Valija on loll

Jumala õige, valija lolluse vastu ei aita valimissüsteemi muutmine ega mingi muu rohi (PM). Lollus pole teatavasti karistatav ja ravida seda ei saa, parimal juhul saab seda mõnda aega varjata, aga valimiste puhul pole seda vaja, sest hääletamine on meil ju salajane.

Teoorias on ainult üks nõrk koht. Lollus samastatakse ebaratsionaalsusega, aga see pole teatavasti mitte ainult valija omadus, vaid absoluutselt iga inimese, olgu ta valimisõiguslik või mitte, käigu ta valimas või ärgu käigu. Kuivõrd irratsionaalsus on üldinimlik, võib väita, et loll on mis tahes inimgrupp. Tegelikult on imelik, miks on inimesed üldse end ratsionaalseks pidama hakanud. See on tõsiasjade karjuv eiramine.

Samas, lollikspidamisel on kalduvus olla vastastikune. Loomulikult peavad poliitikud valijat lolliks, sest muidu nad ju enne valimisi nii lolli juttu ei ajaks. Tahad lollidele peale minna, pead lolli moodi välja paistma. Keskmine valija on aga niigi päris kindel, et hoopis poliitikud on lollid, ja püüab lihtsalt suurest lollide hulgast valida selle, kes tundub talle natukene tema enda moodi, st kõige vähem loll, sest ennast ju ometi keegi lolliks ei pea. Tõepoolest, surnud ring.

Lekitaja valis Tuuli välja

Bonnieri andmine Tuuli Kochile on loogiline, sest millest siis ikka kui mitte Savisaare idarahast on rääkida ja kirjutada saanud nii palju, et suu ja sõrmed väsivad – aga samas on see täiesti ebaõiglane, sest loo taga puudub reaalne ajakirjanikutöö. Keissi pani püsti struktuuride, poliitiliste jõudude ja ajakirjanduse kokkumäng (loe ka siit ja siit).

Sisuliselt sai Koch Bonnieri selle eest, et lekitaja valis ta välja – noh, umbes samamoodi, nagu „Armastuses kolme apelsini vastu“ valis prints välja neiu, kes tuleb ühelt poolt, istub kivile ning kelle juustesse pidi Pantalone torkama nähtamatu juuksenõela.

Hinnatakse loo mõjukust, aga Savisaar, näe on ikka veel täitsa lahti, mitte kinni, ja tema sõber Jakunin saadab Eestisse esinema muusikuid, kelle kinnimaksmine käiks üle jõu nii Tallinna linnriigile kui ka Eesti riigile. Isegi kui kesikud valimistel kehva tulemuse teevad, ei sünni see mitte sugugi rahaküsimisskandaali pärast, see on kohe täitsa kindel. Mõjuvõimuga kauplemast ei saa Savisaart keegi takistada.

Teisest küljest, mõjukaid lugusid ilma kokkumänguta Eesti-suguses pisikeses riigis kirjutada ei saagi. Sõltumatuks uurimiseks peab ressursse olema, aga neid väljaannetel lihtsalt ei ole. Niisiis tuleb elada lekitajate armust. Ja kui jõulist lekkimisest huvitatud osapoolt ei ole, siis jääb lekkimata.

Krossi paljaste kätega ei püüa

Eerik-Niiles Krossi pääs parlamenti paistab olema vääramatu, kuigi seda takistada püüdvad jõud on selgelt olemas.

Lapsesuust tsitaadimasin Koit Pikaro ei lisa tänases Delfis seni teada olevale kahjuks mitte midagi uut (loe võrdluseks siit ja siit) ning ma ei välistaks, et see lugu on n-ö tellitud. Teostus jääb kehvapoolseks. Palja usuga, et Kross oli Arctic Sea kaaperdamisega seotud, kaugele ei sõida.

Fakte on vaja. Neid aga Krossi vastased ei paku. Põhjusi võib olla mitu. Esiteks, neil ole fakte ja tõendusi. Emotsionaalse infoga laadis „Kross on paha inimene“ ei ole ajakirjanikel midagi peale hakata. Krossi mastaabiga meest paljakäsi ei püüa ning ajakirjanduse käed on siin jäänud ja jäävadki lühikeseks. Ekspress tegi katseid, aga kedagi tõsiseltvõetavat rääkima ei saadud.

Teiseks, Krossi vastased ei soovi või ei julge oma nime ja näoga välja tulla. Eestis ei pruugi tema Gruusia ja Iraagi tegemistega kursis olevaid inimesi eriti ollagi. Kolmandaks, kapo ei maga, aga Krossi palet pesta aitas ta Arctic Sea juhtumis küllaltki efektiivselt.