Võimuvahetus Päevalehes

Luik sai Manitskist lahti ja on otsustanud Päevalehele elu sisse puhuda (loe ka siit). Lehm peab ikka natuke lüpsma ka, mitte ainult sööma. Niisiis sai Larin kinga ja peatoimetajaks pandi Vallo Toomet. Larinile, paistab, mingit sooja kohta ei pakuta. Ilmselt antakse šokolaadimedal nagu Tiina Langile.

Toometi näol on tegemist peaga mõtleva ajakirjanikuga, ja mulle meeldib, kui peatoimetajad mõtlevad ja ise ka kirjutada oskavad. Tänapäeval see kahjuks ülearu levinud pole. Aga peale peaga mõtlemise oskab Toomet midagi ka kätega ära teha. Kui ta TV1 juhatuse kunagise liikmena maksupettuses süüdi mõisteti, siis anti talle võimalus karistus ära kanda ühiskondlikult kasulikku tööd tehes.

Mis tööd Toomet tookord ühiskonna hüveks tegi, jäi natukene segaseks. Lehti vist ei riisunud ja peldikuid ei küürinud. Aga noh, eks ta midagi ikka tegi!

Veerpalu pissi jahtides

Veerpalust hakkab juba täitsa kahju. Ajakirjanikud on valmis sisse murdma kuhu tahes, et tema pissiproovid kätte saada ja neid oma mõistuse kohaselt testida. Kisma tähtsa uudise esimesena avaldamise nimel lõpeks ilmselt sellega, et kallihinnaline piss aetaks maha ja mitte keegi saaks mitte kunagi teada, kuidas sellega lugu oli.

Muudkui nõutakse, et Veerpalu teeks pressikonverentsi ja tunnistaks üles, kas ta tarvitas dopingut või mitte. Ainult et Veerpalu ise ei pruugi ausat vastust üldse teadagi. Oletagem, et esimene proov näitas dopingut. No kust sportlane teab, miks see nii on? Tema sööb ja joob, mis talle ette antakse, ega siis pudrule peale vaadates aru ei saa, kas seal on mingi kahtlane sodi sees või ei ole. Aga võib-olla sokutas Alaver talle midagi tee sisse? Kust vaene Veerpalu seda teada võib, mida treenerid talle sisse söötsid?

Alaver on kahtlane, seda ma ütlen küll. Mis jutt see on, et täna on südametunnistus puhas. Aga homme äkki ei ole, ah? Sportlase asi on sporti teha, mitte iga sööki kurjalt kahtlustada ja kümme korda testida lasta, kuni toit ära jahtub. Kui mingi jama on, siis on süüdi ikka need, kes talle pahasid aineid andsid.

Otsime sealt, kus on kergem otsida

Otsinud kord üks vanatädi midagi õuest. Otsinud ja otsinud, tulnud viimaks naaber vaatama, mida tädi otsib. Nõela, vastanud naine. Või nii, imestanud naaber. Siit otsid, kas siin aias kaotasid nõela ära või? Ei, toas, vastanud tädi. Aga ma otsin siit, sest siin on valgem, mul toas na hämar.

Sama lugu on eestlaste otsimisega Liibanonist. Asjapulgad arvavad, et nad on ammugi Süürias, aga kui Liibanonis juletakse veel maju puistata, siis Süüriasse ei julge eriti keegi nina pista. Üldse, see Liibanon on ju nii tilluke, et selle aja peale võiks see olla pahupidi pööratud. Süüriaga on asi igapidi keerulisem: maad rohkem, poliitilised segadused hulga suuremad ja mehedki karmimad. Nendega pole mingitest inimõigustest üldse mõtet rääkima hakatagi.