Soolise võrdõiguslikkuse voliniku töö on mõnus: palka saab 33 000 krooni ja natuke peale, aga tegema ei pea suurt midagi. Eelmisest volinikust Margit Sarvest pole ju mäletada miskit.
Või meenub teil mõni keiss: kaebas näiteks naine, et teda ei võeta väikese lapse pärast tööle, volinik menetles asja ning tööandja pidi tuhka pähe raputama ja naine saigi soovitud töökoha? Ei midagi sellist. Küllap neid kaebusi menetleti, aga käegakatsutavaid tulemusi küll ei meenu.
Vastsest volinikust on esialgu teada ainult see, et ta on Sarvega välimuse ja olemise poolest sarnane (null-meik, üldsõnaline jutt, sõnumi puudumine) ning tõsiasi, et talle ei meeldi jalgu raseerida (vt Tilliga ja tillita). Millegipärast ei näidanud ta oma karvaseid sääri ETV-s ega nõudnud ka valjuhäälselt naistele õigust end mitte karvutustada – või siis seda, et ka mehed peaksid hakkama oma jalgu karvadest vabastama sama järjekindlalt, nagu naised seda teevad.
Ent nimelt midagi säärast tuleks eeldada, kui soovitakse, et see ametikoht kuidagi silma paistaks. Umbmäärane iba, et küllap parteid ise naisi valimisnimekirjade etteotsa sättima hakkavad (ilma seaduses kehtestatud kvootideta), ei veena kedagi. Peale karvaste jalgade ja bikiinipiirkondade lubamist naistele tuleks kohemaid nõuda tõelist võrdsust, ehk siis: mehed hakaku sünnitama ja imetama ning ka neil olgu menstruatsioon. Kuni seda pole saavutatud, pole mingit õiglust loota.
Meedialt tuleb nõuda mehe järjekindlat käsitlemist seksobjektina ning prostituutide hulgas peab olema mehi niisama palju kui naisi. Trahvi tuleb teha neile, kes räägivad ainult naisministritest, naisjuhtidest ja naispeatoimetajatest – mis tahes ameti puhul tuleb sugu lisada ka meeste puhul. Ehk siis: meil on meespresident, meespeaminister ja meesajakirjanikud.
Monday, October 4, 2010
Saturday, October 2, 2010
Pojake, sülita siia vatitupsule
Kõik isad, kes kahtlustavad, et nad ei olegi oma laste isad, võivad nüüd DNA Test OÜ-st tellida DNA-proovi võtmise vahendid ja paari nädala pärast ongi „kogu tõde“ postkastis. Kopsaka summa eest muidugi. Konfidentsiaalsus tagatud! (EPL)
Ja meelerahu samuti. Ent kas ikka on? Mida teeb mees, kes on naise seljataga välja uurinud, et tema lapsed ei olegi tema omad? Vägagi tõenäoliselt hülgab ta nii naise kui ka lapsed. Arvestades, et iga kümnes naine olevat lapsed mõne teise mehega saanud, on oodata ulatuslikku perede purunemise lainet (loe ka siit).
Ent mõelge, mis juhtub siis, kui naine ikkagi teada saab, mis asju mees tema selja taga ajab. Näiteks räägib laps emale ära, et isa palus tal mingi imeliku vati peale sülitada. Olgu mehe kahtlusel alust või mitte, naine läheb ikka raevu. Taas on võimalik kooselu purunemine. Lõpuks võib naine proovi tulemused ka postkastist leida, sest need toimetatakse kätte Eesti Posti vahendusel.
See täieliku konfidentsiaalsuse jutt on muidugi jama. Isikuandmed vedelevad meie maal sageli prügimäel, e-haiguslugu vuristab ette suvaline registratuurimutt kõigi sabasseisjate kuuldes, pin- ja puk-koode kannavad inimesed rahakotis.
Või oletame näiteks, et Sergei Tšurikovi ei pandagi sajaks aastaks vangi. Teate küll, Tšurikov on see tegelane, kes korraldas maailma ajaloo võimsaima küberpettuse (loe ka siit). Pangamehed maigutasid ainult suud – no kuidas tema küll meie muukimatusse süsteemi sisse sai, mitte ei saa aru! Kui mees eelmisel aastal vahistati, pidi ta ära andma ka köögikapi taha peidetud kolm ja pool miljonit krooni. Tema esimene tähetund oli aga Hansapanga kundedelt paroolide väljapetmine (ligupidamisega Hansapanga administratsion, mäletate?). 26 inimest saatiski oma paroolid. Aasta oli 2002.
Ah et nüüd on aeg edasi läinud ja inimesed enam nii lollid ei ole? On-on. Isegi need, kes peaksid kõige paremini matsu jagama. Viimati võis ÄP-st lugeda, kuidas nutitelefon tekitas ajakirjanikule 17 000-kroonise arve: tehnoloogiahuvilisel inimesel läks pea nii sassi, et ta ei teadnud, missuguseid nuppe peaks raha musta auku voolamise takistamiseks vajutama.
Te mõelge vaid, kui tundlikku infot paljastab DNA ning missugust raha võidakse selle info eest maksta. DNA-proov pole rasedustest, et teed ise pissiproovi ja ootad hinge kinni pidades, kas tuleb üks või kaks triipu. Seal on mängus kolmas osapool, kes lubab küll konfidentsiaalsust, ent paraku pole lahtihäkitamatuid süsteeme olemas.
Ja meelerahu samuti. Ent kas ikka on? Mida teeb mees, kes on naise seljataga välja uurinud, et tema lapsed ei olegi tema omad? Vägagi tõenäoliselt hülgab ta nii naise kui ka lapsed. Arvestades, et iga kümnes naine olevat lapsed mõne teise mehega saanud, on oodata ulatuslikku perede purunemise lainet (loe ka siit).
Ent mõelge, mis juhtub siis, kui naine ikkagi teada saab, mis asju mees tema selja taga ajab. Näiteks räägib laps emale ära, et isa palus tal mingi imeliku vati peale sülitada. Olgu mehe kahtlusel alust või mitte, naine läheb ikka raevu. Taas on võimalik kooselu purunemine. Lõpuks võib naine proovi tulemused ka postkastist leida, sest need toimetatakse kätte Eesti Posti vahendusel.
See täieliku konfidentsiaalsuse jutt on muidugi jama. Isikuandmed vedelevad meie maal sageli prügimäel, e-haiguslugu vuristab ette suvaline registratuurimutt kõigi sabasseisjate kuuldes, pin- ja puk-koode kannavad inimesed rahakotis.
Või oletame näiteks, et Sergei Tšurikovi ei pandagi sajaks aastaks vangi. Teate küll, Tšurikov on see tegelane, kes korraldas maailma ajaloo võimsaima küberpettuse (loe ka siit). Pangamehed maigutasid ainult suud – no kuidas tema küll meie muukimatusse süsteemi sisse sai, mitte ei saa aru! Kui mees eelmisel aastal vahistati, pidi ta ära andma ka köögikapi taha peidetud kolm ja pool miljonit krooni. Tema esimene tähetund oli aga Hansapanga kundedelt paroolide väljapetmine (ligupidamisega Hansapanga administratsion, mäletate?). 26 inimest saatiski oma paroolid. Aasta oli 2002.
Ah et nüüd on aeg edasi läinud ja inimesed enam nii lollid ei ole? On-on. Isegi need, kes peaksid kõige paremini matsu jagama. Viimati võis ÄP-st lugeda, kuidas nutitelefon tekitas ajakirjanikule 17 000-kroonise arve: tehnoloogiahuvilisel inimesel läks pea nii sassi, et ta ei teadnud, missuguseid nuppe peaks raha musta auku voolamise takistamiseks vajutama.
Te mõelge vaid, kui tundlikku infot paljastab DNA ning missugust raha võidakse selle info eest maksta. DNA-proov pole rasedustest, et teed ise pissiproovi ja ootad hinge kinni pidades, kas tuleb üks või kaks triipu. Seal on mängus kolmas osapool, kes lubab küll konfidentsiaalsust, ent paraku pole lahtihäkitamatuid süsteeme olemas.
Friday, October 1, 2010
Pappi ja porujommi
Eilsesse „Kolmeraudsesse“ ilmselt tulemata jäänud peakülalise kohta täitnud Hans. H. Luik väitis, et meediatarbijad peaksid nõudlikumad olema, muidu on lõpuks kõik kohad kohvrimängu, tümpsu ja Võsa-Petsi täis.
Samal ajal arendab Luik Delfis oma- ja kindlakäeliselt „rahvaajakirjandust“, mis seisneb selles, et ajakirjanike loodud professionaalne materjal ja lugejate toodetud, enamasti täiesti toimetamata sisu lastakse segamini eetrisse (tuleb ette ka spontaanset „žanride“ segunemist). Kallid lugejad, saatke meile aga rohkem kirju ja joonistusi, soovis Luik. Ent kas need kirjad ja pildid pole mitte põhimõtteliselt seesama, mis kohvrimäng, tümps ja Petsi poolemeelsed purjus porujommarid?
Papp tuleb ikka sealt, kus on tümps ja porujomm, kes teaks seda paremini kui Luik. Ekspress on küll armas nagu oma laps, papp ent on armsam veel.
Samal ajal arendab Luik Delfis oma- ja kindlakäeliselt „rahvaajakirjandust“, mis seisneb selles, et ajakirjanike loodud professionaalne materjal ja lugejate toodetud, enamasti täiesti toimetamata sisu lastakse segamini eetrisse (tuleb ette ka spontaanset „žanride“ segunemist). Kallid lugejad, saatke meile aga rohkem kirju ja joonistusi, soovis Luik. Ent kas need kirjad ja pildid pole mitte põhimõtteliselt seesama, mis kohvrimäng, tümps ja Petsi poolemeelsed purjus porujommarid?
Papp tuleb ikka sealt, kus on tümps ja porujomm, kes teaks seda paremini kui Luik. Ekspress on küll armas nagu oma laps, papp ent on armsam veel.
Subscribe to:
Posts (Atom)
