Isikandmete kaitsega lagipähe

Isikuandmete kaitse on Eesti riigis kujunemas vahendiks, millega on võimalik kinni mätsida ükskõik mida. Iseäranis kehtib see ajateenijatega juhtunud õnnetuste ja „missioonidel“ tehtud taktikaliste vigade kohta, millest kaitsevägi ise avalikkusele kunagi ei teata. Kui juhtunu avalikuks tulebki, siis on isikuandmete kaitse malakas käepärast võtta.

Ajateenija kaotas plahvatuses sõrmed. Õnnetus juhtus kolmapäeval. Laupäevaks saab Reporter juhtunust siiski teada (selge see, et mitte ametlikke kanaleid pidi, muidu jõudnuks info avalikkuse ette samal päeval) ning teeb uudise. Pressijaoskonna ülem kinnitab juhtunut, ent täpsemalt ei räägi midagi. Teavitusosakonna ülem ütleb, et peastaap kommenteerib õnnetust esmaspäeval. Kommentaar seisneb eeldatavasti selles, milles alati: isikuandmete kaitse tõttu ei saa midagi täpsemalt kommenteerida.

Täpselt samamoodi käituti siis, kui alles äsja ühe ajateenija pea haubitsa vahele jäi. Kaitsejõudude peastaap viitas taas isikuandmetele, jättes sisuliselt kommentaari andmata. Lõpuks öeldi seda, et jobu oli ise süüdi – ei järginud ohutusreegleid. No kuulge, koostööharjutuste korraldajatel ja läbiviijatel on siin ikkagi ka vastutus. Ei ole nii, et anname lastele pommi kätte, las teevad pauku nii, nagu ise oskavad, ja kui ennast õhku lasevad, siis on ise süüdi.

Toby Harndeni avalikustatud eestlaste imelikud juhtumised Helmandis põhjustasid Maarjamaal tormi: president ja kaitseminister toetasid britte raamatu esialgse versiooni hävitamisel. Kaitseminister ähvardas – taas isikuandmete kaitsele viidates – ajakirjanikku kohtuga. „Oma sõdurite väärikuse ja mälestuse kaitsmine on Eesti riigi kohus ja me loodame, et sama lugupidavalt suhtuvad meie kaitseväelastesse ka kõik Eesti liitlased,“ teatas Ilves. Väärikuse kaitsmiseks ja lugupidamise saavutamiseks kõlbavad nähtavasti kõik vahendid. Nagu Aaviksoo on tõendanud, ei ole siin „tõe mõõgaga“ midagi ära teha (loe siit, siit ja siit).

Ka eestlaste röövimise kohta Liibanonis oli Ilvesel öelda, et Eesti ja meie liitlaste tegevust ja seniseid teadmisi kirjeldavate detailide üksikasjalik avaldamine pole kohane. Sisuliselt tähendab see seda, et kogu töö, mida Eesti ajakirjandus on juhtumi uurimisel teinud, on kohatu. Meenutagem, et Eesti ei avaldanud röövitute nimesid sugugi esimesena. Oleks aga kummaline, kui meil ei kirjutataks ohvritest midagi, sellal kui välismeedias lehvitatakse nende ID-kaartide ja muude andmetega.

Liive ja Samost vastutavad

Sellal kui teised väljaanded mõistsid Eesti Energia juhi Sandor Liive palgatõusu – millega koos saame kõik kohe varsti nautida ka elektrihinnatõusu – üksmeelselt hukka, kes resoluutsemalt, kes leebemalt, solidariseerus BNS-i juht Anvar Samost Liivega. Liive vastutus olevat väga suur, mistõttu on ta ka väärt väga suurt palka.

Mida sellest järeldada? Mina järeldaksin, et Samost saab ka ise väga suurt palka. Selline solidariseerumine saab ikka tekkida ainult sarnasuse pinnalt. Tema vastutab, mina vastutan, ja me saame teineteisest aru. Meie teame, mis see vastutus on.

Mis puutub Eesti Energiasse ja juhi vastutusse, siis selles ma ausalt öelda kahtlen. Kui Eesti Energia avantüürid Jordaanias ja Ameerikas puu taha peaksid minema – mis te arvate, et Liive selle jama omast taskust kinni maksab või (loe energeetiku arvamust). Kamoon. Tal leidub tuhat põhjendust, miks niimoodi läks, ja kokkuvõttes plekib kõik kahjud ikka kinni elektritarbija. Rahvas, sest kesse tänapäeval siis ilma elektrita läbi saab.

Aasmäe ostis loomakliinikust raamatuid

Võib-olla on pisut küsitav ajastus Äripäeva poolt tuua Hardo Aasmäe rahaga susserdamine avalikkuse ette 1. aprillil. Erilist uudist siin muidugi pole, sest Eesti Entsüklopeediakirjastuse „rahalised raskused“ on avalikult teada juba pikemat aega. Seda kummalisem on, et Aasmäe esinemisi „arvamusliidri“ ja „asjatundjana“ piirata pole väljaanded seni vajalikuks pidanud.

Kui videomaterjali võetaks aprillinaljana, on see Aasmäele kahtlemata kasulik. Aga nii osav näitleja Aasmäe ilmselt siiski ei ole, et ta suudaks õigel hetkel verel pähe tulvata lasta nii, et see kaameragi vahendusel näha on. Kehakeele valitsemist võib õppida, vereringe valitsemine on aga siiski kõrgem pilotaaž. Jutt on tal professionaalse kelmi oma, on seda alati olnud.

Aasmäe leiab, et äriühingu juhina kirjastuse krediitkaarti kasutades ühe päeva jooksul üheksas pubis töllerdada, suurtes kogustes sularaha välja võtta ja loomakliiniku arveid tasuda on igati okei. Noo, võib-olla mõne ettevõtte meelest ongi, aga paraku on Aasmäe äri saanud arvestatavat riigi tuge. Nüüd tuleks uurida, kes need täpselt olid, kes talle seda andsid. Mis mehega tegu, on juba Aasmäele näkku vaadates selge, nägu on tal aga kõik need aastad olnud üks ja sama.