi ei meeldi see värk mulle mitte üks põrm.
(Mihkel Mutt. Siseemigrant. 2007 Omavoliliste väljajätete pärast palun vabandust.)