Unustage Kiku, elagu Baruto

Läti kirjanik rääkis viimati EPL-is, kuidas Lennart Meri olevat kolme silmapaistvat luuletajat vastu võttes neile sügavasti silma vaadanud ja toonud kuuldavale ainsa läti sõna, mida kõik eestlased teavad: saldejums. Kui nüüd Ilves peaks Jaapanisse visiidile minema, siis ei peaks ta sama trikki korrates enam ütlema mitte harakiri, vaid ozeki või yokozuna.

Niisuguseid toredaid sõnu sumoleksikast teame tänu eesti mehele Kaido Höövelsonile ehk Barutole, tollele suurele mehele, kelle suurust jaapanlased ilmselt paremini mõistavad kui meie siin. Miks muidu panid nad imeks, et meil ei toimu Baruto ozekiks ülendamise puhul ilutulestikke ja muid pidustusi (PM). Nojah, meie siin loodame vist ikka veel, et Kiku ja Andrus midagi korda saadavad, aga tegelikult läks asi untsu juba Vancouveriski ja nagu minu lemmikajakirjanik Priit Pullerits on veenvalt tõendanud (PM), tuleb pärast neid kahte ainult tükk tühja maad ehk paljas pori ehk üleüldse mitte midagi. Pole ime, et Alaveril närvid läbi on (SL).

Nii et orienteerume ümber! Kiku ja Andrusega on läbi, Baruto paremad päevad on aga arvatavasti alles ees. Toome oma pojad suusatrennist ära ja saadame sumot õppima. Mida tüdrukutega teha? Ainus jaapani sõna, mis siinkohal pähe torkab, on geisha.

Lojustele porno, ekspordiks info

Leitakse üles ja hävitatakse, lubab Medvedev. Võib-olla küll, aga võib-olla ka mitte. Pigem jääb Moskva rünnakute järelkajasid vaadates mulje, et FSB teadis plaanitavast üritusest, aga laskis sel toimuda, et saada nn vabad käed tegutsemiseks – eeldatavasti Põhja-Kaukaasias. Sest ega Venemaal ei maksa inimese elu mitte midagi. Meenutagem Beslani sündmusi, pantvangikriisi Dubrovka teatris või ka mitmeid elumajaplahvatusi, mille korraldamises kahtlustatakse Vene võime endid.

Kõige sisulisem lugu toimunu kohta Eesti meedias on intervjuu Moskva ajakirjaniku Vadim Retškaloviga (PM), kes juhib tähelepanu, et sellal kui nn ekspordiks, st välismaailmale juba toimunut vahendati, pakuti oma „lojustele“ informatsiooni asemel pornograafiat, st pesni-pljaskit ja hommikuprogramme. See Retškalov mõistab ka vene ametlikku versiooni meile arusaadavamaks tõlkida: nt et on väga suur vahe, kas naised panid ennast ise plahvatama või tegi seda keegi teine kuskilt eemalt.

Üldiselt, moslemitega sõdimine on lootusetu üritus (kui need seekord ikka üldse olid moslemid). Nende suhtumine inimelusse on põhimõtteliselt teistsugune. Seetõttu ei võideta „sõda terrorismiga“ mitte kunagi, peetagu seda Venemaal või USA-s, Iraagis või Afganistanis.

Laenaja on loll, aga pank on siga

Iga kord, kui loen kuskilt pangameeste juttu „õigustatud ootustest“ laenaja käest raha tagasi saada, tuleb mul silme ette Aivar Rehele ette kleebitud murelik-kaastundlik mask, mis tal ilmselt magadeski ära ei käi. Sellise maskiga on väga mugav inimesi ähvardada: kui meie nende väheste rumalate end lõhki laenanute kodusid ära ei võta, siis ei saa mitte ükski siin ilmas enam normaalsetel tingimustel laenu. Näete ise, kuidas me teie pärast muretseme!

Õigustatud ootused on muidugi ainult pangal, eks. Ega inimesel, kellele pank kodulaenu pähe määrides sooje tekke ja meepurke jagas, ei tohi mingeid ootusi olla. Ta ei või loota isegi mitte rahulejätmist, kui tal juba kodu on ära võetud. Ta peab võlad pärandama lastele, sest ühest elust võla lunastamiseks ei piisa.

Paraku on pangatooted tänapäeval nii keerulised, et nn tavainimene neist aru ei saa, aga ega pank ausalt ei selgita ka (vrd EPL). Eesti valitsus pole aga teinud midagi, et panku ka reaalselt kokku keedetud supi eest vastutama panna. Töös olev võlakaitseseadus võitleb küll suhteliselt abitul moel tagajärgedega, ent ei tegele põhjusega, milleks on pankade vastutustundetu tegutsemine buumi üleskütmisel.

Langikesele tehti hirmsat ülekohut

Oh sa nuga, nüüd lüüakse Ojasoo ja Semper laksti seina külge kinni! Ojasoo valetas Langi peale, haa, jättis rääkimata, kuidas päriselt oli, käitus ise nagu poliitik (PM)! Lang oli seal etendusel ometi nii muhe, reageeris õigel kohal, viskas nii mõnusat nalja!

Jah, nii oli. Vaadake ÕL-ist. Lang läks mänguga toredasti kaasa, oli nii nunnu ja numpsik. No miks pidi paha Ojasoo ometi Langikese peale sellist laimu ajama? Pakun välja: tegi seda meelega. Esialgu jättis osa rääkimata ja laskis asju paista pisut teistsuguses valguses, kui nad olid. Siis täpsustas, ja tema poolt korras, eksju. Aga meelde jääb see, mis esimesena avalikkuse ette paisati. Ehk siis see: Lang kaotas eneseväärikuse, Lang rikkus etenduse ära.

Ehk siis: Ojasoo käitus nagu poliitik. Aga tegi seda poliitikuga, kes juhtus olema justiitsminister, hoirassaa. Kes hakkas loomulikult kohemaid kohtuga ähvardama. Sest sel hetkel ta enam mänguga kaasa minna ei suutnud. Aga miks mitte, härra Lang, kas ei tundnud ennast ära? Meikar sonib massidega manipuleerimisest, halloo, kas pole ise seda teinud või? Kõik poliitikud on. Nii et paras teile. Teiega tulebki kõnelda teie enda keeles, et te aru saaksite.

Muide, ma soovitaks Max Kauri blogi lugeda. Ärge häbenege, ta pole seda sissekannet ise kirjutanud. Lugege ja saage teada, seal on kõnealusest keissist rohkem kirjas kui kõigis tänastes ajalehtedes kokku.

Võtke ometi Lang mängu!

Ühtse Eesti Suurkogu on erakonnad kihevile ajanud, ja seda on tore näha. Ometi kõigutab miski seda täissöönud kampa! Täiesti on aga närvid kaotanud täielise Eesti Vabariigi meediaminister Rein Lang, kes NO99 teatri soojendusaktsioonil viimse eneseväärikuse minetas ja röökima pistis (Delfi). Mispeale etendus pooleli jäi.

Kamoon, Ojasoo ja Semper, võtke ometi Rein ma mängu! Reinul on igasugu näitemängu peale soont, ja kui asi on poliitiline, siis seda enam. Kui aga esineb vihjeid kolmandale Reichile ja Hitlerile, siis oleks Langi eiramine lausa lühinägelik. Mäletate, aasta oli 2007, kui Lang sai 50 ja pidas oma juubelit Tartus Püssirohukeldris, õhtu naelaks lavastus „Adolf“. Sünnipäevakülalistel paluti mäletatavasti ilmuda Müncheni 30. aastate õllekeldrite stiili järgivas riietuses.

Kui asi välja tuli, järgnes rahvusvaheline skandaal ja meediat kõigest hingest vihkav Lang pidi EPL-is aru andma, mis siis „tegelikult“ toimus. Viidatud lugu tasub üle lugeda. Seal on muide juttu ka sõnavabadusest ja ajalehtede juhtkirjade kooskõlastamisest – tolles kontekstis Moskvaga, sest Venemaa reaktsioon Langi „sõnavabaduspeole“ oli ettearvatav. Nüüd aga on elulisemaks muutunud hoopis ühed teised paralleelid: kus vesi seisab ja mõte tardub, võib ühe riigi ja ühe rahva mõte mõnel kergesti peale kippuda.

Lastetusmaks tulekul

Ma ei tea täpselt, kas parajasti on veel masu, juba täpe või isegi pupu, aga üks on kindel: riigil on rahaga nii kööga, et seda ollakse valmis oma inimeste käest kokku korjama ka väga väikeste summade kaupa. No palju nad sellest kilekotimaksust ikka saavad! Aga näe, isegi piskut ei põlga ära. (EPL)

Paremerakondade toel järjekordset maksu kehtestavad rohelised kisuvad omavahel küll vähemalt sama palju kui IRL-i omad ja Strandbergi ületoidetud karvane molu polegi enam ainus nende eest kõneleja, aga mulle seostub see kileafäär ikkagi temaga. Mitte et teised rohelised mulle meeldiksid, kaugel sellest – ja ma olen päris kindel, et nad järgmisesse riigikogusse ei saa –, aga see Ansipiga keemikuharidust jagava „maagi“ ja rublamüüja vastu pole mul mingit usaldust. Soovitan talle pärast riigikogust väljajäämist eriesindaja kohta Tšetšeenias, äkki leiab veel rubladki üles.

Aga riigil tasuks kehtestada veel ka habememaks ja lastetusmaks, ei maksa ajaloolist klassikat karta. Ei tule siinmail keegi tänavale. Ajakirjandus lõugab natuke, aga pikalt ei jaksa, nii et pole siin vähimatki riski. Habeme- ja lastetusmaksu puhul ei pea ka mingit keskkonnahoiumula ajama, öeldagu otse, et pappi on vaja, ja kõik saavad aru.

Mees, sa polegi mu lapse isa

Need on sõnad, mille väidetavalt iga kümnes naine oma mehele ütlemata jätab, lastes tal elada õndsas usus, et kõik linnupojad pesas on nimelt suust kukkunud. (ÕL) Vaesed mehed! Te võite küll juures olla, kui laps ilmavalgust näeb, aga selleks, et oma isaduses kindel olla, jääb üle maksta raha ja teha DNA test. Mille hinnaks on suure tõenäosususega pere lagunemine – olenemata tulemusest, sest mehe alusetud kahtlused solvaksid naist hingepõhjani.

Jah, tõde lapse isa kohta teab ainult naine. (Kuigi tuleb ilmselt ette, et ei tea temagi.) See tundub meestele kohutavalt ebaõiglane ja küllap ongi seda, aga – vaatame asja ka teiselt poolt. Meeste päralt on parimad ja huvitavamad töökohad. Mehed saavad rohkem palka kui naised. Naiste kanda on kodused tööd ja põhiroll laste kasvatamisel isegi juhul, kui nad töötavad meestega võrdselt, mistõttu neile jääb enese arendamiseks vähem aega kui meestel (vt ka PM).

Nii et las siis olla naiste „ainuomandiks“ see üks saladus: laste sünni saladus. Tegelikult on naistel veel hulk teisigi saladusi, mida aga mehed iial mõista ei suuda, isegi kui teada saaksid. Neist võib mehe kuuldes südamerahus isegi kõva häälega rääkida, nad ei kuule niikuinii.

Mina olen lits, aga teie koht on türmis

Loen Rahnu-Rimi kohtuprotsessi kajastusi meedias (nt tänases Õhtulehes) nagu naljakat järjejuttu. Ajakirjanike kahjurõõmus irve on neis lugudes ridade vahel selgelt paista, kohtualuste jutt on aga tõesti kirjeldamatult rumal. Ent lolluse eest meie riigis teatavasti vangi ei panda. Loodetavasti kupeldamise eest pannakse.

Mehed kutsuvadki naisi litsideks, massaaž ongi erootiline teenus; see massaaž lõppes ejakulatsiooniga, aga seks see ei olnud, järelikult meie ei kupeldanud kedagi.... Need naised ise, sest nemad on ju litsid! Et see Rim ise „massööre“ järele proovis, seda ma suudan veel ette kujutada, aga kuidas täpselt käis see massaaž – mis, ärgem unustagem, on intiimteenus –, mida Rim tegi Rahnule, jäi natukene segaseks. Õhtuleht võiks teinekord selliseid küsimusi valgustades arvestada, et tema lugejaskond koosneb naiivsevõitu naesterahvastest nagu mina, ja teinekord ikka täpsemalt ära seletada.

Üldiselt, kui seda seltskonda pokri ei pisteta, siis lähen mina üle taimetoidule. Söön elu lõpuni heinu ja kordan omaette, et massaaž on intiimteenus. Aga kui pannakse, siis on ju tegelikult tore, et Rahnu saab oma kongikaaslaste vangla-aastaid massaažiteenust osutades meeldivamaks muuta.

Lipstok, kõtt!

EPL-is on täna asjalik lugu, mis ütleb selgeil sõnul välja seni küll teada olnud, aga vähe eksplitseeritud tahu Eesti Panga juhtimises: selle president Andres Lipstok ei oska inglise keelt. Kui lisame sellele täieliku abituse meediaga suhtlemisel, nõukaaparatšiku tausta, puhtalt Reformierakonnale võlgnetava karjääri ja sclerosis multiplexi, siis ei jää järele muud kui üks rumalavõitu haige mees, kelle koht ei ole kindlasti Eesti Panga eesotsas.

Miks Männikul Lipstokist lahti saada ei õnnestu, on õieti hea küsimus. Ilmselt on oravate toetus nii tugev. Lai avalikkus jääb Lipstokki aga igaveseks mäletama kinnituse kaudu, et tema saaks viie tuhande krooniga hakkama küll. Selle pärliga sai Lipstok maha muide kaks aastat tagasi. Siis ei olnud veel praegust töötute armeed, kellest suur osa ei saa kelkida isegi mitte tuhandekroonise sissetulekuga kuus.

Välimuse järgi seda ei arvaks, et tegelikult on Lipstokil pensionini veel kõvasti aega. See mees on alles viiskümmend ja natukene peale. Nii et õnnis vanadus Villa Benitas on veel kaugel. Mis ta seni tegema peaks, kui Eesti Pangal temast vabaneda õnnestuks, ma küll ei tea. Võib-olla töötukassas arvele võtta.

Kohv on lennukimaitsega

Mitte ei saanud esiti aru, miks tänahommikune kohv juua ei kõlvanud. Täiesti lennukimaitsega! Mitte et ma oleksin varem lennukeid maitsnud, aga kui mulle meenus eilne uudisvoog, mõistsin kohe, millega tegu. Kolm korda sülitanud ja viimaks mõistnud, et endale sisestada see ei sünni, kallasin joogi kraanist alla.

Poolteist tonni lennukibensiini pole naljaasi. Igasugu pressimehed võivad meile ju kinnitada, et järv on jääs ja reostus ei levi, ja selleks ajaks, kui jää sulama hakkab, on kõik õhku haihtunud. EPL võib oma seitse suurepärast põhjust, miks mu kohv lennukimaitsega olla ei saa, sinnasamasse pista. Ma ei usu! Mida rohkem mulle kinnitatakse, seda vähem ma usun. Ükskõik, kas juttu on reostusest või devalveerimisest.

Mulle teadaolevalt on Ülemiste vanake viimseni välja vihastatud. Niipea, kui sulama hakkab, uputab ta lennujaama kättemaksuks ära, sest kui üks lennuk 1967. aastal viimati järve sadas, sai ta muhu pähe. Siis ta andis andeks, aga seekord enam mitte. Kui ikka lennuväljale pihta ei saa, ärge lennake, poriseb ta. Ja õige ka. Evakueerige lennujaam.

Rein Lang peeglisse ei vaata

Tegelikult oli „Keskpäevatund“ kõige huvitavam just nendel ammustel aegadel, mil seal võttis sõna veel Rein Lang. Praegu ei kannata see enam eriti kuulata. Niipea kui ma Rein Kilgi häält kuulen, tabab mind õõv. Uh, see mees patrab nii, et lihtsalt võigas. Kartusest tema lamina ees ma enam „Tundi“ ei kuulagi.

Tänaseks on Langist aga saanud meedia kõige vihasem vaenlane, kes tahaks nii ajakirjanikele kui ka kommentaatoritele kätte maksta „kõige“ eest. Justkui oleks teda tabanud teab mis kohutavad alandused. Ta on nagu viimaks mehe jõu kätte saanud gümnasist, kes tahab nüüd tagasi teha kõigile neile suurtele poistele, kes ta pea omal ajal vetsupotti toppisid. Ma pole küll märganud, et keegi oleks Langile avalikus ruumis eriti liiga teinud, aga kui inimene kaldub alaväärtuslikkustundele, siis näeb ta solvangut ka rentslivee sulisemises ja vastutulija naeratuses.

Vaevalt kotivad Langi tänaste ajalehte valged küljed. Ta pole ilmselt sedasorti mees, kes vahel peeglisse vaataks ja endalt küsiks, missugusena teda mäletatakse, kui ta on kord kõrvad pea alla pannud. Usun, et ta käib ka duši all ülikonna ja lipsuga, sest muidu võiks ta märgata, et temagi koosneb luust ja lihast – peamiselt küll pekist – ning on tegelikult surelik nagu igaüks meist.

Inno ja Irja ei pese ennast

Tänases Õhtulehes on lugeda, et Rakvere saun pannakse kinni: linn enam puhtusetempli pidamisele peale ei maksa, aga piletiraha nii palju ei kogune, et kulud kaetud ei saaks. Niisiis ei saa kolkalinna staarblogijad Innoke ja Irjake enam saunamõnusid nautida. Aga mine tea, äkki ei käinud nad enne ka? Miks neid muidu valitsuse pressikale ei lasta.

Mulle meeldib saun väga – nagu üldse kõik S-tähega asjad, noh, sport ja.... ja need teised ka, teate küll. Tallinnas meeldib mulle eriti Tartu maantee saun, sest seal on hea ahi ja korralik leil. Millegipärast arvab omanik, et kasulik on seda ahju igal aastal värviga üle võõbata, mille tulemusena saun sügisel paar kuud keemia järele haiseb. Aga pikapeale suudavad naised haisu aknast välja ajada ja kõik on jälle ok.

Noh, puhtam võiks seal ju olla, aga teised saunad on veel kõvasti hullemad. Ühe korra elus olen ma oma nina Raua tänava sauna pistnud, rohkem enam ei julge. Sealne räpasus oli lihtsalt kirjeldamatu. Pealegi lastakse kord aastas sinna kodutud sisse ja hepatiiti ma küll saada ei taha. Kivimäe saun oli kah vanasti must, mis seal praegu on, ei tea – küllap kõib Heimar Lenk nagu vanastigi valimiskampaaniat tegemas ja koridoris naistega nalja viskamas. Katusepapi saun pandi ammugi kinni, see oli puhas küll, aga leil vilets. Rakvere saunas olen ma muide samuti korra käinud, päris tore koht.

Tartu maantee saun kuulub Renee Kuulmannile, keda lai avalikkus mäletab eelkõige lahtise käe tõttu: oma kümme aastat tagasi lõi ta ühele mehele viinapudeliga pähe. Vaenlasi oli tal vist rohkemgi: varsti pärast kaklust pandi pani kellegi kuri käsi põlema Kuulmanni ja ta elukaaslase mersu, siis tema isa jahi. Kuulmann jäi linnaametniku magusast kohast ilma ja kesikute hulka enam ei kuulu. Saunaga on aga seotud Kuulmanni õilsam pool: aastal 2006 andis ta sealsamas Tartu maanteel peavarju õlikatastroofis määrdunud ja viga saanud lindudele.

Aga võib-olla ongi Inno ja Irja juba Võrumaale kolinud? Sealsete saunade kohta ei tea ma midagi. Võrumaa Teataja impressum Tähismaadest igatahes vaikib.

Töötukassa kui rahamasin

Kui tööturuamet ja töötukassa üheks liideti, sai riik kümne miljoniga vastu pükse. Just nii suur on summa, mis maksti tööturuametist lahti lastud jorssidele koondamishüvitisteks – aga needsamad tegelased võeti ju kohe töötukassasse tööle. Minu meelest piisab selle fakti ilmsikstulekust täiesti Pevkuri tagasiastumiseks (digiretseptiga seotud jamad liidame muidugi sinna juurde). Aga seal ta Gonsiori tänava uhkes majas istub ja teisiti ei saa – ühele poliitbroilerile on ministriameti CV-sse kirjutamine ju auasi.

Ja millega on silma paistnud töötukassa? Eelkõige seostub sellega Meelis Paaveli häbiväärne hankeskandaal, mis tõi Paavelile kaasa küll palgavähenduse, aga mitte kohalt lahtilaskmise. Tore oli vaadata küll, kuidas higine ja hirmunud Paavel ajakirjanike eest jänesehaake tehes põgeneb, aga meelelahutamiseks ei pea tingimata töötukassa ülem olema. Ja kohe oli seesama Pevkur jälle õigustamas, et need Paaveli helkurid pidavat töötu elu päästma ja kellad tiksuvat isegi riigikogu seinal. Häh.

Aga see selleks. Vaatame asja teise külje pealt: töötukassa ise annab tööd tohutule hulgale inimestele, kelle töökoha on loonud nimelt masu. Tänaseks olen ma küll veendunud, et kriis pole ei U-, V-, ega W-kujuline, vaid hoopis L-kujuline – see tähendab et pärast ilget kolakat tuleb pikk vindumine –, aga ega töötute arv nii suureks päris lõpmatult ka ei jää. Mis tähendab, et kõik need konsultantidest ja spetsialistidest pinginühkijad, kelle tuimadest silmadest vaatab vastu keskharidus, kaotavad ühel heal päeval oma töö.

Üksnes töötukassa uhkes peamajas muide istub kodulehekülje andmetel rohkem kui sada inimest. Vähe sellest, töötukassa bürood tegutsevad kõigis maakondades, enamikus on neid koguni mitu tükki. Istuvad soojas ruumis, joovad kohvi, raiskavad paberit, jagavad helkureid ja brošüürikesi – ja jooksutavad inimesi. E-riik on ju meil nii kõva, et tingimata peab füüsiliselt kohal käima. Siis äkki viskab järjekordsel kindlustatul üle ning kui ta enam ei tule, saab ta arvelt maha kanda.

Mart paneb Edgarit

Küll me teeme selle ära, Kärt!!! Me teeme ära! Pane see kohe suurelt pealkirja: haridusreformi teeb IRL ära. Punkt. Ja see on meie selle aasta peamine nõue, me surume selle kas või halli kivi,“ kiunatab Laar EPL-is. Ainus erinevus Savisaarele omasest retoorikast on see, et Laar räägib tulevikus, Savisaar aga tembeldab oma saavutusi mineviku vormis („tehtud“).

No tehke, tehke! Kuigi veenvam oleks enne muneda ja siis kaagutada. Ent miks ei räägi Laar enam midagi haldusreformist, mis on IRL-i lubadus olnud juba nii pikka aega, et saaga algus ei taha enam mitte meeldegi tulla? Küllap selle pärast, et see asi on lootusetuks muutunud: oravad on vastu, aga ilma pidurerakonnata pole IRLil vähematki lootust valdade arutut hulka vähendama hakata.

Võib-olla IRL enam ise julge ka. Sest mõelge vaid, mis siis saab nendest pisikestest vallakestest, kus vallavalitsus ongi ainus tööandja. Kui haldusreform tuleks, teeks töötus hoobilt säärase hüppe, et võiksime euro ära igaveseks ära unustada ja IMF soovitaks meil lätlastelt humanitaarabi korras makarone paluda. Vallavanem läheb ahastusest poe taha jooma, kuni veel töötutoetust saab, muud ametnikud langevad ahastusse, millest ei tule välja mitme aasta jooksul.

Alles kriunus keegi vallavanem teleekraanil, et riigil on valdadest kama kaks: nemad, vaprad mehed, lükkasid oma teed lumest puhtaks, aga riik ei taha selle eest maksta. Valdade rohkus on nagu kivi riigi kaelas, aga mis sa teed ära. Valimised on kogu aeg nii lähedal, et ei saa haldusreformi suguste sisuliste asjadega riskida.

Presidendipaar mõnitab mõnuga ETV-d

Toomas Hendrik ja Evelin Ilvese meedias mitmekordselt avaldatud tänud ETV-le vabariigi aastapäeva suurepärase kajastamise eest kõnelevad sellest, et kätlemise ülekande ärasolkimise idee ei sündinud mitte ETV enda inimeste peas – seal töötavad enamalt jaolt targad inimesed –, vaid hoopis presidendi kantseleis. Täpsemini, presidendipaari peas. Veel täpsemini: Evelini peas, sest raske on uskuda, et presidendil enesel oleks aega või tahtmist sellise teemaga tegelda.

Niisiis: Kadriorg istus ETV-le pähe, kirjutas ette ülekande tingimused – ja tulemus oli see, mida kõik väga hästi mäletavad: need arulagedad, mõttetud intervjuud ajal, mil inimesed tahtsid vaadata kätlemist. Esimest korda nende ülekannete ajaloos ei tea me täpselt, kes presidendipaari ees vaibal käisid, rääkimata sellest, kes kutsututel paariliseks kaasa ja mis seljas oli. Killukeste kaupa meedias on tagantjärele tervikpilti kokku panna võimatu ning kahjuks ei ole ükski väljaanne enese ülesandeks võtnud presidendipaari külaliste kogunimekirja avaldamist.

Ja nüüd pühitseb Kadriorg eesotsas Eveliniga võitu. Sest kui ükskord on ETV nii briljantselt lõa otsa saadud, siis on seda järgmine kord veelgi lihtsam teha. ETV eesotsas Allikmaaga võib tagantjärele hambaid kiristada, et ennast nagu kaltsu menetleda lasti, aga teha pole midagi. Üldiselt peab avalikkus ülekande ebaõnnestumise põhjuseks ju ikka ETV küündimatust, mõtlemata sellele, et ülimalt tõenäoliselt täitis ETV lihtsalt Ilveste käske.

Kellel on mokad rasvased?

Et Rahvaliit laiali jookseb, selles pole õigupoolest midagi uudisväärtuslikku. Pärast Villu ja Estri ja teiste vähemate sullerite äraküpsetamise algust oli nende olukord poliitturul üks lõputu õudus, nii et õudne lõpp on igatahes parem. Nüüd on küsimus pigem selles, missugune erakond lõikab selle suure laeva – oma kümme tuhat liiget – karilejooksmisest kõige rohkem kasu.

Loogiline oleks, et sotsid. Nendega peaksid nooremad rasvaliitlased maailmavaate poolest kõige lähedasemad olema. Aga tuntumad tegelased, nagu Aivar Sõerd (pudistaja küll, aga tegelikult asjalik mees ja pealegi maailma parim rahandusminister) ja Tarmo Mänd (Arnold Rüütli presidentuuri aegne kantseleipealik, hall kardinal ja Rüütli solgutaja kampaania ajal) hüppasid hoopis Reformi, nii et punktivõitu pühitsevad oravad.

Tarmo Männi alati parempoolne olnud maailmavaate peale naerab muidugi iga koergi, aga Sõerd, mis seal salata, istub Reformi etemini kui sotside sekka. Erinevalt ajaloolasearuga rahandusminister olla tahtnud Padarist oskab ta näiteks arvutada ja kui oravad peaksid tal laskma uuesti rahandusministriks saada, poleks see üldsegi paha. Ligi ongi hirmsal kombel ära trööbatud ja vajaks nädalalõppu spaas, kui mitte pikemat puhkust soojal maal.

Peamine, mida teistel erakondadel Rasvaliidult üle võtta, on nn haljasmass. Kohalikud tegijad valdades ja maakondades, keda olekski nüüd kasulik kiirelt üles osta, muidu jõuavad teised ette. Kohalikel valimistel on selle massiga kõvasti peale hakata, riigikogu omadel mitte eriti. Neid, kes erakonnas juhtpositsioonidele jõudnud, pole aga midagi teha. Karel Rüütli näeb küll välja nagu Villu, vana rebase suust kukkunu, aga nutti tal pole ja karismat kah mitte. Europarlamenti saada lootnud Anto Liivatist pole üldse midagi rääkida. Noored rasvaliitlased võiksid mõne aja püüne pealt eemale hoida, et nad kõigil meelest ära läheksid, ja siis kammpäkki üritada.

Jaak Alliku võimesse uut erakonda luua ma eriti ei usu. Vana punase, aga siiski intelligendina sobib ta küll kardinataguseks niiditõmbajaks, aga mitte puki otsa ideed kuulutama. Aga kõigepealt laskem rottidel uppuvalt laevalt pageda, ja siis vaatame, mis riismetega peale hakata.

Minu tõelist sugu ei arva te kunagi ära

Olen võõrkeha selles ühiskonnas. Mitte aktiivne vaenlane, oh ei, nii loll ma ei ole. Ma ei pane salaja pomme, ei nüsi kaableid, ei mürgita kaeve ega häki suletud andmebaasidesse. Ma ei juhi oma kanalisatsiooni põhjavette, ei viska suitsuotsa kuiva metsa, ei nakata kedagi aidsi ega tee muid sigadusi. Ma käin valimas, kui vaja, heiskan lipu, kirjutan netikommentaare ja lähen jõulude ajal kirikusse. Aga ma tunnistan täiesti ühemõtteliselt, et mulle ei meeldi see ühiskond, ma ei pea teda omaks, jah, ma ei salli seda eriti. Ainult: ma ei räägi sellest. Ma ei ütle kellelegi, et see värk mulle ei istu. Ei ütle sugulastele ega tuttavatele, ülemustele ega alamustele, ma ei unusta ennast isegi lõbusate joodikute seltskonnas.
Ma olen sõnaosav, aga ka seda ei lase ma välja paista. Sest see ärataks kahtlust. Igapäevases elus räägin ma selgelt ja lihtsalt, vahel tammun jalalt jalale ja õõtsutan ülakeha mõlemale poole, mudin ja rutjun käsi, nagu oleks need pahklikud, murran sõrmi, nagu ei leiaks sõnu, kuigi mul on neid rohkem kui tarvis (sõnu, mitte sõrmi). Ainult haruharva panen kogu verbaalse harmoonikaga, ei, lajatan "emakeele ilu kogu rikkusega" (vooh!). Siis kõik arvavad, et miski kotib mind hirmsasti, öeldakse, et vanal Juhanil (loomulikult pole see minu õige nimi) on madal valulävi. Mu valulävi, te ahvid, kui teada tahate, on sama madal kui Hiina müür!
Aga võib-olla ma üldse ei tammu? Võib-olla löön käega suu peale, mis nüüd mina, loll naisterahvas... (Minu tõelist sugu ei arva te kunagi ära, selleks peab olema ülimalt rikas fantaasia).
Nii lihtne on inimesi lollitada. Ma olen lugupeetud isik. Vägagi. Aga ometi ei meeldi see värk mulle mitte üks põrm.
(Mihkel Mutt. Siseemigrant. 2007 Omavoliliste väljajätete pärast palun vabandust.)